Kirjutasin artikli ajakirja Muusika ja see ilmus nüüd mai numbris. Panen siia üles toimetamatta ja lühendamata versiooni:
INTELLEKTUAALNE EESTI ROCK
Mõiste intellektuaalne rock tõi Eestis 70-ndate lõpus kasutusele Valter Ojakäär oma raamatus “Popmuusikast” ja seda vastena ingliskeelsele mõistele progressive rock. Kuigi tänapäeval kasutatakse enim kõnekeelset sõnaühendit proge-rock, siis ikkagi oleks Eesti rockiajaloos mõttekam kasutada Ojakääri leiutatud väljendit. Miks? Nö. “klassikalist” progressive rocki --- kümnete minutite pikkuste lugudega, ülepaisutatud arranzheeringutega, klassikalise muusika mõjutustega, eskapist-fantastiliste tekstidega kontseptuaalsetel plaatidel -- on Eesti tegelikult viljeletud väga vähe. Eestis on tehtud just intellektuaalset rocki – leidlike muusikaliste lahendustega, 4 -- 9 minutiliste loopikkustega ja tõesti intelligentsete, sõnumiga tekstidega muusikat. Selles vallas on Eestis üllatavalt tugev traditsioon ja eriti rõõmustav on asjaolu, et protsess ja progress jätkuvad.
Eesti intellektuaalse rocki ajalugu algab sealt, kust progressive rocki omagi – 1960-ndate ja 70-ndate aastate vahetusest. Erinevalt aga näiteks inglastest või ameeriklastest on meil vastava muusika algtõuke pinnas ehk siis psühhedeeliakultuur üpris õhuke. 60-ndate lõpu psühhedeelse kallakuga ansamblitest tasuvad mainimist Kristallid (loominguline liider Olav Ehala, kinnisliikmeteks veel kitarrist Olev Künnap ja bassist-laulja Jaak Joala), Lüürikud (mille liidrid olid bassistist ja kitarristist vennad Märt ja Tõnis Kõrgemaa ning kus laulis Mait Maltis), Mikronid (loominguline juht trummar Gunnar Graps, püsiliikmed bassist Peeter Keäri ja kitarrist Toivo Tamm). Aga võib öelda, et see vähene psühhedeelilisus mainitud ansamblite muusikas polnud ei teadlik ega muidu kuidagi ideoloogiline, pigem kusagilt kuuldud huvitatavate kõlade ja lahenduste järeleaimamine. 1970 – 71 Tallinna Polütehnilises Instituudis tegutsenud Keldriline Heli, hilisema nimega Väntorel (Lagle Alpius, Andres Talvik – vokaal; Andres Valkonen – klahvpillid; Viljar Rähn & Härmo Härm – kitarrid; Ants Rand – bass; Tiit Plaks – trummid) oli küll juba teadlikumalt hipilikum ja “teadvuse avardamise” peal väljas (nii tekstis kui muusikas) ning mõjus omal ajal väga uuenduslikult kuid sisevastuolud lõhkusid selle paljutõotava ansambli liig kiiresti.
Intelligentset lüürikat hakkasid Eestis rockmuusikas esimesena kasutama folk-rock bänd Peoleo (Henno Käo. Taivo Linna, Eino Mäelt, Lauri Nebel) ja Virmalised (Toivo Kurmet – laul, klaver, kitarr, looming; Paavo Soots – kitarr; Kalju Oppi – bass; Jaak Joala – laul, bass; Ülo Kurmet – trummid). Toivo Kurmet kirjutas esimesena poplaule näiteks Ernst Enno luulele. 70-ndate alguses arendas ansambel välja omapärase barokliku stiili keeruliste klaveripartiide ja mitmeosaliste laulustruktuuridega (tuntumad lood “Sulle nüüd”, “Hetki neid”) millega oli ka näiteks Ruja suureks eeskujuks.
1971 pianist-helilooja Rein Rannapi eestvõttel alustanud Rujat peetakse Eesti intellektuaalse rocki arhetüüpseimaks nähtuseks. Ansambel tegutses aastani 1988, kuid sageli muutuvas koosseisus jäi ainukeseks fikstuuriks laulja Urmas Alender. Vahelduvate loomingulis-ideoloogiliste liidrite (1971 – 75 Rein Rannap, 1976 – 80 kitarrist Jaanus Nõgisto koos pianist Margus Kappeliga, 1980 – 84 jälle Rein Rannap, 1985 – 86 Urmas Alender koos Nõgistoga, 1986 – 88 klahvpillimängija Igor Garsnek) koos muutus ka grupi muusikaline väljund: algusaegade pateetilisest-teatraalsest hard rockist 70-ndate keskpaiga “päris” progresiivrocki katseteni, millest 70-ndate lõpu arendati välja oma karge klassitsismimõjudega stiil, millest järgmise kümnendi alguses hüpati järsku lihtsakoelise powerpopi esteetikale ja iroonilistele tekstidele ; 80-ndate keskpaiga naivistlik uusromantism kujunes hiljem sünteetiliste kõlavärvide ja raudsete struktuuride rohke kasutamisele, et bändi karjääri lõpus jälle rohmaka heavy rockiga õnne katsuda. 70-ndatel kasutas Ruja peamiselt Juhan Viidingu varjatuma ja Hando Runneli vähem varjatuma alltekstidga lüürikat, 80-ndate algul Otta Arderi petlikult “lapsesuiseid” luuletusi, hiljem ka Urmas Alenderi kergelt sürreaalseid kuid hingepuudutavaid tekste. Ruja tähtsus on Eesti intellektuaalse rocki identiteedis juba 35 aastat väga oluline olnud, ning tema müüt on peale laialiminekut ainult tugevnenud.
Paar aastat peale Rujat alustas Tallinna Polütehnilise Instituudi grupp Meie (laulja Tajo Kadajas, kitarrist Kalle Vikat, organist Valdimir Petuhhov, bassist Enn Saretok, trummar Raivo Maasik), mille peamine eelis (näiteks Ruja ees) oli ehk tema mitteprofessionaalsuses. Põhimõtteliselt amatööride bande võis rahumeeli teha rocki ja üldse muusikaga mis heaks arvas ja tulemus oli üllatavalt iseäralik ja põnev. Kuigi omil sõnul varastati käike ja riffe kust saadi, osati need mängida kokku veidrateks ebasümmeetrilisteks moodustiteks. Tekstidena kasutati peaaegu kõike näppujuhtuvat, eelistatuna muidugi toonast kodumaist väärtluulet (Viiding-Üdi loomulikult kohustuslik).
1976 liitus Meie laulja Tajo Kadajas Rujast eemaldunud Rein Rannapi uue projektiga, mille poolsalajane nimi oli Noor Eesti (veel kuulusid sinna organist Andres Uibo, bassist Tõnu Tormis, Heitti Riismäe – fagott, Ivar Sipra – trummid). Noor Eesti üritas luua ja esitada väga stiilset progressiivrocki koos kõige sellega kaasnevaga ning ansambli napis toodangus on ka Yesi, Genesise, Van Der Graaf Generatori jt. mõjutused selgelt kuulda, eriti lauludes “Lendav järv”, “Sünd”, “Edasjõudnud inime”. Siiski on vaid ühel kontserdil (1977. Aasta Tallinna rockifestival ) esinenud ansambli kõige kuulsam moment poplauluke “Ühes väikses Eesti linnas”.
NSVLiidu esimeseks õigeks progressiivrockiansambliks nimetab süntesaatorispetsialist (ja vajadusel ka laulja) Sevn Grünberg oma 1974 asutatud gruppi Mess ja tal võib isegi õigus olla, kuigi ka Messi eelkäija Positron (Mati Timmermann – bass, Tõnu Laidla – klahvpillid, Viljar Rähn – kitarr, Ivar Sipra) katsetas aasta varem samaga. Mess, mille n.ö. klassikalisse koosseisu kuulusid peale Grünbergi, Sipra, Timmermanni veel kitarrist Elmu Värk ja elektroonik Härmo Härm, lõi julgelt massiga, surudes oma kõlapilti lisaks rockikoosseisule ka isetehtud analoogsüntesaatori mürad, puhkpille ja vahel ka kirikuorelit. Grünbergi kompositsioonid olid tollal harjumatult pikad (keskmiselt 10 minuti ringis), ebaloogilised kuid mitte väga keerulised , majesteetlikult pirtsakad ning valdavalt loodusetemaatiliste tekstidega varustatud. Grupp esines suhteliselt harva, kuid see-eest muljetavaldavalt – lisaks kolakale pillipargile laval ka näiteks Kaarel Kurismaa disainitud objketid. Klassikaline Mess tegutses 1976-nda aasta lõpuni, 1977 moodustas Grünberg Messi uue koosseisu (Ain Varts—kitarr, Toivo Unt – bass, Andrus Vaht – trummid), kuid sellel polnud pikka iga, edaspidi ja siiani on Grünberg tegutsenud edukalt üksi.
1977 asutas noor konservatooriumitudeng, klahvpillimängija Igor Garshnek oma grupi mis sai nimeks Synopsis. Sellel oli aegade jooksul (tegutses kuni 1985) mitmeid täiesti erinevaid koosseise, kuid üldiselt peetakse seda Garshneki ja 1978 liitunud kitarristi Nevil Blumbergi ühisprojektiks, mille muusika oli hoolikalt läbikomponeeritud ja valdavalt instrumentaalne.
70-ndate keskel ja teisel poolel katsetasid sporaadilisemalt intellektuaalse rockiga Nõmme ansambel Haak (liidriks laulja Joel Steinfeldt, püsiliikmeteks kitarrist Ain Varts, flötist Peeter Malkov ja trummar Ivo Varts) ning Tartu ansambel Suuk (tuntuimad liikmed laulja Aleksander Müller, klahvpillimängija Jaan Rässa, flötist Ago Andreson jt.).
1980-ndate alguses ja keskpaigas oli progressiivrock või vähemalt selle markantsemad elemendid Eestis nii moes, et stiiliga katsetasid isegi puhastverd popbändid nagu Nemo (näiteks oma 1983 ilmunud EP-l kompositsioonid “Mõttehetk” ja “Üleminek”, Elektra (1985 ilmunud EP-l Aarne Saluveeri teos “Pilk avatudväravate taha”), rääkimata näiteks Mahavokist ja Vitamiinist. Intellektuaalse rocki “tshempionaatideks” kujunesid suured Tartu Levimuusikapäevad, mille auhinnasüsteem ja zhürii soodustasid läbimõeldud keerulis-virtuooslike kontseptsioonide esitamist. Seal kogus tuntust ka kümnendi tähtsaim intelligentne bänd nimega In Spe (mida 1980 – 83 juhtis laulja-klahvpillimängija-helilooja Erki Sven Tüür ja 1983 – 88 klahvpillimängija-helilooja Alo Mattiisen ning kus ainus püsiliige oli flötist Peeter Brambat). In Spe tegi Tüüri juhtimisel tõsiseid katseid omakomponeeritud süvamuusikat rockikoosseisuga (kus eri aegadel mängisid veel kitarristid Riho Sibul ja Jaanus Nõgisto, vibrafonist Terje Terasmaa, organist Mart Metsala, klahvpillimängija Anti Kammiste, pianist Anne Tüür jt) kokkusulatada (näiteks “Sümfoonia seitsmele esitajale”). Alo Mattiiseni juhtimisel In Spe muutus veidi “kergemaks”, mõneti dzhässilikumaks, illustratiivsemaks, “projektipõhisemaks”, olles sageli saateansambliks Matiiseni suurprojektidele (risotooriumid “Roheline muna”, “Näärmed” jt.). Kuni 1987 lindistati “Ei ole üksi ükski maa”, 1988 “5 isamaalist laulu” ning edasine on muidugi juba ajalugu (ja In Spe oma lõpp).
Juba 80-ndate algul hakkas In Spega koostööd tegema laulja Peeter Volkonski ning ühisprojekt kandis nime E=mc2. See esitas peamiselt Tartu Muusikapäevadel ette erinevaid teatraalseid-koomilisi projekte (näiteks Schuberti laulude transformeerimine rocki 1985).
1987 moodustas Volkonski Tartu muusikutest oma ansambli, mis esimese projekti, Majakovski luule viisistamise järgi sai nimeks ROSTA Aknad (algkoosseisus veel kitarristid Viktor Vassiljev ja Riho Gross, klahvpillimängija Tarmo Leinatamm, bassist Peeter Jaska, trummar Peeter Jõgioja; hiljem asendas viimast Ove Maidla ja Leinatamme Toomas Lunge) ja mis pikkadest pausidest hoolimata on tegutsenud siiski siiamaani. ROSTA Aknade muusika ja esinemised on alati olnud teatraalsed, üpris literatuursed, groteskilembesed ja mänginud igasugu klisheedega. Enamasti on teostatud Volkonski ajukaid ideid. 1990 aastate keskpaiku plaadistati USAs näiteks ports laule hoiatussiltide tekstide peale, 1996 Tartu Muusikapäevadeks aga loodi pseudoegüptoloogiline oratoorium “Nofretete laulud” jms.
Tartus alustas 1984 koolipoistebänd Pantokrator (tuumikus kitarristid Mait Karm ja Jaan Sööt, klahvpillimängija Erik Sakkov, bassist Aivar Otsing, trummar Priit Karm; 1988 lisandus statsionaarne laulja Lauri Saatpalu), mis viljeles stiilset progressiivrocki pikkade lugude, kõrgpoeesia ja teatraalsete lavaesinemistega. 1989 leiti oma nish, eesti ja soomeugri rahvalaulude elementide ekspluateerimine ning sellega on suuresti ka ajalukku mindud. 1990 lahkusid nii vennad Karmid kui Sööt, ajutiste liikmetega pidas ansambel veel mõned aastat vastu (kuigi plaadistas vinüülLP “Pantokrator I”).
1984 tegi üsna ootamatu kummarduse intellektuaalrocki poole poplaulja ja klahvpillimängija Jaak Veskimees Jürisson, salvestades 4 looga EP, kus koos Henn Rebasega kirjutatud palad “Vaid ärgata”, “Kes lööb hingekella kotkale”, “Muusika sünd” ja “Pojale”, mis oma ebasümmeetrilisusega, ootamatute käikudega ja multifraktuursusega käiksid vabalt isegi klassikalise prog rocki mõiste alla.
1985 moodustus popansambli Proov 583 (mis ka ise vahetevahel progega katsetas) liikmetest ansambel Linnu Tee, mis suurest koosseisuvaheldusest hoolimata on tegutsenud põhimõtteliselt tänapäevani. Ansambli tugisammas on kogu aja olnud vokalist Indrek Patte. Linnu Tee muusikat, mis on aegade jooksul vaheldunud techno rockist heavy metalini on iseloomustanud instrumentaalnetihedus, Patte laulutehniline meisterlikkus ja tuntav macho-erotism.
80-ndate keskpaigas alustas Tallinna noorte muusikute bänd Kuller, kust käis pari aastaga läbi terve plejaad tulevasi kuulsusi (Mart Jürisalu, Tarmo Adson, Alari Piispea, Arvo Urb, Kalle Vilpuu, Robert Jürjendal jt.).
80-ndate intellektuaalrockibändidest võiks mainida ka kümnendi algupoole keskaja muusika elemente kasutanud Atriumit (Igor Garshnek, Andres Uibo, bassist Vladislav Petsnikov, kitarrist Kuldar Kalluste, trummar Arnold Püve, flötist Valdeko Puulinn) ja peale Ruja lagunemist tekkinud Datat (Igor Garshnek, programmeerija Tiit Aunaste, laulja Urmas Alender, hiljem tema asemel Hillar Norralt), mis hiilgas kõige enam omas ajas kõrgtehnoloogiliste lahenduste ja ülisünteetilise kõlapildiga.
80ndate ja 90-ndate vahetusel tegutses ansambel Just Knud Qvigstadt (tuntuimad liikmed laulja Arne Lauri, kitarrist Raul Ukareda, klahvpillimängija Anti Kammiste ja bassist Margus Alviste) mis saavutas oma omapäraselt närvilise, fantaasia- ja nüansirikka muusikaga lühiajaliselt üllatavalt suure populaarsuse, kuid kadus siis sama kiiresti kui ilmus.
1990-ndad olid intellektuaalse rocki jaoks kehv aeg, soodustusi ei teinud utilitaarne üldsituatsioon Eesti popmaastikul ega paljude uute alternatiivsete suundade (indie, elektrooniline klubimuusika, erinevad metalivoolud jne) ilmumine Marjamaale. Hektiliselt tegutsesid veel Linnu Tee, ROSTA Aknad jmt. kuid üldiselt oli proge Eestis varjusurmas.
Uus tõus tuli alles uue sajandiga, kui kogu maailma muusikamaastik oli muutunud varasemast tunduvalt sallivamas ja pluralistlikumaks. Intellektuaalrock sai Eestis isegi oma festivali – alates 2002 Saaremaal toimuva “Kuri Proge”. Muidugi pole vähemalt uute tegijate muusika sama mis 20 – 30 aastat tagasi, sisaldades hoopis teisi struktuure ja ideoloogiaid. Käesolevas artiklis pole kahjuks ruumi käsitleda intellektuaalrockiga käsikäes ja sageli lõimuvalt eksisteerivast-toimivast fusion-liinist (Luarvik Luarvik, Beggars Farm, Phlox, Edasi, Megan Quartet, Mesi, Lippajad, Mooses, Wrupk Urei jt.).
Üks varasemaid uusi intellektuaalrockijaid on 1998 alustanud Ballooner (laulja Meelis, kitarrist-klahvpillimängija Reedik, kitarrist Priit, bassist Tanel, trummar Marko), mis on seganud kokku rocki, folki, arvutibiiti jms. Veidi hiljem alustas Contus Firmus (laulja Jaan Pehk, kitarrist Raul Aan, bassist Tiit Pärna, trummar Andrus Lillepea ning klahvpillimängijad Ülo Krigul ja Andres Kontus), mis on löönud peamiselt nii vokaalse kui instrumentaalse virtuoossusega.
Staazhiga tegijad kitarrist Robert Jürjendal ja trummar Arvo Urb on moodustanud oma projekti Fragile, mille muusikas kostub selgesti Jürjendali armastus King Crimsoni ja Robert Frippi loomingu vastu.
Käesoleval kümnendil on metal Eestis oma populaarsust järjest tõstnud ning üllatus -üllatus, siinsel metalil on ka omad intelligentsed suunad. Kõikidel end progressive metal-suuna viljelejateks nimetajatel pole muidugi arendatud ajutegevusega otsest pistmist kuid mitmel siiski on. Nimetaks neist Kantor Voyd (Draconic – vokaal, Kaspar Torn & Kristian Sülluste – kitarr, Risto Sülluste – bass, Jaan Liinat – trummid), mis viljeleb pikki, pateetilisi kuid fantastilisi arendusi. 2001 alustanud Leech (PeZ – vokaal, Iwo – kitarr, Max – bass; Nygma – trummid) arendab kõlapildilt lihtsaid-jõulisi, kuid struktuurilt pikki ja psühhloogiliselt hoolikalt paikapandud konstruktsioone.
Kaasaegses situatsioonis võib kindlasti intellektuaalse rocki alla panna viimaste aegade Tartu sensatsiooni Opium Flirt (Ervin Trofimov – kitarr, klahvpillid, elektroonika, vokaal; Erki Hõbe – trummid, flööt, elektroonika), mis suudab isegi tänapäeval omapäraselt mõjuda oma poolimprovisseritud stambivaba ja ajaloolisi struktuure eirava ning teatraalselt aristokraatselt esitatud loominguga jaburate pealkirjadega (esikplaadi nimi “Saint European King Days”).
Nii et IQ ja vaba mõttelend pole Eestis päris otsas veel, väledatest näppudest rääkimata-
MARGUS KIIS

Väga sisukas ja hästi kirjutatud artikkel.

kuhujäid-kogudus,fix,nahk,keel&poogen,oomega,syrius,optimistd

kuhujäid-kogudus,fix,nahk,keel&poogen,oomega,syrius,optimistd

Surius ehk liigendub kuidagi protoproge alla. Nahke Keel Poogen -- tõesti oli Tartus selline jazzrockpunt aga läts lihtsalt meelest. Kahju. Ülejäänud pole progebändid.

kui mikronid on proge,mis siis kogudus oli ..ja peoleo on ka proge...

Ornament oli ka proge

Mikronid ei olnud proge, kuigi psühhedeelseid elemente neil oli.

Artiklis ei ole mainitud ka tugevat aastatel 2001..03 Tartu progemetalbändi SPIRITUAL ALIEN.
Repertuaar koosnes peamiselt keerulise struktuuriga omaloomingulistest kompositsioonidest.
KUTSE TANTSULE 2002, Tallinn - 3. preemia.
WINTFEST 2003, Tartu - parim bänd.
PÕLVA FESTIVAL 2003 - parim bänd.

egas ühe artikliga polegi võimalik ju kogu siinset progeajalugu ja - tänapäeva kajastada