Meist idas on piiritu ida
ja läände jääb sädelev lääs
ja laiade soovide vahel
vaid laiguke meile on jäänd.

See laiguke olla võib kale,
võib olla kui kajatu hõik.
Kuid meie ei vajagi enam -
see laiguke meile on kõik.

On ajuti kõik nõnda segi,
et rahvas ei mõistagi end
ja võõraste sõnade nimel
poob vennak'se kõlkuma vend.

Siis ajuti oleks kui selgem
ja just nagu teiseks me saaks,
kuid midagi iial ei muutu,
sest maa jääb meil ikkagi maaks.

Miks nutta, et meid on nii vähe
ja sestap ei parata või,
et röövlid meid tihti on nülgind
ja alandand võõraste võim.

Jah, sõdu on löödud küll viltu,
jääb närima kahetsus mõrk,
sest needki, kes viidi, jäid siia
ja viia neid keegi ei või!

Nad kõngesid kusagil kaugel
ja kahmas neid vaenune liiv.
Me mõtleme neile veel vähe,
kuid hinged neil hulguvad siin.

Nad sosinaid saadavad sajus
ning rajudes röögivad viit -
Et pole me idast, ei läänest,
et oleme päriselt siit!

Ja päriseks siia me jääme
ning naerame mõlemat kaart,
sest kodumaaks meile on saanud
see koolnutest nõiutud saar.

Mis sellest, et ida on röövel
ja lihvitud röövel on lääs,
kuid maapind, täis askust, jääb meile
ja seda ei anna me käest!

Meist idas on piiritu ida
ja läände jääb sädelev lääs
ning laiade soovide vahel
vaid laiguke meile on jäänd.

http://www.youtube.com/watch?v=sXZtXetC8w4

Tõnis Tulp - Ballaad idast ja läänest