|
HENDRIK SAL-SALLER - kitarr, laul
MIHKEL RAUD - kitarr
JAANUS RAUDKATS - bass
RAIMOND VAHTER - trummid
Aastaid tagasi tegutses Tallinnas ansambel, mis õige mitmeid nimesid on kandnud. Viimane nimi oli ”Turist”. See lagunes ja asemele tekkis kaks uut bändi – ”Singer Vinger” ning ”Vanemõde”. Esimeses mängis kitarri Mihkel Raud, teises laulis Hendrik Sal-Saller. ”BA-BACHis” on need kaks meest kokku saanud. Aga edasi räägib Hendrik.
Sellest kokkusaamisest ei maksa kaugeleulatuvaid järeldusi teha. Mihkliga oleme ammust ajast koos mänginud. Kaheksakümnendate algul, kui lagunes ”Generaator M”, tegime koos Mihkliga igasuguseid projekte, nagu ”Küsimärk” (?) ja hiljem ”Golem”. Et see koostöö on väga hästi sujunud, siis oli ilmselt ainuõige lahendus Mihkel ”BA-BACHi” kutsuda. Alustasime tegelikult kolmekesi, vana ”Geneka” koosseisuga. Tänaseks on küll juba hoopis uued mehed kambas.
“BA-BACH” tekkis sellepärast, et ma ei viitsinud enam ”Ões” olla. Lihtsalt ära tüütas. ”Õe” mõte seisis püsti Veljo Vingissaare najal. Ilma temata muutus aga kõik mõttetuks. Vingiga koostöö oli ainus, mis mind selles bändis paelus. Algselt püüdsime ju ”Õega” ajada umbes sellist rida, nagu ”Sleepy Sleepers”, aga see ei kukkunud päris nii välja, nagu mina oleksin tahtnud. Muidugi olid ”Ões” ka omad rõõmud, aga vist hakkas minu ja teiste muusikaline maitse liialt erinema.
”BA-BACHiga” võtame muusika tegemist märksa tõsisemalt. Seni olen lugusid teinud peamiselt mina, aga juba hakkavad ka teised mehed oma pakkuma. Nii peaks meie kava mitmekesisemaks muutuma. Praegu (jutt on räägitud jaanuanis. - Toim.) on ”BA-BACHi”, kava umbes tunni-poolteise pikkune. Ja ega me seda palju pikemaks venitada kavatsegi. ”BA-BACH” ei ole tantsuorkester ja seepärast enamat kui kontsertkava ka ei vaja. Oleme rokibänd ja paneme oma nätsu korraga ära - BA-BACH! Ega meil mõne teise bändiga koos tegemise vastu ka midagi ei ole, kuid ikka vaid kontserdil.
Kas peate ise ”BA-BACHi” professionaalseks ansambliks?
Jah, kindlasti. Tõsi, kui kriteeriumiks võtta noodist mahamängimine, siis me profid ei ole, kuigi kõik oskavad nooti lugeda. Meie põhitöö ei käi siiski noodist. Kõik ”BA-BACHi” liikmed on juba väga kaua muusikat teinud. Tõsi, vaid Jaanus on olnud filharmoonia palgal. Ent professionaalsuse kriteeriumiks pean suhtumist ansambli töösse.
Kui kujutada eesti rokki mingi joonena punktist punkti, siis kuhu sa sellel joonel ”BA-BACHi” asetaksid?
Sõltub sellest, mis ühes või teises otsas on. Kui ühele poole jääb ”Krimbel” ja teisele ”Ultima Thule”, siis ilmselt ikka sellele teisele poole. Kui ütleksin, et oleme allpool otsas, siis poleks meil ju üldse mõtet midagi teha. Samas aga arvan, et Eestis ei maksa meid hakata mitte ühegi bändiga ühte patta panema. Kui rääkida sellest, keda või mida ”BA-BACHi”, liikmed kuulata armastavad, siis . . . Mihklile meeldib ”U 2”, mina kuulan üsna palju soome muusikat ja uuemat Lääne värki. Jaanus armastab vanu häid asju, nagu ”Led Zeppelini”, ”Lynyrd Skynyrdit” ja teisi, kuid samas kuulab ta meeleldi ka uuemat muusikat. Raimond aga ahmib kõike, mis kätte satub - ta on alles äsja sõjaväest tulnud. Et summeeritult on meie maitse kaunis mitmekesine, siis pole me ilmselt kunagi kedagi plagieerinud. Liiati on kogu ”BA-BACHi” aur läinud sellele, et oma nägu välja töötada. Tundub, et see on vist ka õnnestunud. Tunnetame end laval kui bändi, mis ajab ühte asja. Nii muusika kui show osas. Kuigi me proovis liikumist ei harjuta. See peab otse laval muusikast välja kasvama.
Kui tihti kohtute väljaspool proove ja esinemisi?
Üsna sageli. Mihkliga istume pea iga päev ninapidi koos, kuna elame lähestikku. Rütmigrupiga lävime pisut vähem, sest neil on päevad sisustatud riigitööga ja nad elavad kaugemal. Lausa neljakesi koos ilma pillideta istume küll üsna harva. Selline kogu bändiga aja veetmise idee on iseenesest väga hea, kuid praegustes oludes raskesti teostatav. Me ei ela ju vaid ”BA-BACHist” ära. Ja niisugune koosolemine eeldaks ka seda, et kellelgi ei oleks mingeid kohustusi kodumaa ega oma pere vastu. Absoluutne vabadus aga teadupärast võimalik ei ole.
Kas on võimalik hakata vaid ”BA-BACHist” ära elama?
Miks mitte, kuid siis tuleb vaadata Eestimaa piiridest kaugemale. Nii itta kui läände. Ainult Venemaal pikkade reiside tegemisel suurt mõtet pole, kuigi sealsed suuremad linnad peaks siiski läbi käima. Samuti ei maksa unustada Lätit ja Leedut. Usun, et turgu oleks. Praegu jääks ilmselt palju toppama keele taha, aga kui asi kunagi nii kaugele jõuab, eks siis anna ju sedagi muuta. Hullem on ennast Venemaa nii-öelda maffiasse sisse süüa. Prao leidmine, kuhu pugeda, pole sugugi lihtne. Hästi elavad vaid need, kellel on väga tugev mänedžer või kes on hästi kõvade tutvuste ja sidemetega vanad tegijad. Läände piilumisel on täpselt sama lugu. Ka selles liinis on meil juba midagi ringkäenduse sarnast välja kujunenud. Ometi on see heade juhuste kokkulangemisel reaalsem, kui idaturule pääseda. Vaja on lihtsalt sealsete asjameeste huvi äratada. Selleks on aga vaja otsekontakte, mis ilma liikumisvabaduseta mõeldavad pole. Et Läänes läbi lüüa, selleks on vaja midagi originaalset. Oma kinnises katlas on meil midagi sellist väga raske välja mõelda. Müüt nõukogude rokist kui millestki enneolematust ja uudsest on tegelikult meie endi väljamõeldis. Pole meil mitte midagi oma - rokk on ammu leiutatud ja meie teeme kõike sedasama, ainult et pisut kehvemalt. Venelastel on ehk slaavipärasus mingiks kaardiks, eestlastel pole sedagi. Nii et ega Inglismaa ja üldse Euroopa suurtest lavadest unistada maksa. Üritavad seda ju ka soomlased ja rootslased, kelle võimalused on meie omadest avaramad, kuid ei lähe neilgi libedalt. Nii et Skandinaaviamaadest palju kaugemale unistada küll mõtet ei ole. Aga asi seegi, sest sealt võime enda jaoks avastada paljut, millest muidu und näha ei oska. Loomulikult on võimalikud ka õnnelikud juhused, kuid nendega on just nii nagu juhustega ikka.
Kas ”BA-BACH” loodab Skandinaaviasse pääseda?
Ma arvan küll, et loodab. Märtsis peaksime Soomes esinema ja eks edaspidi sõltu kõik meist endist. Usun, et meil on ka sealsele publikule midagi öelda. Ega me ju niimoodi rikkaks looda saada, kuid elukogemused maksavad sageli märksa rohkem kui krabisev taskus.
Mart Riikoja, ajakiri Noorus 3/1989
|