|
VARAAN: Inimene peab alati saama teha seda, mida ta kõige rohkem tahab - meie tahame teha
hevit.
Kes ja mis on "Varaan"? See sai selgeks, kui "võtsin pihiIe" grupi Iaulja-kitarristi EERO VALDNA
ja mänedžeri URMAS KADAKU.
URMAS: "Varaan tuli kokku 1983. aastal. Algusest peale oli tahtmine teha hevirokki. Tõeline töö läks lahti alles 1985. aastal.
EERO: Siis tuli kokku põhikoosseis. Toimusid esimesed suuremad esinemised Elva rokifestivalil ja mujal. Varem olime ikka koolipoistebänd ning mängisime rohkem oma lõbuks. Kui ansambliga liitusid Tamur Marjasoo, Tõnu Kõrvits ja Priit Lehto, hakkasime asja tõsiselt võtma. Kuid samal
aastal võeti kolm meest kroonu. 1987. aastal hakkasime jälle aktiivsemalt tegutsema.
URMAS: Põhikoosseisus on praegu Eero Valdna (laul ja kitarr), Tamur Marjasoo (kitarr), Rein Suurväli (bass) ja Ardo Põder (löökriistad).
EERO: "Varaani" eesmärk on teha omaloomingulist stiilset hevimõjutustega hard rock´i. Tahame teha sellist muusikat, mida oleks endal ja rahval hea kuulata. Paneme rõhku ka teatraalsusele, et oleks, mida vaadata. Inimene peab alati saama teha seda, mida ta kõige rohkem tahab - meie tahame hevit. Suund on meil selline, et kõik oleksid oma lood.
URMAS: Lugusid kirjutavad põhiliselt Eero ja Tamur. Raskusi on heade tekstide leidmisega, kuigi me ei kavatse sõnadele erilist sisukust ja sotsiaalsust anda. Laulame põhimõtteliselt kõigest, ainult mitte hevimütoIoogiast - põrgust ja kuradist.
EERO: Sõnadega on alati raskem kui muusikaga, sest muusika tuleb kusagilt seest, aga sõnu peab hoolikalt seadma. Meie muusika on kirjutatud kahele kitarrile. Võib-oIla tõesti on laulda ja samal ajal kitarri mängida veidi raske, kuid ma usun, et need kaks asja täiendavad teineteist. Mina mängin põhiliselt rütmikitarri. Ühe kitarriga võib sound kohati parem saada, aga kaks kitarri kuuluvad kindlasti meie muusikasse.
URMAS: Oma nägu ja image kujuneb välja aja jooksul. Selle poole me püüdlemegi ja midagi on juba käes. Mõtlen selle all lavariietust, pürotehnikat ja valgustust - ehk teisisõnu sfiilset Iavashow´d. Minu arvates on see hevi juures väga tähtis.
EERO: Meie eeskujuks Eestis on Gunnar Graps kui oma ala kõige suurema töö tegija ja vaeva nägija. Mujalt maailmast on eeskujusid palju, alates "Led ZeppeIinist" ja "Rushist" ning lõpetades "Scorpionsi" ja "Judas Priestiga". Need on meie kõigi lemmikud.
URMAS: Meie bändi liikmetel on ühesugune maitse ning see on hea tagatis eduks, kuna ei teki mingeid Iahkhelisid. Kõik asjad saab omavahel rahulikult ära rääkida. Esinemistihedus on "Varaanil" väga kõikuv.
Mõnikord mängime 2-3 korda nädalas, mõni nädaI ei tee midagi. Praegu on rahvas igasugustest muusikaüritustest küllastunud, eriti Tallinnas ja Tartus. Väga raske on pakkuda midagi sellist, et suured massid kokku tuleksid. Sellepärast oleme rohkem rõhku pannud maarajoonidele, eriti
Lõuna-Eestile.
EERO: Mis ma arvan Eesti hevist? Minu arust on meil hevi ümber viimastel aastatel liiga palju poleemikat tehtud. Stagnaaja lõpus arutati, kas seda muusikat poleks parem hoopis ära keelata. Nüüd siis Ieitakse, et see ikka päris eluohtlik ja ühiskonnavastane ei ole. Ja äkki kukkusid kõik seda mängima, ka need vanad head ansamblid, kes senini hevist kaugel seisid. Näiteks "T-klaas" ja "Paradoks". Väga hea muidugi, kuid iga kingsepp jäägu siiski oma liistude juurde. Pole mõtet teha hevit seepärast, et ta parasjagu hästi üles läheb. Samas tundub, et hevimuusika on isegi ületähtsustatud. Kõik stiilid peaksid võrdselt kõrvuti eksisteerima ja kindlat kuulajaskonda omama. Kuid ega ei saa öelda, et hevi praegu rahvale eriti peale läheb - liiga palju on igasugu jama hakatud ette söötma. Ka helitehnilised võimalused on küllalt viletsad ja see ei kutsu kuulama, sest hevi vajab eriti head võimendust. Aga arvan, et need inimesed, kes hevit armastavad, kuulavad seda ka edaspidi ega lase end pisiasjadest segada.
URMAS: Meie kavatseme tulevikus teha osa lugusid inglise keeles, sest lõppude lõpuks rokikeel on ikkagi inglise keel. Ning kui pidada silmas üleliidulist turgu, siis parem laulda seal aktsendiga inglise keeles kui aktsendiga vene keeles.
* * * * * * *
Omalt poolt lisaksin veel, et "Varaan" on tõesti üks 1988. aasta avastusi. Seni ainult cover versioone mänginud algajatest on bänd muutunud huvitavate ja tehniliste kompositsioonide loojaks. Head fiilingut tekitav meloodiline hevi ja sinna juurde kuuluv pidevalt täiustuv lavashow annavad ehk kunagi sissepääsupileti ka Eesti rokitippude lugupeetud seltskonda. Publikuedu on mõnel määral juba saavutatud - seda näitab "Poptipu" lõppvooru pääsenud lugu "Igaviku hä?l" ilmekalt. Mis muud kui "Varaanile" julgustuseks nende ühe löökloo sõnadega hüüda: "Varaan, anna tulla!"
Koit Raudsepp, ajakiri Noorus 2/1989
|