|
Lüürikud 1966 Tallinn
Koosseis
Märt Kõrgema - kitarr
Tõnis Kõrgema - basskitarr
Hanno Härm - kitarr, 1967-1971
Mait Maltis - laul, 1968-1972
Peeter Sarv - klahvpillid, 1967-1971
Mihkel Kasenõmm - trummid, 1968-1971
Raivo "Nossi" Maasik - trummid, 1971-72
Rene Eespere - klahvpillid, 1971-72
Olga Nool - laul, 1971-72
Tiit Tõugjas - kitarr, 1971-72
Tõnu Evartov - trummid, 1966-67
Jüri Kõrgema - kitarr, külalisesineja 1965
Ants Märtson - flööt, 1971-72
Helikandjatele salvestatud looming
lood kogumikel
'Sa soovi mulle head' kogumikul 'Eesti 60ndad' (Hitivabrik, 2002, 2CD )
'Teel koju' kogumikul 'Eesti 60ndad' (Hitivabrik, 2002, 2CD )
'Lahkumise tund' kogumikul 'Biitpiraadid' (Rampade Org, 2006, CD )
'Instrumentaal' kogumikul 'Biitpiraadid 2' (Rampade Org, 2007, CD )
Lüürikute lugu algab aastast 1965 kui pärast kitarride vineerist väljasaagimist, alustasid tinistamist läbi RIGA raadio (väga hästi kõlbas bassile) ja ADIDAS maki (19 cm/s) Tõnis ja Märt Kõrgema.
Asja vedaja ja kitarriõpetja oli Jüri Kõrgema. Pärast esimeste käikude selgeksõppimist võeti käsile THE SHADOWS repertuaar, millest umbes 5 lugu ka maha mängiti. Ikka Jüri õpetamisel (oli meist 5 aastat vanem, proovis kätt parajasti ka VIRMALISTE bändis, mängis ka BALTIKAS, hiljem mängis Filharmoonia bändides ja kirjutas rea sõnu Gunnar Grapsile, Marju Länikule ja teistele).
Esinesime põhiliselt oma isade-emade sünnipäevadel. Vanemad panid perekonnabändi nimeks PUNNID. Trumme püüdis päris alguses lüüa ka neljas onupoeg Aare Loit, aga ta elas meist kaugemal ja pikapeale enam proovidesse ei jõudnud.
Aastal 1966 vaatasid vanemad, et poisid ei jäta jonni ning isad investeerisid tulevikku (see siiski ei tasunud kunagi!) ning hankisid Märdile ja Tõnisele tutvuseid kasutades MUSIMA elektrikitarrid. Märt sai 1 helipeaga ja kangiga 6-keelelise ja Tõnis punase 4-keelelise. Asi läks nüüd tõsisemaks. Märt kutsus oma klassivenna Tõnu Evartovi trummidele (esialgu ainult toolipõhjad) ning Jüri organiseeris salajased prooviajad 39. keskkoolis (hr. Kirber oli seal lauluõpetaja ja soosis uuendusi igati).
Nüüd oli vaja laulma hakata. Keegi ei tahtnud - kitarrisaund ju huvitavam! Esinesime 10. keskkooli (Märdi kool) ja 39. keskkooli (Tõnise kool) klassiõhtutel ja koolipidudel. Siiski meeldisid Märdile vastomandatud esimesed akordid rohkem (nn. saatekitarr, siis oli kergem ka laulda) ja hakkasime otsima soolokitarril tinistajat. Selleks sai Märdi koolivend Hanno Härm, kel väljamaalt kolme helipea ja kangiga saadetud kitarr kasutada, vend Härmo aga üleküla elektroonik ja võimendite valmistaja.
Aeg oli nüüd leida bändile nimi. 10. keskkoolis tegutses edukalt VEGA (hilisem Amigos, ka Keldriline Heli, ka Väntorel). Kuna ilmselt sattusid nad meid kui nooremaid kuskil kuulama, hakkasid nad meid hüüdma VÄIKE VEGA, seda ilmselt Jüri Pajupuu (nende bändide soolokitarrist, meiehulgast lahkunud) initsiatiivil. Samas hakkas VEGA kasutama VÄIKEST VEGAT oma soojendusbändina, ka Nõmme Kultuurimajas ja teistes koolides esinedes. Lisaks eraldasid nad meile prooviaega selle aja kohta eriti võimsal Härmo Härmi poolt valmismeisterdatud tehnikal. Ka bändi esimesed kidraefektid - fuzz ja vau-vau jäävad sellesse aega.
Proove tegime ikka miinimum 3 korda nädalas. Eesmärk oli saada kokku 36 lugu, et täita kogu tantsuõhtu ja selle aastal 1968 ka saavutasime. Põhiliselt ikka 3-duurikatega.
Märt hakkas sõprade pealekäimisel osalema lisaks aastal 1967 oma kodukandi (Hiiu) bändis, mille solist töötas ka tehases Vasar. Seal punanurgas (Järvel, Pärnu mnt.-l) ka selle bändi proovid toimusid. Aga Märti see bänd eriti ei huvitanud, sest selle liikmed olid 4-5 aastat vanemad, eriti paremini mängida ka ei osanud (põhiliselt biitlite repertuaar), ning seega hakkas ta pool-illegaalselt läbiviima seal ka VÄIKE VEGA proove. Vasar oli sel ajal kõva tehas, kappides seisid neil TESLA võimud ja RETAKORD orel, läikivad mikrofonistatiivid ja terviklik trummikomplekt. Orel nõudis mängijat. Võtsime Peeter Sarve (Tõnise koolivend 39.-ndast keskkoolist, elas tema lähedal, nüüdseks meiehulgast lahkunud). Tõnu Evartov ei viitsinud enam eriti proovides käia ja rääkisime ära hoopiski Mihkel Kasenõmme Keilast, kes oli Keilas momendil kohalikust Polyphonist vaba.
Samal ajal juhendas VASARAs naisansamblit hr. Raivo Dikson (hilisem LAINE juhendaja, meiehulgast lahkunud). Selle ansambli meessolistiks oli meieealine Mait Maltis. Kuna prooviajad kohati kattusid, jäi Mait meile seal silma (samuti Nõmme poiss ja kaudselt juba varem tuttav) ja ta sai päris lihtsalt äraräägitud. Nüüd oli bänd koos ja nimeks sai hoopiski LÜÜRIKUD.
Nii see algas. Alustasime kasvavas tempos Keila kultuurimajas. Kogu teenitu investeerisime jätkuvalt tehnikasse, mis saavutas lõpuks kõrvulukustava helitugevuse (kõlarid olis meil esialgu omavalmistatud). Järgnes pealinna vallutamine – Jüri Kõrgema, kes ikka meie eest veel hoolitses (tänapäeval nimetatakse seda ametit produtsendiks, nüüdseks on Jüri meiehulgast lahkunud) alustas meie pealetungi pealinnale RAKU KLUBIST, kus toimusid võimsad peod. Integreerumisprotsessiga oli juba siis probleeme ning sageli lahkusid sajad eestlased õhtupimeduses peolt läbi Liiva surnuaia viivat teed miilitsaautode eskordi saatel, et mitte kohalikelt peksa saada. Aga eks ikka saadi ka.
Rakus teenisime ka oma esimesed pillimehe pärispalgad, mis keskkoolipoistele oli tegelikult ülemõistuse suur sissetulek. Samas esinemised üle Eesti aina hoogustusid – oodatud olime igal pool. Ka koolipidudel Tallinnas (42, keskkool, Pisi-peda, 10. keskkool, 39. keskkool, 4. keskkool, 21. keskkool, jne.). See viis meid jälle lähemale Tallinnale ning esialgu mängisime mõned nädalad TURU KLUBIS, kus Mikronid ei viitsinud enam nii tihti tantsuks mängida. Esimese salvestuse tegime Olavi Pihlamäe soovitusel Lüürikutega Heliloojate Liidu stuudios 1968. aastal. Oli õige algeline lindistamine – makk oli kaherealine, ühele reale läks ansambel, teisele laul. See oli poola laul – Seweryn Krajewski “Ema, homme ma lahkun”. Me mängisime kõike. Näiteks väga kuum lugu oli omal ajal ansambli Free lugu "Alright Now". See oli väga raju lugu. Ja hästi palju tegime kriidenseid! Mitu asja võtsime Bee Gees`ilt. Oma originaallugusid oli nii palju, kui Kõrgema neid kirjutas. Hiljem, kui meiega liitus René Eespere, hakkas tulema rohkem omi lugusid... Aga siis järgnes peagi VANA TOMBI periood. Sinna sattusime esimest korda otse 1.keskkoolis lõppenud mängult kedagi asendama (vist Toomapojad ei viitsinud enam tihti mängida vist, koolipeo publik tassis pärast peo lõppu seljas tehnika paar tänavat edasi asuvasse Vanasse Tompi ja pidu jätkus). Seal purustasime varsti kõik senised külastajaterekordid. Aasta oli ilmselt 1970. Mäletan arvu 1700 inimest korraga. Mängud olid järjest nii laupäeval kui pühapäeval nn. Pärastlõunal (16.00) ja Õhtul (20.00). Pidev täissaal, õhku hingata ei olnud. Ühte saali rahvas ei mahtunud ja meie poolt tekitatud müra transleeriti mikrofonidega teise saali – meid ennast seal polnud, kujutan aga ette, milline jube helikvaliteet seal võis olla! Direktor hr. Kremer oli vaimustuses (ilmselt täitis viisaastaku plaani paari õhtuga). Jätkuvalt investeerisime osa teenitust uue tehnika ostmisse. Saime jälle uued võimud ja kajamasinad (aitas oma tutvustega meid muusik Toivo Asmer Õnnelembist). Seadmed saadi tema kaudu ENSV Kultuuriministeeriumi hulgilaost (Regent 60, Regent 30, TESLA võimud, kajamasinad, Junost orel - sest tal oli Hammondi oreli kõla) Ringreisid Eestis jätkusid, mäletamise järgi edukalt. Mängisime ka UUES TOMBIS (Salme tänaval, seal käis vanem publik, nii lausa üle-18 aastased).
Tehas Vasar toetas jätkuvalt tehnikaga. Just olid valminud Vasara abil meie reklaamplakatid. Vasaras oli ametis päris noor mees ametiühingukomitee esimehena, kes meid ikka väga palju aitas.
Samas saabus mingi küllastus inglise keelest ja lugude mahakirjutamisest (Märdi töö 7 ööpäeval nädalas raadiost Luxembourg ja Soome ULL-st), Tõnis hakkas proovima ka oma lugusid. Märt samas otsis pidudel minevamatele lugudele eestikeelseid sõnu - neid oli vaja kohustuslikus korras igaaastastel ansamblite atesteerimisel. Jälle oli Jüri abiks, otsis üles Olavi Pihlapuu. Järgnesid lindistused Eesti Raadios (esmalindistus tegelikult instrumentaalloodega juba ilmselt 1968) ja kontsert TPI aulas (koos ansambliga Õnnelemb). Kohati pandi meid paika ka ETV-s (mäletan hilisõhtust pikka valmistumist soomekeelse otsesaate jaoks, kus pilli kaela tohtis hoida ainult nii kõrgel ja liikumatult nagu reshissöör ütles).
Ja nii kuni aastani 1971. Siis läksid Hanno, Mihkel, Peeter Sarv (meie seast lahkunud) sõjaväkke. Raivo Maasik (samuti lahkunud) asendas Mihkel Kasenõmme – ja ta tegi seda väga edukalt. See vasakukäeline liikuv Võru poiss oli võimeline esitama 10-minutilise täiesti sel ajal meie publiku tasemele sobiva trummisoolo! Ja seda emotsionaalselt kaasaelades!
Märt asendas Hannot ja Tiit Tõugjas tuli saatekitarrilei. Suured ja uhked esinemised jätkusid. Proovid, nüüdseks juba 4 aastat järjest sagedusega 3-4 proovi nädalas, hakkasid muutuma rutiinseks. Otsustasime võtta keerulisema muusika suuna. Peetrit asendas Rene Eespere, kes sattus meile hoopiski tuttava-tuttava kaudu (käisid koos karateetrennis). Siis tulid flöödimängija Ants Märtson ja naissolistid. Proovides tegime endaarust tõsist muusikat, õhtuti ikka kütsime rokki tantsupidudel. Renee pakkus proovides palju häid lugusid, aga need jäid lõpuni realiseerimata, sest Lüürikute koosseis selleks lihtsalt ei küündinud. Rene kaasas ka lausa Tallinna Konservatooriumi Sümfooniaorkestri, kellega 1972 oktoobris hulga lugusid ka Eesti Raadios lindistasime. Ühtegi neist pole mina hiljem kuulnud – küllap hävitati kui küündimatud.
1972 sügisel tuli Märdi ja Tõnise kord Vene sõjaväkke minna, asendajaid ei otsitud ja Lüürikud läksid laiali.
http://www.dcc.ttu.ee/Bands/get.asp?ident=3268
|