Lugu selline,et juba päris tükk aega kummitab, üks ammu- ammu tudengipõves kuuldud ja ka lauldud lugu, millest kahjuks meeles vaid paar fraasi... nii,et isegi tervet meloodiat ei meenu...
Loo jupp ise:
..."ja üle su luie lähevad, veovankrid ja sõdurisaapad,
sa nagu...unenäost.... neile tervitust kaapad!"

Äkki leidub persoone, kes mäletavad Alenderi 80. aastate alguse repertuaari....???

Hando Runneli luuletus "Ära"

Ei ole teis austust, ei armastust,
on ainult omakasu
ja odav eneseõigustus,
mis rääkida ei tasu.

Te juurest ma tahan pageda,
kuid pole kohta, kuhu,
ei ole nurka nisukest,
kus tuuled tuppa ei puhu.

Kõik mured manu tikuvad
ja ihu ligi poevad,
ja elu eriti rikuvad
hääd naised ja kurjad koerad.

Suur tolmune maantee on pärani,
ta nõiub, sa lähed õnge,
sa mõtled, nüüd lähed ärani,
kuid sinna sa tolmusse kõnged.

Ja üle su luie lähevad
veovankrid ja sõdurisaapad.
Sealt just nagu suure une seest
sa neile tervitust kaapad.

Tere, Raul!

Suured tänud selle laulu sõnade eest!
No kohe ei tulnud Runneli peale. Kui õigesti mäletan siis peaks see kogumikust "Kodu- Käija" olema, 1978.

Igal juhu.oli hea meel vastust saada!

Illusat päeva

Aivar