Hüppa sisu juurde

Raul Vaigla

Autor Sisu
laurila
Postitatud 2008-08-31 16:11:26. Tsiteeri

Raul Vaigla (1962). Jazz, fusion ja rock muusika. Fretless ja fretted elektribass.

Tekst: "Eesti Jazz Giid".

Raul Vaigla (1962). Electric fretless and fretted basses. Plays jazz, fusion, rock etc.

Text: "Estonian Jazz Guide".

Nipi
Postitatud 2013-06-11 21:58:31. Tsiteeri

Sünnipäevakontsert. Raul Vaigla 1/2
Tallinna TV 15.06.2013 kell 21:20 ja 16.06 kell 02:20*
-------------------------------------------------------------------------
Näete ülevaadet 3-tunnisest mammutkontserdist, kus suuri sõnu ei tehtud ja juubilar ei lubanud endast rääkida mitte kellelgi. Kõlab ainult sünnipäevalapse lemmikmuusika. Režissöörid Artur Granström ja Jaak Ahelik.

Nipi
Postitatud 2013-06-22 20:36:23. Tsiteeri

Sünnipäevakontsert. Raul Vaigla 2/2.
Tallinna TV 22.06.2013 kell 21:45 ja 02:25*
------------------------------------------------------------

Nipi
Postitatud 2013-07-21 22:30:47. Tsiteeri

Kuue kuuga bassimängijaks (MTÜ Eesti Muusikaharidus 2012)

Autor: Raul Vaigla
Raamatu formaat: Pehmekaaneline
Lehekülgi: 32
Mõõdud: 295x210

Tutvustus

DVD-st ja noodivihikust koosnev basskitarri õppekomplekt sobib nii algajatele kui edasijõudnutele. Multimeedium-õpik kätkeb basskitarri algõpet, jagades nõuandeid õige pilliasendi võtmiseks ja pakkudes harjutusi mõlemale käele, heliredeleid ja harjutusi intervallidega; põhjalikumat käsitlemist leiavad helilaadid ja improviseerimine. Lisaks vahendab „Kuue kuuga bassimängijaks“ kasulikke võtteid eri mängumaneeride varasalvedest, hõlmates muusikastiile bossanoovast, sambast ja svingist bluusi, roki ja fungini. Pillinoodid on esitatud korraga nii klassikalises noodikirjas kui tabulatuuridena. Et õppija saaks omandatud praktilised oskused kohe proovile panna, on transkribeeritud ka kaks pala, Raul Vaigla „Small Talk“ ja John Coltraine’i „Naima“.

http://www.apollo.ee/kuue-kuuga-bassimangijaks.html

Nipi
Postitatud 2013-07-21 22:37:58. Tsiteeri

Raul Vaigla, vana kooli mees

Eesti üks parimaid basskitarriste Raul Vaigla on õnnelik inimene, kellele töö on ka hobi ja vastupidi. Tänavusel Eesti Laulul astub ta üles koos oma poja Robi ja tütar Mariega, tuues rahvale hindamiseks loo „Maybe“.

Moeajakirjanikuna ei saa ma midagi teha, et esimesena jääb mulle härra Vaiglaga kohtudes silma tema riietus. Selles on nii-öelda lohakat elegantsi: veinipunane T-särk, sinine kardigan, teksad... „Ma olen vana kooli mees,“ ütleb Vaigla. „Mul ei ole Facebooki ega Twitteri kontot ja mulle ei meeldi meile saata. Kui mul on kellelegi midagi öelda, saame temaga kokku või helistan.“ Ja vana kooli mees, seda sõna kõige paremas mõttes, Vaigla kahtlemata ka on: palub vabandust hilinemise pärast, kuigi kokkulepitud ajast on möödunud vaid paar minutit, ning teeb ettepaneku istuda kesklinna kohviku tagumisse lauda, sest kui ta „valju häälega elutõdesid kuulutama hakkab, võib see teisi segada“.

Mitte et Vaigla oma elutõdesid häbenema peaks. Vastupidi, minu meelest võiks neid valjult kuulutada küll. Ta teeb tööd, mida armastab, nimetades seda ühtlasi hobiks. On oma abikaasa Leilaga koos elanud pea kolmkümmend aastat ning kasvatanud üles kaks toredat last, kes otse loomulikult samuti muusikutena isa jälgedes käivad. Räägib austuse ja armastusega oma emast ja vanavanematest. Õpetab noori kitarrivirtuoose ning eelistab kaubamajades müüdavatele plastiktomatitele neid, mis tulevad omaenda kasvuhoonest. Ning ei ole ka mingi siidikäpp: koos poja Robiga kõpitsevad nad Pärnu kandis asuva maamaja kallal ja vabal ajal mängivad hoopis hokit! Ja veel üks oluline asi: härra Vaigla ei kahetse mitte midagi, ei seda, mis tehtud, ega ka seda, mis tegemata. „Mis mõtet sel oleks?“ kehitab ta õlgu.

Pedagoog Vaigla
Basskitarrivirtuoos Vaiglal on käsil kiire periood, sest niinimetatud Otsa koolis ehk Georg Otsa nimelises muusikakoolis, kus ta juba kümnendat aastat noori talente juhendab, on parajasti arvestuste aeg. Ehk „tulevaste noorkolleegide ülevaatamine“, nagu ta nii kenasti sedastab. Ent kas pedagoog Vaigla tunneb tõelise talendi kohe ära? Jagab kohe, kellest tuleb geenius ja kes on määratud pilli mängima laeva või kõrtsi? „Seda võib-olla mitte,“ ütleb ta tagasihoidlikult. „Küll aga näen kohe ära, kes teeb asja tõelise entusiasmiga ja kelle puhul see toimib lõpuni välja. Mõni nagu alguses tahaks mängida, aga siis selgub, et kogu entusiasm põhineb ainult välisel – et oh, lahe, teen muusikat ja saan tüdrukuid ja raha ja autosid. Arusaam, et muusiku elukutse ei ole meelakkumine, saabub mõnevõrra hiljem.“ Tõsi, Raul möönab, et selgem pilt, kes on kes, joonistub välja ikkagi juba umbes teise kursuse lõpul. Jagab ta aga õpilastele rohkem piitsa või präänikut? „Üritan õpilasi mitte maha teha, vaid neid pigem ikka innustada ja suunata,“ vastab Raul. „Öeldes siiski, et nad ei harjuta mitte minu, vaid enda jaoks.“

Kooli pürgijatele ehk sisseastujatele ütleb Raul aga üht: nad peavad väga tahtma seda teha. „Ütlen, et mina võin olla nende õpetaja, aga ma ei ole nende ema või isa, kes neid tagant sunniks,“ räägib ta.

Edasi loe ajakirjast Elukiri veebruar 2013!

http://www.elukiri.ee/0213/esileht/10077503.php?rand=606756599

Vasta & Uus teema