Mis aeg? Mis mehed?
Kui olite noor 70-ndatel või 80-ndatel, siis küllap on Ruja tükk Teie elust nagu minu omastki. Ma olin pubekas 70-ndatel, kui "mustalt" ostetud teksapüksid maksid kehvema kuupalga - 60 rubla - ja shefimatel meestel olid lindimakid. Linte sai lõputult ümber lindistatud ja laenutatud. Raadiost kuulati Luksi (Radio Luxembourg) ja telekast vahiti Soomet. Aga oldi ka pioneerid ja kommunistlikud noored ja käidi peotantsukursustel ja malevas.
Mina kuulasin läbi toaseina oma vanema venna makki - kui teda kodus polnud, siis tema toas - ja uurisin ta kirjutuslaua klaasi alt hägusaid fotosid sellistest bändidest nagu The Moon Dogs või Shadows.
Alt laiad püksid ja pikad juuksed olid mall. Iga kolmas kutt mängis kuskil bändis või vähemalt kujutles, et hakkab mängima (mingil perioodil isegi mina, kuigi ma olen totaalselt ebamusikaalne). Joodi peeti ja õlut ja tehti sporti ja aeti klassipidude hämaruses kätt klassiõdedelele pluusi alla.
Inf pidudest ja bändidest räägiti laiali. Eesti bändide, ametliku nõmeda keelepruugi järgi "vokaal-instrumentaalansamblite" kontserte oli vähe. Ja kui sa sinna läksid, oli adrenaliini veres veel rohkem kui alkoholi. Rock oli "in". Näiteks Viljandi rockfestivali publiku hulgas oli täiesti woodstockilik atmosfäär. Ma pole kunagi hiljem näinud kilomeetritepikkust hääletajaterodu nagu siis. Tuubil sapakas kimas mööda ja keegi röökis akna vahelt: "Pole kohti!"
Kalevi Spordihallis vahtisin, kuidas Ruja Väike Jaanus traati tõmmates uhkelt pead ja kitra loopis ja kaifis, ja sain maailma vabadusest rohkem osa kui Nietzschet veerides. Rannap aga viskas pea selga ja siis jälle puges peaaegu et klaveri sisse ja näis olevat oma ekstaasis kogu maailma unustanud. Kui Te seda näinud ei ole, ei maksa need sõnad muidugi midagi.
Mina olengi suuresti sinna aega kinni jäänud. Ja minu muusikamaitse. 80-ndad läksid kuidagi mööda ja ma vaatasin arusaamatuses kõrvalt, kuidas juba teised noored Rujale kaasa tõmblesid. Eks ta ole. Igaühel on oma aeg ja oma Ruja.
Kui Rein Rannap ühel oktoobripäeval helistas ja rääkis Ruja kogumiku tegemisest, olin poolelt sõnalt kambas. Ega ma neid mehi varem ei tundnud. Nüüd istusin koos nendega kõrtsudes ja töötubades ja kodudes, jõin kohvi (napsu eriti ei võtnud) ja tõmbasin suitsu. Ja kõike kokku võttes - poleks arvanud, et Ruja 17 aastat muusikat neile meestele nüüd sellise vungi sisse ajab. Aga ajas küll. Mehed olid kirglikud, vastuolulised, iroonilised ja ei tahtnud kuidagi ühte tuppa ära mahtuda. Te võite neid uskuda või mitte, aga igav nendega ei hakka.
Ja veel - muidugi on Ruja muusika olulisem kui bändi nelja mehe - Rein Rannapi, Jaanus Nõgisto, Margus Kappeli ja Igor Garshneki jutt. Jutt on põnev eelkõige neile, kelle sees Ruja muusika on juba olemas. Olete nende hulgast?
Peeter Sauter
Ruja Aeg
Ruja 17 "roostevaba" aastat võib tinglikult jagada 4 perioodi:
1. 1971-76 varajane Ruja
2. 1976-80 "proge"-Ruja
3. 1981-84 "pop"-Ruja
4. 1985-88 hiline Ruja
--------------
1971
I periood. 11. klassi poiss Rein Rannap teeb uue bändi - Ruja. Esimesel proovil on hilisematest kauaaegsetest liikmetest laulja Urmas Alender ja trummimees Andrus Vaht. Koosseisus on algul 4 lauljat, trompet, tromboon ja rütmigrupp. Esimesed raadiolindistused: "Need ei vaata tagasi", "Nii vaikseks kõik on jäänud".
1972
Kitarrist Toomas Veenre asemele tuleb Andres Põldroo.
Esimene tele-esinemine: "Rukkilõikus". Esimesed kontserdid. Ansamblisse tuleb basskitarrist Tiit Haagma. Kontsert Kadriorus. Esinemiskeeld.
1973
Kontserdid Vanas Tombis ja mujal. Rujasse tuleb kitarrist Jaanus Nõgisto.
1974
Telesaate jaoks salvestatakse Rannapi "Õhtunägemus", "Parandamatu", "Lumi sädeles", "Noore fotograafi uppumine", "Enne seda suurt nalja" jt. Kontserdid TPI aulas.
Kontsert "Estonia" kontserdisaalis koos kooriga. Pahandused. "Igavene" keeld ansambli tegevusele ja nime kasutamisele.
Raadiolindistus "Auruvedur" (Tippmeloodia lauluvõistlusele).
1975
Kalju Komissarov "rehabiliteerib" Ruja nime lavastusega "Protsess". Rujalt Rannapi 10 laulu ja 2 instrumentaalpala. Rujasse tuleb klahvpillimängija Margus Kappel. Raadiolindistus "Ikaros".
1976
"Protsessi" etendused Poolas. Ruja hakkab tegutsema ilma Rein Rannapita. Ruja lindistab raadios Rannapile teatamata ta lood "Lumi sädeles" ja "Sügispäev". Andrus Vaht lahkub, lühemaks ajaks tuleb Gunnar Graps.
Algab II periood. Proovid uue repertuaariga: Kappeli "Ahtumine" ja Nõgisto "Mis saab sellest loomusevalust". Ruja esineb Viljandi rockfestivalil; mõnel esinemisel laulab Peeter Volkonski.
1977
Rock-festival Kalevi spordihallis, teiste hulgas esinevad Ruja ja Rein Rannapi uus ansambel Noor-Eesti. Andrus Vaht tuleb tagasi. Ruja teeb Eesti-tuuri.
1978
Tiit Haagma lahkub. Andrus Vaht lahkub taas. Ansamblisse tulevad basskitarrist Priit Kuulberg ja trummar Ivo Varts. Ruja lindistab "Üle müüri" (Nõgisto), "Klaperjaht" (Kappel) ja "Perekondlik" (Rannap). Alender lõpetab Lavakunstikateedri ja suunatakse tööle Nukuteatrisse. Lindistatakse Kappeli "Ei mullast" ja "Laul teost".
1979
Ruja lindistab väikese heliplaadi. Etendus "Gulliver ja Gulliver" Nukuteatris, muusika - Kappel ja Nõgisto. Esimesed Tartu Muusikapäevad.
Margus Kappel läheb Rock-Hotelli.
1980
Ivo Varts, Priit Kuulberg ja Urmas Alender alustavad ansambliga Propeller. Etendus "Johnny" Noorsooteatris. Heliloojad: Olav Ehala, Peeter Volkonski, Erkki-Sven Tüür, Jaanus Nõgisto.
Aasta lõpul kutsutakse kokku "vana Ruja". Lindistatakse "Praegu" ja "Raske aeg".
1981
Algab III ehk "Pop-Ruja" periood. Lindistatakse raadios: "Must Ronk" ja "Dr. Noormann". Samad laulud ka ETV eetris. Rujasse tuleb trummar Jaan Karp. Selle perioodi esimene ülesastumine koondkavas Kalevi Spordihallis. Nukuteatri lavastus "...ja ahne naine" Linnahallis (Ruja olemasolevad laulud ja Rannapi laulud Joel Sanga tekstidele).
Kontsert Tartu lauluväljakul - ca 18 000 kuulajat. "Selle suve shlaager", Peeter Urbla muusikaline film Rannapi muusikaga. Sügisel salvestatakse esimene kauamängiv heliplaat. Ruja 10 aasta juubelikontsert Linnahallis.
1982
Palju kontserte ja tantsumänge. Ruja reis Kaunasesse. Urbla teeb Tallinnfilmile dokfilmi Rujast. Algavad salvestused Ruja II LP jaoks Linnahalli stuudios.
1983
Rannapi "Ilus maa" Alenderi ja Kasekesega Tartu Muusikapäevadel. Ruja II LP lindistamine jääb soiku. Rannapi sünnipäevakontsert Linnahallis. Jaan Karp lahkub. Ruja ilma klahvpillideta Ungaris, trumm Ivo Varts. Tegevus seiskub.
1984
Rannap ja Alender kutsuvad kokku uue koosseisu: Vaht, Kuulberg ja Ain Varts. Kontserdid Linnahallis ja Moskvas. "Laulu sisu" TV-s.
1985
IV periood. Alenderi initsiatiivil formeerub Ruja uuesti koos Nõgisto ja Haagmaga. Raadiolindistused: Alenderi "Sõbra käsi" ja Rannapi "Nii vaikseks kõik on jäänud". Klahvpillimängijaks saab Igor Garshnek.
1986
Lindistused: Alenderi "Eleegia" ja "Teisel pool vett". Ruja esitab Tartu Muusikapäevadel 3 erinevat kava. Haagma lahkub, asemele tuleb Margus Minn. Toomas Rull lahkub, asemel tuleb Raul Joasoo. Ruja direktoriks saab Juri Altov. Ruja esimene gastroll Venemaal, Leningradis ja Leedus. Minn lahkub, asemele tuleb S. P. Gulliver.
1987
Ruja on Eesti Riikliku Fiharmoonia kollektiiv. Gastrollid Murmanskis, Kaliningradis, Lätis jm. Täendavateks lauljateks tulevad Indrek Patte ja Siiri Sisask. Rannap lahkub NSVL-st Itaalias kontsertreisil olles Ameerika suunas. Ruja salvestus Kesktelevisioonile eesti ja vene keeles.
1988
Gastrollid Siberis. Nõgisto vallandatakse. Kitarristiks tuleb Nevil Blumberg. Ruja viimane esinemine.
1989
Alender lahkub elama Rootsi
1994
"Estonia" katastroof. Alender on sel õhtul esimest korda laeval esinemas. Mälestuskontsert Linnahallis. Ruja: Patte, Nõgisto, Garshnek, Haagma, Kuulberg, Rull. Nõgisto annab välja Ruja CD "Must lind".
Rannap 1966-70
Enne Ruja
BÄNDIS MÄNGISIN ESIMEST KORDA pioneerilaagris, pärast viiendat klassi Valklas. Vanemad poisid tegid "kitarristide ansamblit". Mina klimberdasin igal vabal minutil laagri sööklas klaverit ja esinesin igal võimalusel. Poisid punti klaverit ei tahtnud, aga pakkusid trummilööja kohta kolme naturaalkitarri kõrvale. Löökpillide komplekt koosnes ühest pioneeritrummist. Harjutasime, esinesime. Mina polnud biitmuusikast varem midagi kuulnud. Aga teised küll. Üks laul oli "Oh baby baby baala-baala"...
ESIMESE EHTSA ROCKILOO kirjutasin 1969. a. P.-E. Rummo luuletusele "Laul kohmakast kromanjoonlasest". Kirjutasin loo klassivend Andres Mustoneni pundile Märtrid. Vabavärsi tõttu sai hiigla keeruline lugu. Pikkade juustega Mustonen kirjude, alt laiade pükstega, kammis oma bändi ees kitarri ja laulis rocki. Oma teise rockiloo tegin Alenderile ja ta ansamblile Varjud.
10. KLASSIS sattusin Mustamäe Mängude Maja torude ja mitmete lauljatega tantsuansamblisse Intervall. Mängisime igal reede ja laupäeva õhtul. Ja kinnistel pidudel, kus alkohol vabalt vedeles ja minusugune alaealine sai seda lava taha ära peita ja proovida. Muusikavalik oli kirju, aga mängijad tugevad, sageli improviseerisime-jämmisime.
Rannap 1971-72
Saagu Ruja!
OLIN KAASA TEINUD JUBA PALJUDES ANSAMBLITES ja nüüd tahtsin oma ansamblit, mis esitaks minu loomingut. 1971. aasta sügisel hakkasin asja ajama ja varsti oligi esimene proov Laululava all, kõledas ja akendeta betoonseintega ruumis. (Pea kõik Ruja prooviruumid on olnud sünged ja kõledad!) Ansamblile oli vaja nime. Sirbi ja Vasara keeleveergudel pakuti võõrsõna 'fantaasia' asendama uudissõna 'ruja'. Kohe, kui ma seda nägin, oli mulle selge, et see on minu ansambli nimi.
ESIMENE RUJA KOOSSEIS OLI VEIDER - viiul, trompet, tromboon, kaks naislauljat, kaks meessolisti ja rütmigrupp - Andrus Vaht mängis löökriistu, Paul Mägi viiulit ja trompetit (nemad tulid ansamblist Intervall), Toomas Veenre kitarri, Heiki Kalaus puhus trombooni, Urmas Alender, Raul Sepper ning kaks tüdrukut laulsid. Alguses plaanisin, et täiskoosseisu baasil hakkab tegutsema mitu väiksemat ühikut. Esimesed raadiolindistused ongi fondikaartidel fikseeritud kui Pop-Ruja. Pidid tulema ka Rock-Ruja ja vist midagi veel.
RAADIOS AJASIN ASJA, et saada lindistama. Üks mu lugu oli Tippmeloodia konkursil võitnud ja see aitas. Muusikatoimetaja Jüri Roomere kuulas meie kaks Ernst Enno tekstile tehtud vähempretensioonikat lugu meie betoonpunkris üle. "Need ei vaata tagasi" laulis linti Raul Sepper, ja noh, mis seal salata, ta polnud ju tookord mingi laulja. Mina kippusin sel ajal luristastama klaveril hirmkiireid passaazhe, meloodia ees ja vahel ja järel, ja kohati isegi sees, oh ma loll... Keegi oleks võinud öelda, et hoia sõrmed vagusi! Ei tea, kas see olekski aidanud... Esinedes, eriti varem, olin ma nii "high", et ei saanud kuidagi rahus istuda.
TEINE LINDISTATUD LUGU, "NII VAIKSEKS KÕIK ON JÄÄNUD", on üks mu tuntumaid. Vahel teen nalja, et olen "kahe-laulu-helilooja" (teine on "Raagus sõnad", aga tegelikult on mul sadu laule). Loo kirjutasin sõnadele kuskilt noorteajakirjast. Viisistasin juba lapsest peale kõiki luuletusi, mis olid vähegi rütmilised. Hiljem vaatasin, et sõnad on kehvad ja leidsin, et Enno läheb kirjutatud muusikaga kokku. See on ka üks väheseid lugusid, mida Ruja on kõigil oma viiest vastandlikust perioodist esitanud.
JÄRGMISENA VÕTSIME LINTI "ZEPPELINI TRIUMFI". See oli Üdi pealkirjata tekst, mis räägib hoonet purustavast tsepeliinist. Pealkirja panin austusest oma lemmikansambli vastu, aga Led Zeppelini pole ma imiteerinud muus kui oma soolode rütmilise vabaduse osas. Muidugi, teised Eesti bändid mõjutasid mind ka - Virmalised ja Väntorel. Ja vahel on Procol Harumist mõjustatud harmooniat. "Zeppelini triumf" oli kõige esimene lindistus Eesti Raadio uuel 4-realisel makil, kus sai veidi "üle mängida" - pille eraldi lindistada. Toomas Veenre polnud soolot välja mõelnud, vaid kavatses improviseerida stuudios, klapid peas, nagu ta kunagi polnud teinud. Ta jooksis mulle stuudiouksel vastu: "Tead, oota, ma pean korra ära käima..." ja jooksis trepist alla Raadiomaja puhvetisse. Läksin järele ja nägin, kuidas ta endale teeklaasitäie portveini sisse kallas: "Tead, ei saa kohe ilma, inspiratsiooni üldse ei ole." Siis mängis hoobilt soolo linti. Eesti Raadio heliarhiiv ei osanud tulemusega midagi peale hakata. See kestis ju üle kuue minuti. Arhiivi alles ta jäi, aga eetris ta küll ei kõlanud. Raadiotöötajaid ehmatasid ka pikad müralõigud, tempovahetused ja muu.
PEAGI OTSUSTASIN LOOBUDA teistest lauljatest ja soolopillidest. Uuteks lugudeks polnud neid enam vaja. Stiiliks sai rock ja eesliide Pop kukkus Ruja nime eest ära.
KUULATES NÜÜD LINTIDELT URMASE LAULMIST, ei suuda ma tagantjärele enam eristada, kui palju on seal temast, kui palju minust.
Ma mitte ainult ei laulnud talle lugusid õppimiseks linti, vaid töötasin temaga iga fraasi, iga nüansi kallal. Eraldi, kahekesi proovi tehes, ja ka ansambli proovis talle kaasa ja sageli, katkestades, ka ette laludes.
Enne Rujat ei lauldud ju rocki eesti keeles. Just eestikeelse rock-laulmise maneeri väljatöötamise loeks ma Urmase ja enda ühiseks teeneks. Inglise keeles oli feelingut ja õiget tunnetust lindi järgi küll kerge järele teha. Aga eesti keeles lauldi koorilaulja hääletämbriga ja laulutunni maneeridega. Nagu folkmuusikat lauldakse ja nagu Urmas laulis, ja võibolla olekski jäänud laulma. Mul olid aga hullumeelsed ideed ja ettekujutused, ning julgus eesti keelt nii väänama hakata, seda aktiivselt ja agressiivselt hääldada. Üdi tekstid muidugi andsid sellele hoogu juurde.
VEENRE LÄKS KONSERVATOORIUMI JA SOOVITAS ANDRES PÕLDROO enda asemele. Põldroo oskas improviseerida. Aga muidugi oli kitarri roll minu juhitud ansamblis tagasihoidlik. Mõnes loos polnud kitarril üldse midagi mängida... Teda ei rahuldanud, et ta sai vähe "traati panna" ja soolokohtades tahtsin ma muidugi ise improviseerida.
INDREK AVASALU ASEMELE TULI BASSI MÄNGIMA TIIT HAAGMA, Urmase kamraad Varjudest, ja jäi Rujasse kauaks. Veebruaris üritasime kolmekesi, väikseima mõeldava koosseisuga, läbi saada tantsuansamblite tarifitseerimiselt. Andsin üles 80 lugu, et kõrgeimat kategooriat saada, kuigi me ei kavatsenudki tantsuks mängima hakata. Eks ma teadsin neid viise ka, aga proovinud me polnud. Ootasime hädiselt Pritsumaja saali laval, mida zhürii järgmiseks kuulata tahab. Esinemisluba me ei saanud ja edaspidi polnud Puhkeparkide Direktsioonil enam meiega asja.
1972. AASTA ALGUSES SAIME VÕIMALUSE teha teles "Rukkilõikust". Mul olid just siis Muusikakeskkoolis suured pahandused, mis viisid esinemiskeeluni. Ma ei võinud oma nägu ekraanil näidata ja nii ei olegi selles loos klahvpille. Keskkooli lõpuni jäi üks semester, aga ma olin valmis isegi kooli vahetama, et saaksin Rujaga jätkata - see oli mulle nii oluline.
JÜRI LINA KORRALDAS POP-SALONGE ja pakkus Rujale seal esinemise võimalust. Neid salonge pidi tulema ikka hulgem, aga tegelikult said need toimuda ainult Rakvere Teatris ja Tartu Vanemuise kontserdisaalis. Ma ei kuulnud lava taha, millest Lina seal rääkis. Küllap UFO-dest ja parapsühholoogiast nagu ikka, kuigi pealkirja kohaselt pidanuks rääkima pop-muusika ajaloost. Linalt sain palju "sam-izdat" põrandaaluseid, käsitsi paljundatud raamatuid. Ja kuulasime Lina jutte, suu ammuli. Just Lina oli see, kes mu Juhan Viidinguga kokku viis (et ma saaksin Pop-salongi rocklugude jaoks teravamaid tekste). Ruja kontsertosa Pop-salongidel oli ulatuslik.
KADRIORU KÕLAKOJAS MÄNGISIME 1972. AASTA SUVEHAKUL. Publik istus lavast kaugel. Nii kui ma esimese loo - "Zeppelini triumfi" - alguses kogu kehaga elektrioreli klaviatuurile viskusin, nii tormas osa kuulajaist - Moskva hipid - ette lava äärde. Helivõimenduse magistraaljuhe rebenes lahti, enam ei tulnud piuksugi. Ruja sai publiku üleskütmise eest esimese esinemiskeelu. Kirovi kolhoos, mille all mängisime, ütles üles proovikoha. Hakkasime tegutsema "Vana Tombi" all.
Nõgisto 1973
Nõgisto saab Rujast shoki esimesel sekundil
MINA EI TEADNUD RUJAST SEL AJAL VEEL MIDAGI. Olin sellest seltskonnast 2-3 aastat noorem ja nägin välja nagu süütu lapsuke. Arvasin, et Jüri Üdi on Ruja kidramees ja teadsin, et purjetaja Tiit Haagma on kuidagi asjaga seotud. Mul oli pidevalt muutuva koosseisuga kolmemehebänd - Aatomitriikraud, mis mängis paari minu lugu, lisaks veel Black Sabbathi, Deep Purple'i, Led Zeppelini, Creami ja Free asju. Käisin, kidra kaenlas, mööda tantsupidusid (põhiliselt "Uues Tombis", Kreuksis ja suvalistel koolipidudel, kus pärast julgustuseks veinijoomist tahtsin kangesti lavale laamendama minna. Mõnigi kord lasti ka... Segasin oma tegevusega põhiliselt Hammasratast, Varjusid ja Andromeedat, kus oli lauljaks Alender, kes minu asemel siis laulis. No mis sai mul selle vastu olla... Sellest ajast alates vihkan pikki kitarrisoolosid.
SATTUSIN RUJA KONTSERDILE JUHUSLIKULT. Pileti ostmiseks raha ei olnud, seetõttu ronisin sisse keldrikorruse aknast, jõudsin mööda maa-alust labürinti mingi trepialuse luugini, kust pugesin publikumi sekka ja peitsin end kurjade tädide eest WC-sse.
Kui kontsert Fixi osaga peale hakkas, hiilisin rõdule ja vahtisin, mokk töllakil, laval toimuvat.
Ja siis oli laval Ruja...
Bänd alustas looga "Nagu loomad". Põldroo kidraintro oli jultunult kõva ja ma sain tõelise shoki juba esimestest sekunditest peale. Vahtisin põhiliselt Põldrood, tema hoiak ja enesekindlus olid vapustavad. Kõik see tundus uskumatu ja üliprofessionaalsena, minu senise Eesti muusika kuulamiskogemusega polnud toimuval midagi ühist. Publikum oli täielikus pöördes kõigist lugudest, mind shokeerisid kõige enam "Fosformees", "Õhtunägemus" ja "Noore fotograafi uppumine", lisalooks mängitud improvisatsiooniline blues Urmase lõdvalt pandud tekstiga kummitab mind seniajani.
Nõgisto 1973
Nõgistost saab Ruja Väike Jaanus
ETTEPANEKU HAKATA RUJAS KITARRI MÄNGIMA tegi mulle kõigepealt Andres Põldroo, kes mulle arusaamatutel ja ka teadmata põhjustel äkki Rein Rannapiga enam ei klappinud. Ei maksa küsida, kas ma mõtlesin, enne kui "jah"! ütlesin... Põldroo oli siis ja ka hiljem minuga suheldes distantsihoidev ja irooniline, olin ma ju tema kõrval kogenematu poisike... Teadmine, et olen nüüd Ruja kitarrimees, täitis mind eelkõige hirmuga, et mismoodi ma üldse hakkama saan. Selles bändis sellist muusikat mängida eeldas ju teatud muusikalist haritust, mida minul ei olnud kuskilt võtta. Olin olnud purjetaja, hipi ja muiduseikleja, kes mõned lood on kuulmise järgi ära õppinud. Noodist mängimine oli tegevus, mida ma võisin parimal juhul simuleerida...
ESIMENE LINDISTUSSESSIOON ETV STUUDIOS kinnitas mu kõige suuremaid hirme. Olin kodus paar lehekülge nooti pähe õppinud - siis tuli Rannap ja sodis noodipaberile muudatused peale. Lint pandi käima, lugu kestis paar minutit, kuni jõuti esimese Rannapi paranduseni, siis ajasin ma mingit udu ja sain kurjalt sõimata. Hirm eksimise ees tekitas totaalse krambi, asi läks üha hullemaks. Nutsin. Lõpuks käratas Rannap: "Kao minema, et ma sind enam kunagi ei näeks..." Mäletan, et Urmas ja Tiit julgustasid ja lohutasid mind tasahilju. Igal juhul ei tegelenud ma enam millegi muuga kui muusika ABC omandamisega omal käel.
Asjaga oli kiire, nagu edaspidi alati, aga tahtmine oli ka suur. 1973. a. suve jooksul omandasin teatavad "ellujäämisnipid", ühtlasi arenes välja täiesti tähelepanuväärne mehaaniline ja kuulmisel põhinev mälu, mis võimaldas kiiresti meelde jätta ka keerukaid lugusid, mida õige varsti tuli Rujas mängima hakata.
MINU TEINE LINDISTUSSESSIOON RUJAGA septembris 1973 oli juba lõbusam, sain oma partiidega tolle aja kohta talutavalt hakkama. Rannap hurjutas mind kogu aeg helitugevuse pärast, ta ise ei saanud ju klaverist midagi juurde väänata. Jumal säästis mind Põldroo "leivanumbrite" - "Zeppelini triumfi" ja "Rukkilõikuse" mängimisest, ma oleks nendega kindlasti läbi põrunud. Õnneks olid need lood end bändi jaoks ammendanud. Teiselt poolt õppisin ära kidrapartii loole "Nagu loomad", mis oli üldse esimene lugu, mida ma Ruja esituses kuulnud olin; seda ei tahtnud Rannap jälle üldse kavasse lülitada - pidi mage värk olema...
UUSI LUGUSID TULI RANNAPIL NAGU VARRUKAST. Mina pidin omandama ka eelmise repertuaari. Kuna midagi lindis polnud ja Põldrood mind välja õpetama ei palgatud, oli see minu jaoks nagu tundmatus kohas vette hüppamine. Sain lõplikult aru, et pean ise hakkama saama, mängima nii, nagu ise tean ja õigeks pean. Rannapi seaded on alati olnud tinglikud ja "üldised", partii kujundas temale omasel viisil välja Põldroo, sama ülesande ees olin ka mina. Mängisin kõvasti ja mõnikord ka valesti. Aga omamoodi.
Pakkusin pidevalt välja ka oma lugusid - "Nokk kinni, saba lahti...", "Maagiline teekond", "Tontide jaskar" jt. Bänd võttis need repertuaari, Rannap talus seda veidrat ja väga agressiivset muusikat eriti protesteerimata, klaveripartiid ta nende jaoks välja küll ei kujundanud. Ilmselt tshekiti sedapidi minu võimeid ja loomingulist potentsiaali.
Uhke tunne oli: Ruja - ja mängib ka minu lugusid!
TPI AULAS TOIMUNUD RUJA KONTSERT oli minu jaoks esimene täiskavaga kontsert elus. Kartsin enne pealeminekut paaniliselt läbikukkumist, aga esimestest minutitest alates tundsin mingit salapärast, mind toetavat energiavoogu, mis mind läbi kogu kontserdi endal kandis. Ka minu lood võeti publikumi poolt hurraaga vastu. Urmas Alender tutvustas mind kui Väikest Jaanust, bänd suhtus minusse endiselt kui poisikesse, kellele peab üht-teist andestama. Mul ei tulnud pähegi neid selle eest tänada. Teen seda nüüd.
Esimest korda elus maksti mulle pillimängu eest raha just sellel kontserdil, 17 rubla 50 kopikat. Olavi Pihlamägi - TPI kultuurisheff - sai selle kriminaalse finantsdistsipliini rikkumisega hakkama temale omase lõdva elegantsiga.
Rannap 1971-74
"Viiding oli meister!"
MA AUSTASIN VIIDINGUT VÄGA. Suvalise kooosseisuga haltuuramängul ERKIs tuikus maani täis Viiding loo ajal lavale, et elektriorelit tinistada. Tõmbusin pillist eemale, lasin tal teha, mis ta tahtis.
Mina võtsin siis oma esimesi ampse alkoholist. Rubla eest sai saalinurgas osta klaasitäie sooja valget viina. Kui ma oma annuseni jõudsin, ei saanud ma sellest jagu, paberitopsis viin oli paberi maitsega.
VAREM OLIN VÕTNUD ÜDI ILMUNUD TEKSTE lugude tegemiseks. "Zeppelini triumf", "Rukkilõikus", "Tütarlaps kloaagis", "Lumi sädeles", mis jäid repertuaari kauaks. Aga ka "Ununenud linn", "Nagu loomad" ja neli lugu tsüklist "Lahkumised". Nüüd sain talt käsikirjana "Õhtunägemuse" (see on mulle endale armsamaid laule), UFO-kohtumisest rääkiva "Fosformehe", "Noore fotograafi uppumise", "Kokkuleppe" ja meie hilisema lipukirjaloo "Parandamatu". Tekste oli muidugi rohkem, aga kõigile ei leidnud kohe muusikalist vastet. "Kui sa vaatad õhtutaevast, hakkab kadund ajast hale" seisis mu klaveri nurgal ja sinna ta jäigi. Aastaid hiljem, kuuldes Viidingu surmast, meenus see mulle. Tundus, et see tekst haakub ta surmaga ja ma kasutasin seda mälu järgi ühena kolmest ta luulekatkest kooriteoses "Ajast".
ILMA VIIDINGUTA POLEKS RUJA ROCK OLNUD VÕIMALIK. Me oleksime jäänud lüüriliste laulude juurde. Mujal maailmas kirjutasid rokkarid ise endale koos viisiga ka sõnad, siin polnud see võimalik. Et rääkida sellest, millest me tahtsime, pidid tekstid olema kodeeritud. Viiding oli meister. Ta kirjutas välja kõik, mis minu sees kääris ja mäsles, aga nii aristokraatselt, et tsensor ei saanud pihta. Muusikas me dekodeerisime Viidingu. Siililegi oli selge, mida öeldi riigi ja allumise vastu. Me võimendasime luules peituvaid sõnumeid tuhandeid kordi ja viisime need tuhandeid kordi suurema auditooriumi ette.
EKSTRA RUJALE KIRJUTAS VIIDING "Mis meil oleks vastu panna..." Seda laulis Urmas vaheldumisi Tajo Kadajasega skandaalsel "Estonia" kontserdil.
Mis meil oleks vastu panna näiteks neegribluesile?
Oma nimetähed õmble suveks tuulepluusile.
Mis meil oleks vastu panna Argentiina tangole?
Kurja koera hoiatuseks silt löö välja plangule.
Mis meil oleks vastu panna sinisele svingile?
Mõtle mitu aastat varem sõbra pulmakingile.
Mis meil oleks vastu panna armastatud Rujale?
Eks meil kõigil ükskord tuleb minna hoopis mujale.
Tagavaraväljapääs on igal suurel majal,
Kui elekter ära läheb või kui läheb julgus.
Kitsast uksest kõik ei pääse sisse ühel ajal,
Aga see ei pääse üldse, kellel süda sulgus.
Rannap ükskord rääkis mingist paanikast Detroidis,
Rääkis, nagu oleks näinud oma silmaga.
Küüntega ja hammastega pillist kinni hoidis,
Mängis kõigil klahvidel ja iga ilmaga.
MA EI TEA, KUIVÕRD VIIDINGULE MEELDISID minu tema tekstidele tehtud lood. Viiding oli diplomaat. Me viisistasime ta tekste ihu, hinge ja vaimustusega ja olime talle suuvoodriks. Kuulamas käis ta küll. Hiljem muutusid nii tema luule kui meie muusika ja kolmandal perioodil ei saanud me enam ta tekste võtta, kuigi ma mõnda luuletust selle pilguga vaatasin.
Eks ta kahtles küll. Ise ta ju laulis oma asju vanade shlaagrite viisidel, mis mulle tundus küll väga kummaline. Samas, kui muusika on lihtne, siis tekst tõuseb esile. Mulle oli Viidingu tekst aga vahend millegi uue loomiseks. Lääne rockmuusikute protest käis tookord puhtalt muusika kaudu. Seal tekst protesti ei toetanud. Led Zeppelini tekstid on banaalsed, Yesil on müstika, sõnade jada, mis mitte midagi ei tähenda. Oli muidugi ka mõttekaid tekste, näiteks Dylanil. Võimalik, et see, mis meie tegime, on unikaalne terve maailma mastaabis - selline koostöö tekstitegijaga, kes oli professionaalne ja geniaalne. Seal oli ajastutunnetus sees. Viiding tegi just selliseid tekste ja mina just sellist ansamblit, sellest koostööst tuli kõik see elekter ja keemia.
MULLE OLI RUJA RELV. Me pidasime sõda läbi rockmuusika. Me olime ainukesed kogu kultuuripidis, kes inimeste kustuvat lootust veel üleval hoidsid. Lootust õiglusele, teisitimõtlemise karistamatusele, rahvuslikule omaetteolekule, informatsiooni levikule jne. Rocki polnud mul vaja ei "kunstiliseks" eneseväljenduseks ega rahateenimiseks. Seda andis mulle ka klaverimäng ja komponeerimine. Ruja oli mu püüd seda jama kukutada, vähemalt uuristada.
ENAMUS RUJA ESIMESE PERIOODI LUGUDEST on kahjuks jäänud lindistamata, ja osa neist ka ununenud.
Nõgisto 1974
"Eesti rahvuslik rockmuusika oli olemas."
OLIN RUJA TEGEMISTEST NII SISSE VÕETUD, et ei tegelenud enam millegi muuga. 37. keskkoolis käisin kohal nii nagu juhtus, millest tekkis ridamisi õppeedukusega seotud probleeme. Matemaatikast ei jaganud ma ka enne midagi, nüüd läks asi ikka väga hulluks. Samas talusid õpetajad minu väljanägemist (nahktagi või Saksa ohvitseri frentsh ja pikad juuksed) millegipärast eriti nurisemata. Olin üle kooli poiss ja vist meeldisin ka tüdrukutele - eriti paralleelklassi omadele.
TARTU KONTSERTIDE VAHEAJAL NÄGIN ESIMEST KORDA JÜRI LINA, kes oli Rannapile nagu mingi Õpetaja eest või nii... Rein andis pidevalt mulle mingeid pool-illegaalseid raamatuid lugeda - UFO-d, parapsühholoogia, Solzhenitsõn, dissidentlikud manifestid jms. Viisin neid ka kooli kaasa ja paljundasin kodus kirjutusmasinal teistele asjahuvilistele. Tundsin oma lapsearuga osalust milleski suures ja erakordses, reaalne sovjeediühiskonna elu-olu tundus üha väljakannatamatum. Ei osanud karta ei KGB-d ega Kultuurivalitsust, kus, nagu ma hiljem teada sain, Ruja tegemistel pidevalt silma peal hoiti.
J. KREUKSI NIM. KULTUURIPALEE ("VANA TOMP") juhtkonnale tundus, et nüüd on paras aeg teenida Rujaga ka endale raha ja nad organiseerisid kaks kontserti "Estonia" kontserdisaalis.
Ruja oli siis tõeliselt "up" ja publikumi huvi meie muusika vastu totaalne. Mitu Reinu uut lugu sai tehtud just nende kontsertide tarvis ("Inglike", "Nad käisid maal", "Vaata avasilmi", "Haigetoas"). Ka minu lood - "Nokk kinni..." (väga vastalise Jüri Üdi tekstiga) ja "1976" said selleks ajaks valmis...
21. APRILLI KONTSERT "ESTONIAS" oli ülivõimas, mitte kunagi enne ega ka pärast seda pole Ruja vaimne side kuulajaga realiseerunud nii vahetult. Rannap oli inspiratsiooni saanud Yesi muusikast, suund proge-rockile hakkas Ruja mängus ja loomingus tasapisi märgatav olema - igal juhul realiseeriti juba 1971 püstitatud eesmärgid.
Eesti rahvuslik rockmuusika oli olemas. See oli Ruja.
Selleks ajaks hakkasin vabanema "uustulnuka" kompleksist, tundsin end bändi täieõigusliku ja võrdväärse liikmena, kelle arvamus, hoiak ja olemus on teiste poolt aktsepteeritud.
RUJA TEISE KONTSERDI ÄRAKEELAMINE ja totaalne "disklaff" vastavate Kultuuriministeeriumi ringkirjadega tekitas minus imelikult lõbusa meeleolu - ma ei uskunud, ei saanud aru, et nii lihtsalt see asi käibki! Arvasin, et see on mingi ajutine jama ja arusaamatus...
Rannap 1974
Kontsert"Estonia" kontserdisaalis.
KAVALEHT PÕHJUSTAS AMETNIKE HÜSTEERIA. Valisin sinna kõige teravamad tekstid. Ärapanemise hasart oli ka. Kavalehte hakati nimetama riigivastaseks lendleheks. Lugude nimekirjas kasutas trükkal (juhuslikult või mitte, ma ei tea) esitähtedes erinevat shrifti. Ülalt alla lugedes tuli kokku "pip-piip". Mulle öeldi surmtõsiselt, et see on Ameerika Hääle kutsung ja me õõnestame riiki. Seda me püüdsimegi, aga ei oleks osanud arvata, et see nii lihtsalt õnnestub. Trükikoja töötaja ja "Vana Tombi" direktor Siirak vallandati.
KONSERVATOORIUMIS KUTSUTI MIND REKTOR VIKTOR GURJEVI JUURDE. Prorektor Heljo Sepp luges kavalehelt ette katkendi Jüri Üdi "Kolimisest": "Nüüd me tsirkus teise linna kolib, vana lõvi klouni ära sööb." Ja Heljo Sepp prahvatas: "Ah siis meie oleme need vanad lõvid, kes teid elusalt ära söövad!" Sõimamise ja samas semulikkust teeskleva ülekuulamise vahel saatis Gurjev mind koridori ja helistas julgeolekusse või parteikomiteesse. Ja lõpuks lasi mul minna.
"ESTONIA" SAALI OLI PUBLIK JÄTNUD KA PAAR TÜHJA VEINIPUDELIT ja klaverikaanel oli pudel, milles oli vesi laulja kurgule. Seda peeti viinapudeliks. Ansamblile pandi igavene needus, tähtajatu esinemis- ja meedias nimetamise keeld. Kalju Komissarov rehabiliteeris meid pisitasa alles poolteist aastat hiljem etendusega "Protsess".
PÄRAST PAHANDUST me raadios ikkagi lindistasime. Pakkusin Tippmeloodia lauluvõistlusele loo "Auruvedur". Teine lugu oli "Chile 1973", Arderi väljapakutud idee võistlusele "Noorte laule". Püüdsin pool-põrandaalust Rujat legaliseerida. "Auruveduriga" sain oma näpukesed esimest korda süntesaatori peale. See oli Eesti Raadio lastesünt Micro-Moog - klahvide asemel oli papiriba, millele klahvid olid peale joonistatud. Ajas asja ära.
1975 VIIDI MIND VOLGAGA JULGEOLEKUSSE. Kuulati üle, ähvardati ilmse valetamise pärast. Muuhulgas küsiti, kas ma olen lugenud "Buddha naeratust". See oli sama raamat, millega Jaanus neile vahele jäi. Mulle tuli idee, kuidas naiivset mängida. Vastasin, et jaa, loomulikult. Täpsustavate käsimuste peale ütlesin, et raamat ilmus ju hiljuti ja on igal pool müügil. Ilmunud oli "Pronksnaeratus", aga kes seal läbi pronksi naeratas, oli ju Buddha! Oma arvates "mängisin nad üle".
Nõgisto 1974
Noor mässaja
PÄRAST KESKKOOLI LÕPETAMIST sattusin KGB tõsisesse huviorbiiti. Minu tegevus antisovjeetliku kirjanduse levitamisel oli välja imbunud ja hilisem KGB Eesti osakonna sheff Rein Sillari arreteeris mu ühel ilusal juunihommikul otse minu kodus. Tänu Sven Grünbergi teatele sõbrapoisist fotograafi Arno Saare juures toimunud läbiotsimisest olin kõik materjalid juba WC-s ära põletanud ja kirjutusmasina prügikasti viinud.
Trollibussiga sõidutati mind Pagari tänavale, kus pärast sünge tulevikuvisiooni (kuni 7 aastat vanglat + asumine) esitlemist tundsid Sillari ja tema veel kurjem kamraad huvi nii Rannapi, Lina, Alenderi kui kogu mu tutvusringkonna vastu.
Raiusin 6 tundi nagu rauda - raamatud pandi mulle postkasti või anti Tartus tänaval kätte koleda katkise hambaga mehe poolt, keda ma enne ega pärast pole näinud... Lõpuks lõid nad käega ja soovitasid Vene armees aega teenides elu üle järele mõtelda.
Otsustasin juba siis, et sinna koledasse kohta mina küll ei lähe, nui neljaks...
Rannap 1975-76
Esimese perioodi lõpp
RUJA POISTEST OLIN MA VÄGA ERINEV. Suhtlemises, eriti vastassooga, olin ma kramplik. Selle aja, kui tavaline inimene saab sotsiaalselt täiskasvanuks, veetsin mina klaveri taga ja muusikat kuulates ja vahel võibolla ka klassikaaslastega kunsti üle vaieldes. Muusikakeskkool oli olnud kui suletud (katse-)laboratoorium, olime tsivilisatsiooni poolt pakutavatest hüvedest ja kiusatustest kaunis eraldatud. (Kuigi näiteks "Lõunamaist" likööri sai klassikaaslastega ikka korra maitstud...) Seetõttu jäin ma sotsiaalses mõttes kauaks lapseks. Sellekohane täiskasvamine, mis teistel on vist hilises puberteedieas, algas minul alles kuskil kahekümnendate eluaastate lõpus.
Pisitasa muutusin elukogenumaks. Ruja hiilgeajal ostsin auto (ja pärast selle katkisõitmist sain uue auto ostuloa) ning võitlesin riigilt välja korteri. Teistel polnud selles valdkonnas "soont" või annet. Urmas ei saanud kogu elu jooksul paremat oma vanaema ühetoalisest ahjuküttega elamispinnast, ja ka Jaanus, vähemalt Ruja ajal mitte, vanemate kahetoalisest läbikäidavast Mustamäe korterist.
RUJAS SUITSETASID KÕIK PEALE MINU. Proovides käis pidev ahelsuitsetamine: iga mehe kõrval pidi pidevalt tossama mänguks või laulmiseks käest pandud sigaret. Proovid algasid alati lobisemise ja anekdootidega. Ma pingutasin, et rutem n.ö ametliku osa juurde asuda. Teistele oli bänd osa seltskondlikust läbikäimisest. Minul tiksus aeg palju rahutumalt, eesmärgid olid seatud. Kurvastasin ajakao üle, mis kulus proovikohtadesse ja mängudele sõitmiseks, helitehnika tassimiseks ja ülespanekuks, mängijate kodust tagaajamiseks jne. Kellelgi peale minu polnud kodus telefoni. Jaanus elas Mustamäel, Urmas Lasnamäel, Tiidul oli vist naabritel telefon. Muudkui jalad selga ja paberilipakas ukse vahele...
Kõik see on olnud alati iseenesestmõistetavalt minu peal. Kuna lood olid minu omad ja mina olin ansambli juht, siis olin ka kõige rohkem asjast huvitatud. Ja kes on huvitatud, eks see teeb ja jookseb.
MA OLEN ABSOLUUTSELT KINDEL, et kui tookord piire poleks ümber olnud, oleks Ruja olnud oluline bänd maailmas. Esimese perioodi lugudes on elektrit ja maagiat.
Kui ma ütlen "ansambel Ruja", siis ma mõtlen tegelikult alati esimest perioodi, see, mis järgnes, oli virvendus ja varjuteater. Varjud, mis peegeldusid sellest hiigelsuurest kolossist, mis Ruja oli varem olnud.
KALJU KOMISSAROVI LAVASTUS "PROTSESS", mis rääkis Nürnbergi protsessist natside üle, oli küll ideoloogiliselt korrektne, aga seda sai võtta ka nii, et protsess käib meie ühiskonna üle. Komissarovi tekstid olid nagu olid, ta pole ju luuletaja; aga ta tögas ja nügis väikekodanlikku suhtumist, massitarbimist, rumalust, tuimust. Nendes tekstides polnud midagi, millega ma nõus poleks olnud, muidu ma poleks hakanudki neile muusikat kirjutama.
"PROTSESSIGA" OLI TULEMAS PALJU ETENDUSI. Mind aga ootas ees rahvusvaheline pianistide konkurss koos eelvoorudega Moskvas. Otsisin nooti tundvat klaverimängijat, kes "Protsessis" mind asendaks.
MINA EI OLE RUJAST mitte kunagi ära läinud ega Rujat maha jätnud. Mõlemal korral, kui teed lahku läksid, jäin ma lihtsalt hõivatuse tõttu mujal bändi tegevusest kõrvale. Samas ei mõelnud ma siis hetkekski, et ma ei soovi enam olla Ruja juht ja helilooja. Teised tahtsid aktiivsemalt tegutseda kui mul parasjagu aega oli, ja eks neil, eriti Jaanusel, oli ka väike okas minu vastu, et mis see Rannap mõtleb, et ta on suur juht ja õpetaja, näitame talle, et me pole nannipunnid, saame ise hakkama, paremini ja demokraatlikumalt. Mina aga leian, et kontroll ja juhtimine on ansamblis vajalik. Teatris võivad ka näitlejad eraldi võttes andekad olla, aga kui nad ilma lavastajata kõik lavale laiali jooksevad, siis ei tule sellest midagi. See, mis Ruja algul ilma minuta tegi, oli kaootiline. Seda näitavad ka esimesed lindistused.
Ootamatult kuulsin 1976. aastal, et nad lindistasid iseseisvalt raadios minu lugusid. Need said kehvad ülesvõtted, kuigi parimatest lugudest - "Sügispäev" ja "Lumi sädeles". Viimane algab ingliskeelselt, viimaseks sõnaks on "rain" - vihm. Selles versioonis hääldab Urmas seda palju kordi järjest nagu minu nime, etteheitva häälevarjundiga, et "miks sa meid küll maha jätsid".
MUL AGA POLNUD BÄNDITEGEMISE TUJU SUGUGI OTSAS. Lugusid muudkui tuli, nüüd seadsin need oma uuele, kahe klahvpilli ja fagotiga ansamblile Noor-Eesti (1977), kus laulis Tajo Kadajas.
Nõgisto 1975-77
Margus Kappel saab klahvkameheks
"PROTSESS" OLI RUJALE NAGU TAEVA KINGITUS, arvan, et ilma selle episoodita oleks bändi ajalugu lõppenud 1974. a. ärakeelamisega. Tolle aja kohta oli tegemist igati moodsa värgiga - rockbänd otse laval! Publikum võttis tüki väga soojalt vastu, kindlasti tänu Ruja osalemisele, ka Rannapi muusika oli vähemalt esialgu kõigile inspireeriv ja kogu ettevõtmine muide täiesti märkimisväärselt sissetoov. Üliõpilasele oli ca 100-rublane lisa stipendiumile äärmiselt teretulnud.
RUJASSE ILMUS minu eakaaslane - Margus Kappel! Enam polnudki mina "uustulnuk"! Akadeemilise hariduse ja kogemusega mehena sulas ta bändi sisse ülikiirelt - pealegi on ta inimesena ääretult sümpaatne ja kompleksivaba. Mulle meeldis ta väga ja ma ei kartnud tema käest muusika kohta lihtsaid ja võibolla tobedaidki asju küsida. Sain temaga heaks sõbraks paljudeks aastateks.
"PROTSESSI" MÄNGIDES läks bändil sound-tshekki tehes tihtilugu jämmiks, Kappel oli juba siis rock'n'rolli fänn ja mängis ka kitarri väga ägedalt.
Elasime täielist proff-pillimehe elu - mängisime, pummeldasime, kaklesime omavahel ja teistega, ajasime naisi taga ja arutlesime reisidel igasugu maailma asjade üle.
"Protsessi" mängiti kokku üle 100 korra, siis hakkas tükk vaikselt maha käima.
HAKKASIN TASAPISI OMAL KÄEL KLAVERIMÄNGU UURIMA ja märkasin, et see riist sobib komponeerimise jaoks paremini kui kitarr. Üha enam huvitas mind proge-rock, otseselt ei võtnud ma küll kusagilt shnitti, aga maailmapilt hakkas tänu Yesile, Genesisele ja Jethro Tullile avarduma küll. Veetsime Kappeliga päevi ja nädalaid minu Mustamäe ja tema Nõmme kodus muusikat teha nokitsedes, vaieldes ja asja üle arutledes, et mida ja miks nagu teha või...
Esimesed lood, mida bändiga koos prooviti, olid "Mis saab sellest loomusevalust?" ja "Ahtumine", töötasime üles ka mitmed Rannapi "vanad" asjad, nagu "Sügispäev" ja "Lumi sädeles", samuti "Parandamatu". Ruja ei vastandanud tollal end kunagi Rannapi poolt pandud alusele, vastupidi, vaimselt lähtuti sellest otseselt. Töötasime intensiivselt selliste lugude nagu "Ootamisest ja olemisest" ja "Kaks pihtimust" kallal. Need kaks olid nagu mingid märgid või nii... Kuidagi eriti vaimselt tähtsad lood.
1976. AASTAL OSTSIME KAPPELIGA ENDALE LENINGRADIST 12-KEELSED KITARRID. See Tshapajevi-nimelises tehases tehtud instrument pakkus nii mulle kui Kappelile tohutult inspiratsiooni... ja avardas Ruja kõlalisi võimalusi.
Sain tuttavaks tollal väga noore Ain Vartsiga, kellega koos klassikalist kitarrimängu uurides üritasin muuseas ka oma kesist noodilugemisoskust täiendada. Lindistasin Eesti Raadios ka kaks oma soololugu: "Üleminek" ja "Kassimäng".
Ain Varts oli suur elektroonikahuviline. Sel ajal tabas meid mõlemaid kitarride ümberehitamise tuhin. Minu semiakustilisest "Musimast" sai välja visatud kogu sisu, helipead keriti ümber, helitugevust ja atakki hakkasin reguleerima volume-pedaaliga. See võimaldas mul tekitada viiuli, tshello ja oreli sounde ja koos 12-keelsete kitarride loodud kõlamaailmaga sai volume-pedaalist üks Ruja tolle aja olulisemaid firmamärke.
MINA GUNNAR GRAPSI BÄNDI KUTSUSIN, kui Vaht oli Messi "ekskursioonile" läinud. Stuudiosessioonil ja Viljandi rockfestivali ajal oli mees suhtumise poolest 100% omal kohal. Energiline ja äge, nagu trummimees peabki olema, tema mängulaad aga paraku ei sobinud juba siis meie küllalt keeruka struktuuriga muusikaga.
KONTSERDID VILJANDIS LÄKSID PUBLIKULE UHKELT PEALE, zhürii oli aga häälestunud ilasele estraadile ja korralikult kammitud väljanägemisele. Meie värk oli nende jaoks liiga jultunud, väljakutsuv ja liiga rock.
Jumal tänatud.
PÄRAST TPedI KONTSERTI kadus Graps meie seltskonnast Magnetic Bandi tegema ja Andrus Vaht tuli tagasi. See mees oli ainus Ruja seltskonnast, keda ma inimesena pelgasin. Paadunud professionaalina ütles ta teinekord väga valusaid, aga õigeid mõtteid otse välja. Samas oli just tema see, kes kujundas teadlikult ja süsteemselt välja selleaegse Ruja rütmilise aluspõhja, millele sai ehitada mida tahes... Vaht ei eksinud mängides praktiliselt mitte kunagi, temale võis 100% kindel olla. Tal oli ka veider kirg - kitarrihäälestamine... Elektroonilisi häälestajaid tollal ei olnud ja ma kasutasin tema huvi asja vastu häbematult ära. Kitarre oli Rujas palju. Tänan.
ROCKFESTIVALIL KALEVI SPORDIHALLIS 1977 esinesime pärast Mashina Vremenit, kelle sheff A. Makarevitsh vaatas toimuvat nagu UFO maandumist - 1987. a. koos Kaasanis esinedes oli tal see kõik viimse detailini meeles - ta olevat pidanud Rujat siis mingiks lääne bändiks...
Festivali "kunstinõukogu", kuhu kuulus ka tollane Kultuurivalitsuse pealik Ilmar Moss, keelas Rujal esitada minu lugu "Läänemere lained". Olevat nõukogudevastane tekst (Juhan Liiv). Lõpetasime kontserdi siiski selle looga, aga instrumentaalselt, uskudes, et publikum saab aru... Tuhkagi ta sai.
SAMAL KONTSERDIL ESINES KA RANNAPI UUS BÄND - NOOR-EESTI. Rannap hoidis Rujaga nüüd distantsi - ta pidas meie muusikat vormiliselt laialivalguvaks ja kogu ettevõtmist suurushullustuseks. Raadiointervjuudes kleepis ta asjale külge "kirjandusliku" määrangu, püüdes esmakordselt eraldada endaloodud muusikat muust Rujast. See oli häiriv, vähemalt minule, pidasin teda endiselt Õpetajaks...
Kappel 1975-80
"Mind vaadati, et mis vend see veel on..."
RANNAP KUTSUS MIND RUJASSE seoses "Protsessi" etendusega. Ise kavatses ta jääda kunstiliseks juhiks, aga tema ja Ruja teed läksid ikkagi lahku. Mingeid lahkarvamusi minul temaga polnud.
Rannap oli oma märgi maha pannud - tema isik ja Ruja olid rahva jaoks lahutamatud. Ja siis vaadati mind, et mis vend see siin veel on. Kiibitsejaid, kellel kõrge jutulend, aga kes asjast mitte midagi ei tea, on alati olnud.
ENNE RUJAT mängisin ka siin-seal puntides, aga Ruja oli suurem ja tuntum. Ruja oli ja on siiamaani mulle oluline. Ma tegutsesin seal sajaprotsendiliselt ja täie rauaga. Ümberringi oli kogu värk ju täitsa jama. Muusikas ka - lausjahu käis. Me tahtsime ikka midagi korralikku teha. Tõsiselt kohe. Hingega. Ja see, et me ise sulge proovisime, oligi asja juures kõige parem. Eks mõnikord läks kõik liiga keeruliseks kätte. Me kirjutasime ühte loosse sada osa, nagu siis üldiselt tehti. Et siis oled ikka kift vend, kui kõik on hästi keeruline. See oli selline "lastehaigus". Eks me läksime mõnikord orki ka, aga see pahn ja tolm vajus maha, aastate jooksul laagerdus meie asi minu meelest paremaks.
Vanu Rannapi lugusid mängisime vähe - 4-5 lugu. Ülejäänud oli oma värk.
TEKSTIDEKS VÕTSIME ME VALMIS LUULET, sest tundsime, et ise ikka ei hakka kirjutama. Võtsime selliseid asju, mille peale keegi täna ei tuleks. Alliksaart hakata panema ja... Liivi. Kui hea luuletus on ees ja paned metsa ja luuletuse kihva keerad, on häbi suurem. Me püüdsime lausbanaalsust mitte panna. Võtsime asja nagu kunsti.
Liiga keeruline tekst on rockis ohtlik. Muusika töötab juba ürgaegadest korduse peal - virutati ikka muudkui mööda õõnsat kolpa, kuni verine vaht suunurgast välja tuli. Muusika on vibratsioonikunst. Mingi värk hakkab sees võnkuma. Aga ta peab olema põhjendatud ja elus. Kui sa niisama ühte asja tuiad, ei juhtu midagi.
Raha tagaajamise lootuses me Rujat küll ei teinud. Hiljem seda raha ikka saime ka, aga tähtsam oli punti teha.
ME TEGIME KÕIK ISE. Isegi transat. Ja ma sain tänu sellele käed korda. Mul olid suurest ülemängimisest lümfimunad. Parafiinravi, elektriravi ega ükski jamps ei aidanud. Arstid tahtsid kätele juba nuga näidata, ma saatsin nad pikalt, viskasin sidemed minema ja hakkasin lihtsalt transat tegema. Meil oli mingi kaks tonni kaste: viskad bussi, siis bussist lavale ja pärast jälle bussi. Ja näe - transaga kadusid lümfimunad kus see ja teine. See on üks suuremaid asju, mis ma Rujast sain...
Kappel 1976
"Meil oli vaja läbi lüüa!"
MEIL OLID BULGAARIA KITARRID, Ida-Saksa elektiorel, Tshehhi võimendused. Täielik sotslaager. Klahvpillid olid kogu aeg käkid. Erkki-Sven Tüür sai esimese String-süntesaatori. Seda maadlemist ma mäletangi kõige rohkem, et kui saaks mingi pilli lõpuks kätte. Aga kui ma nüüd kuulen selle aja värki ja sound on täitsa kobe, siis töövõit oli vist seda suurem!
Mul oli klaver ja Ida-Saksa "Vermona" orel. Küll sinna sai siis igasugust asja vahele topitud, et ta täidaks mingitki funktsiooni. See oli rohkem ju selline kinoorel ja tegi kitse häält. Saksa estraadi oleks võinud väga edukalt panna. Oleks mul olnud näiteks "Hammond", ma oleks või sees olnud. Aga kus sa saad.
Me pidime olemasoleva pillipargiga hakkama saama ja see tegi muidugi leidlikumaks. Urgitsemine kehvade pillidega on perversne nauding. Ma ei tea, kas me olimegi kehvem kui lääne bändid... Aga noh, Eesti värk, mastaabid olid teised.
Vahendite kaela võib palju ajada, aga rocki on ka pesulaua peal tehtud.
SIIS TULI VILJANDI ROCKFESTIVAL. Olgem ausad, meil oli tarvis läbi lüüa. Seal läkski meil hästi ja siis me hakkasime panema. Isu oli suur ja tahtmine kõva.
Viljandi festivalil olid Haak ja Steinfeldt. See jättis ikka vapustava mulje. Mingit eputamist ei olnud ega midagi. Ain Varts mängis kidrat ja Ivo Varts mängis trumme. Jõle sünge. Mentaalne vägilane Steinfeldt, kes nüüd teeb mingeid Eliisabet Jõhvisid ja muud jura. Ta sisendusjõud oli tookord kohutav. Võibolla kõige vingem live, mida mina elu jooksul näinud olen.
Festivali korraldus oli väga hea. Hipparid viidi koolimajja ja pandi mattidele magama. Kõik tegid, mis pähe tuli, aga mingeid suuri sigadusi ei tehtud. Katus pea kohal, keegi ei roninud kuhugi aeda õunu varastama.
RUJA JÄI KONTSERTBÄNDIKS, TANTSUKS ME EI MÄNGINUD. Aga see ei tähenda, et meile muud elurõõmud oleks võõrad olnud. Mingid mungad me ei olnud. Saime teiste bändidega hästi läbi. Lahe oli. Tartu rockfestivalid on siiamaani meeles. Saime seal mingeid auhindugi.
Nõgisto 1977-80
Sibulaga üle müüri käik ja Tüüri "Avanemine"
KINGISSEPA ROCKMUUSIKAPÄEVADEL JÕIME KOOS RIHO SIBULAGA VÄGA PALJU ÕLUT ja hakkasime pimedas ööbimiskohta minema. Tee kulges lossivallil mööda kitsast jalgrada, mis äkki kadus...
Ärkasin hommikul, teadmata, et olen 20-meetrisest vallist alla kukkunud. Sibul oli järele hüpanud, uurima, mis juhtus ja kuhu ma kadusin. Minul polnud vähimatki kriimu, aga Riho murdis õlavarreluu. Graps, kelle bändis Riho parasjagu mängis, tahtis mind ära lintshida, aga Tiit Haagma ei lasknud. Sellest päevast peale ei joo ma enam kunagi õlut...
"Üle müüri" käimine aga sai üheks Ruja parooliks. Juhtunu inspireeris mind looma lugu "Üle müüri".
STUUDIOSESSIOON EESTI RAADIOS tõi kaasa tehnilise uuenduse - 8-realise maki "Studer". Olime esimene bänd, kes seda koos Mati Braueriga katsetas. Esmakordselt jäime tulemustega rahule, Ruja kõlas nii, nagu me kujutlesime soovivat... Mati Brauerist sai praktiliselt bändiliige, tema soovitusi võeti arvesse nii tehnoloogilises kui ka imagoloogilises mõttes. Lindistasime uuesti "Mis saab sellest loomusevalust?" - see lugu vastandus kõige selgemini tollal levinud standarditele.
TIIT HAAGMA JA ANDRUS VAHT TEATASID ÜKSTEISE JÄREL OMA LAHKUMISEST seoses aja puudumisega tegelda muusikaga, mis raha eriti sisse ei too. Tiit keskendus tipptasemel purjetamisele, Andrus tööle "Estonia" teatris. Meile oli see äärmiselt ootamatu ja ebameeldiv uudis, olime pidanud neid mehi Ruja "põhivaraks".
Margus tegi ettepaneku Priit Kuulbergile, Andrus soovitas enda asemele tollal 15-aastase Ivo Vartsi, kellel polnud veel trummikomplektigi... Mina pidasin teda liiga nooreks ja kogenematuks, unustades täiesti iseenda Rujasse värbamise asjaolud.
Samal ajal tõi Alender Rujasse manageriks-asjaajaks Jüri Makarovi, kelle panus ja roll bändis on põhiliselt üks suur mull. Tema uljas ja pohhuistlik asjaajamise stiil ärritas mind, Kappelit ja Kuulbergi hingepõhjani ja ei kestnud Rujas kaua...
RUJA PROOVIRUUM OLI ÜHINE ERKKI-SVEN TÜÜRI BÄNDIGA, millele mina soovitasin nimeks ESRA. Esialgu sai Ivo Varts kasutada nende trummikomplekti, kuni talle lõpuks tehti oma - minu, Kuulbergi ja Ain Vartsi ühiste jõupingutustega. Jupid osteti kurat teab kust ja kelle käest, aga mängida nendega siiski sai... Ivo ja Priit sulasid Rujasse üllatavalt kiiresti sisse, nende "käekiri" ja hoiak jätkas Vahti ja Haagma liini.
Priit Kuulberg oli tänu oma akadeemilisele tagapõhjale laval alati, noodipult ees... Mind see nagu häiris või nii - tegin üldse tollal väga tühistest asjadest suure numbri.
Mängisime ka ühte Tüüri esimestest lugudest - "Avanemine".
SEL AJAL KULUS KOGU RUJAGA TEENITUD RAHA pillide ja võimendusaparatuuri ostmisele, saavutamaks sõltumatust sovjeetlikest kultuurimajadest. Kappelile osteti "Vermona" orel ja "Electroharmonixi" phaser, minule tõi Tõnis Mägi esimese lääne kitarrina "Maya", mille ma peagi vahetasin Uno Loobiga Gibson SG koopia-"Kasuga" vastu, makstes talle 700 rubla peale. Makarov, Alender ja mina ostsime hotell "Viru" ümber töllerdavate ärimeeste käest Soome markasid, et Tõnisega arveid klaarida. Tõnis tõi ka uue 12-keelse "Yamato", millega ma mängisin järgnevad 5 aastat. Olavi Soomre tegi mulle "Marshalli" mõõtudega valjuhääldikasti, mida kütsin tollal üldlevinud BEAG võimuga. Võtsin kasutusele Sümboli - (punane rõngas mustal taustal), mis jäi minuga kogu edaspidiseks RUJA ajaks...
Erkki-Sven Tüür
"Ruja tähendas mulle protesti."
KUI MA 1975 TALLINNA JÕUDSIN, oli Ruja juba oma kuulsuse tipul. Rannapi lood "Lumi sädeles" ja "Nii vaikseks kõik on jäänud", mida üks tuttav mulle kassetilt mängis, mõjusid ilmutuslikult. Võimsa elamuse sain (kas ehk aasta hiljem?) Ruja kontserdilt TPI aulas, siis oli klahvpillide taga juba Margus Kappel. Mitmete kummaliste kokkusattumuste tõttu (Jaak Tuksam tutvustas mind Rein Rannapile ja temalt sain vist omakorda Alenderi telefoni) tutvusin Alenderi, Nõgisto ja Kappeliga... Neilt sain Yesi ja Genesise plaate ümber lindistada, tihti ka Jaanuse pool loomingulistes vestlustes osaleda ja selge see, et rujaline mõju ka minu esimestes bändilugudes ennast ilmutas - selle kinnituseks on "Avanemine", mis oleks justkui Rujale tehtudki...
70-ndate Ruja tähendas mulle protesti lootusetult nõmeda sovjeedi-paranoia vastu, ta oli nagu kehastus igatsusest uue ja parema maailma järele. Laulutekstidena kasutati väärispoeesiat, mis teatud muusikaliste rõhuasetustega muutus veelgi mitmekihilisemaks ja võimaldas välja lugeda erinevaid alltekste ja varjatud sõnumeid. Neil lugudel oli ulatuvust ja pretensiooni, ka terast mõttetegevust stimuleerivat järelmõju.
Jah, vinge bänd oli.
Kappel 1977-80
"99% kõigest on sõnnik."
NÕKAGA OLI HEA PROOVI TEHA. Tal oli ideesid ja ta tegi kodus tööd. Ega me ei häbenenud. Ei olnud nii, et tead, et tegid jõle kifti loo, aga nagu häbened mängida. Nõgistoga klappis mul väga. Me täiendasime teineteist.
Kui Nõka juures Mustamäel kondikava enam-vähem kokku pandud sai, hakkasime kogu koosseisuga proove tegema. Ja igaüks pani mingi oma värgi juurde. See oli pagana hea kool, kus sai kõik järgi proovida, mis kõlbab ja mis ei kõlba.
Ma tegin olemasolevate luuletekstide peale ka oma lugusid. Instrumentaallugusid oli ka, aga lindistusi on neist vähe.
Meie mängisime ikka peast, aga Vaht tagus trummi noodist. Vahtis nagu rallisõitja kaarti. Eks lood olid keerulised ja noodid olid tegelikult olemas meil kõigil. Mõnda võib-olla häiris, et mehed ei jookse mööda lava ringi ja ei pritsi sülge. Aga ega see ei tähendanud, et me oleks alati soojendanud üht-sama valmishautud käkki üles. Üllatusi juhtus lugude sees alailma.
MINU PERIOODIL KAKLESID ALENDER JA NÕGISTO. Mina ei viitsinud. Põhiliselt vaidlesid nad Stanislavski üle. Alender õppis Lavakas ja Nõka astus just Pedasse. Läks nagu teineteisele Stanislavskiga andmiseks. Mulle tundus see mõttetu. Proovis jahusid nad tükk aega. Ma ütlesin, et noh, teeme tööd ka või? Aga ma ei heida seda tegelikult neile ette. Õhkkond oli väga normaalne.
Siis tulid Ivo Varts ja Priit Kuulberg punti. Graps käis ka, aga Graps oli juba Graps, ta oli teise ampluaa mees. Meil on teisigi huvitavaid vendi olnud. Väga hea laulja oli Peeter Volkonski. Kui Alendril olid etendused ja ta ei saanud teha, siis Volk tegi ära.
TÄNU JUMALALE, ET ME EI OLNUD RIIKLIK ANSAMBEL. Neis oli alati mingeid tülisid ja intrigeerimist ja paska, et kelle peale kaevata, et välismaasõit talt ära võetaks. Ja mingit Poola rahvalaulu me ära tegema ei pidanud.
Napsu läks ikka kõvasti üles. Mida sellevanused kutid ikka teevad. Noorus! Me polnud pühakud. Ei hellitanud.
"Protsessiga" käisime Poolas. Esimene välisreis, kõva sõna meie jaoks. Ja Mari ANSV-s käisime. Väga lõbus. Kohalikud naised ja... Meie olime neile lääne värk.
KUNAGI KEEGI KÜSIS, et kas meie muusika on mingi protest. Mis kuradi protest! Kui inimene tõuseb hommikul üles ja teeb silmad lahti, sa võid selle kohta ka öelda, et see on mingi protest. Muusika on loomulik eneseväljendamine. Me tegime oma elu lihtsalt huvitavaks. Mis sa ikka muidu vegeteerid. Bänd tegi elu ilusaks. Siuke hea nostalgia on, kui tagasi mõtled. Nutma just ei hakka, aga väga hea tunne tuleb peale.
Ma ei tea, kas Ruja nii hea ka oli, nagu nüüd räägitakse. 90% või isegi 99% kõigest on sõnnik. Aga kui sealt midagigi jääks alles, siis on ju korras.
Nõgisto 1979-80
"Päästsid tripper, psühhopaatia ja lampjalad..."
1978. AASTA DETSEMBRIS ALUSTASIME LP LINDISTUSI plaadifirmale "Melodija". Plaadile oli planeeritud kogu meie tollane "klassikaline" repertuaar. Asjaajamise käigus tuli siiski leppida vaid EP-mahulise plaadiga... Sessioonil kulutasime stuudios palju aega ja raha, bändi kassa tühjenes miinusteni, kuna kontserte polnud aega teha...
Kvaliteedinõude püstitasime endale ülikõrge, aga ka tulemus oli minu arvates parim, mis Ruja Eesti Raadio stuudios on saavutanud.
Paralleelselt plaadilindistustega tegime Kappeliga muusika Nukuteatri etendusele "Gulliver ja Gulliver", mida vastupidiselt terve mõistuse hirmule ei keelatudki KGB poolt ära.
Etenduse viimaseks looks valis lavastaja Rein Agur "Üle müüri".
RUJA OLI VAIMSES KÕRGVORMIS. Esinedes Tartu I muusikapäevadel koos tolleagse Eesti rockieliidiga, eraldus Ruja nii muusikaliselt kui esituslaadilt selgelt ja veenvalt laialtlevinud "levimuusikast". Me tahtsime olla omamoodi, olles valmis loobuma näilisest "edukusest". Tolle ajajärgu muusika - "Ei mullast", "Omaette", "Mis saab sellest loomusevalust?", "Klaperjaht", "Põhi, lõuna, ida, lääs", "Laul teost", "Ootamisest ja olemisest", "Elupõline kaja", "Kaks pihtimust", "Üle müüri" jms - olid klassikalises mõttes proge. Domineeris muusikaline tervik, mitte teatraalsus, tekst või "kirjandus", rahalistest ambitsioonidest rääkimata. Kontakt publikuga realiseerus eelkõige raadio ja ETV vahendusel, kontserte oli raske, ohtlik ja kulukas korraldada, efektiivne management puudus. Produktsiooni eest vastutas bänd tervikuna, juhtimine oli demokraatlik ja igaühe ambitsioone arvestav. Ruja pole oma loomingulistes valikutes olnud kunagi nii vaba - me mängisime ja olime sellised, nagu õigeks pidasime...
LOETELU HAIGUSTEST, mida RUJA liikmed simuleerisid, pääsemaks Nõukogude armeest:
maniakaal-depressiivne psühhoos, tripper, psühhopaatia, kaksteistsõrmiksoole haavand, südamehäired, lampjalad, peapõrutus, enesetapukatsed, skisofreenia, mitmesugused asteenilised seisundid...
Mobilisatsioonijama sügiseti ja kevadeti kestis aastaid ja katkestas sageli kuudeks RUJA tegevuse. Keegi meist Nõukogude armeesse ei läinud...
OLAV EHALA TEGI RUJALE ETTEPANEKU KOOSTÖÖKS rock-muusikali "Johnny" loomisel Noorsooteatris. Loomingulised ülesanded jagati ära Ehala, Kappeli, Volkonski ja minu vahel. Asi tundus igati põnev olevat, seda enam, et Ruja nautis taas täielikku loomingulist vabadust, võib isegi öelda, et etendus moodustus ümber Ruja tolleaegsete ambitsioonide...
Jaanuarist läks lahti prooviperiood, mille käigus tegelikult loodi kogu 1,5-tunnine muusika. Etendus sisaldas juba käigusolevaid Ruja lugusid - "Rahvalaulufraas", "Avanemine" ja "Põhiseaduslik". Ehala lood olid meie jaoks tõeliselt inspireerivad ja väljakutsuvad nii vaimselt kui mänguliselt.
MIND HÄIRIS TÕSISELT Ruja liikmete osalemine Propelleris ja Rock Hotellis. Minule tol ajal omase maksimalismiga paiskasin välja ridamisi armukadedalt ultimatiivseid nõudmisi, ähvardusi ja solvanguid. Urmase ja Marguse osalemine minu arvates vaimuvaestes projektides tundus mulle reetmise ja alt ära hüppamisena. Üha enam jäin ma arvamustes vähemusse. Elasin seda raskelt üle...
Märtsis 1980 toimus "Johnny" kontrolletendus, kus kunstinõukogu lahkus demonstratiivselt I vaatuse lõpus saalist. Tükki mängiti "livena" 10 korda, etendused läksid täismajale ja siis keelati "Johnny" Kultuuriministeeriumi poolt ära.
Ruja tegevus bändina katkes sügiseni 1980. Hakkasin kitarri mängima ansamblis In Spe, olles lõputult tänulik Erkki-Sven Tüürile, kes päästis mu mõttetust logelemisest ja mustade mõtete haudumisest.
Kappel 1978-80
"Ruja tähendas mulle priimat enesetunnet."
MEIE AJAL JAHUSID KÕIK TEATRAALSEST ROCKIST, kuigi ei olnud teada, mis see on või kas sellist asja üldse olemas on. Minu meelest ei tohiks selle peale, kuidas sa laval käitud, üldse mõelda. Nagu ma hiljem kuulsin, kuidas mingi pundi vennad rääkisid omavahel: "Kas täna paneme shõud ka või ei pane või?"
Meie mängisime lihtsalt fiilinguga, spontaanselt, mitte ei ajanud palgapäevast palgapäevani noodist järge. Tegime oma asja. Ei saa ju tuim junn olla, kui sa tahad rockmuusik olla.
Eks teinekord läks lugu mängides segi ka, aga alati saab rea peale tagasi. Muidugi, siis ei kuulnud ju midagi, mis tagasimäng või asi, seda polnud. Kidra pidi esiplaanil olema, ma oma klaverit ei kuulnudki. Laval oli kurat teab mis kaos.
RIIDEID ME ISE EI ÕMMELNUD. Nõkal olid mingid ürbid, kus oli mingi ring peal. Põhiline oli, et lavariietus oleks natuke teine kui igapäevariietus. Mingeid litreid me taga ei ajanud.
RUJA TAHTIS HELIKEELT UUENDADA. Meil polnud aega vanas pahnas püherdada. Tahtsime ikka vägevalt panna, nii et koliseks. Ja hästi kõva pidi olema. Aga ega kogu aeg kah kõva polnud, isegi looduses pole kogu aeg kõva. Olid meil seal akustilised kidrad ja gongid ja kellamängud ja koli kogunes aina juurde. Ostsime, laenasime.
Kuulberg ja Varts olid oma värkides väga tugevad. Ükskõik, mis me Nõkaga valmis soperdasime, midagi selle taha, et näe, ei oleks maha saanud, pidama ei jäänud. Igaühel oli oma maitse ja oma käekiri. Me ei seganud üksteist, vaid täiendasime. Nagu toiduvalmistane käib: kui on mitu komponenti, siis tuleb huvitavam, peaasi, et kokku sobib.
Tõsiseltvõetav rockmuusika ei pea olema mingi ninakoukimine. Aga meie asjadest ikka otsiti ka ma-ei-tea-mida. Aeg oli selline.
EI TAHAKS kuidagi üle tähtsustada või poetiseerida, aga minu meelest oli väga hea, et see punt oli. Oma kohas ja oma ajas. Ja lõpetas ka väga õigel hetkel.
Ega mina ei taha ja ei tohigi Ruja tähtsusele või tähendusele mõelda. No ütleme, Biitleid ka kiidetakse. Aga see, millega kuulajale seostub mõni lugu, on tegelikult hoopis midagi muud, kui see, millega ta seostub Harrisonile või McCartneyle või Starrile. Ma ei oska öelda, mismoodi meie värk inimestele mõjus.
Me tahtsime, et inimesed tuleks muusikat kuulama, mitte ennast kohe täis jooma ja võõrast naist kabistama. Muidugi, seda võib ka teha. Aga meie tahtsime, et oleks natuke huvitavam kui niisama tantsupidu.
KUI IKKA ÜLEVAATUSEL või festivalil mingi koha saime, siis läks korda küll. (Kui teised said, siis tegime näo, et ei lähe korda.) Mul on siiani garaazhis kola hulgas alles diplom eduka esinemise eest. Kord uhasime Tallinnas Spordihallis. Mängisime ühte Oscar Petersoni tehtud Jobimi bossanovat. Ma vaatasin lavalt, kuidas zhürii istus ja kausid läksid meestel jõle roosaks ja rõõmsaks. Nii et me oleme igasugust värki teinud, jazzi ja kõike.
Festivalidel sai teisi bände ikka kuulatud. Aga üldiselt tegin ma seda minimaalselt. Nii kui oma mäng oli läbi, läks kohe seltsielu lahti.
Nojah, ja aega sai koos veedetud. Purjetasime jahiga Haapsalust Kihnu. Kift oli. Sünnipäevad. Nõgisto pulmas käisin mängimas. Tal oli kohutav roheline krimpleenülikond seljas.
Elu oli täisvereline. Punt mängis pretensioonikaid asju ja see tasandas muud kirevat elu. Noore Wertheri värk. Võibolla me pingutasime üle, aga üle peabki pingutama. Piire polnud. Priima enesetunne.
ÜHE SOOJAGA SAI MITU AASTAT PANDUD. Ja lõpuks tüdinesime ära. Ega me mingit koosolekut ei pidanud, et saadame pundi laiali. Rannap tuli valutult tagasi. Mina mängisin juba Saarsalu bändis ja Rock Hotellis. Ma tahtsin mujal ka kätt proovida.
Nõgisto 1980-81
Come back, Rannap!
KOHTUSIN JAHTKLUBIS TIIT HAAGMAGA, kellele tegin ettepaneku taastada Ruja kui bänd - aga "vanas" koosseisus. Ma ei pidanud Urmas Alenderi osalemist võimalikuks ja arvasin, et laulda võiks hoopis Joel Steinfeldt. Koos võtsime kontakti Rein Rannapiga, kes oli kohe nõus ja pakkus esimese loona Steinfeldti testimiseks välja "Ah, ma teadsin juba noorelt..."
Tegime minu Mustamäe kodus kolmekesi esimese proovi, kus selgus kohe, et Joel ei ole ikka See Mees... Rannap rääkis Alenderiga, seades tingimuseks Propellerist loobumise. Järgmisele Propa kontserdile Alender enam ei sõitnud...
Trummimängija kohta pakkusime loomulikult Andrus Vahtile, kes ajapuudusele viidates siiski vedu ei võtnud, kuid oli siiski nõus mängima esimesel stuudiosessioonil.
Töötasime närveldades ja kiiresti, eelmise koosseisu kõlapildi ja kvaliteediga polnud valmival produktil midagi ühist. Sõitsime Valgevene TV kutsel mängima nende vana-aastaõhtu programmi tarbeks äsja lindistatud lugusid. Trumme markeeris Arvo Urb, kuna Andrus polnud nõus kaasa tulema.
1980. a. viimastel päevadel tegime minu kodus proove ja plaanisime jõulist come-backi. Rannap tegi ettepaneku võtta suund selgelt meelelahutuslikule muusikale ja ägedale esituslaadile. Keegi meist ei näinud muud võimalust...
24. JAANUARIL 1981 ALUSTASIME NUKUTEATRIS PROOVE. Rannap pakkus välja lood "Must Ronk" Ott Arderi sõnadele ja "Dr. Noormann", millele ta ise teksti oli kirjutanud. Võtsin kõike seda nagu huligaanset nalja - neil lugudel polnud Rujas senitehtuga absoluutselt midagi ühist. Meil kõigil oli samas väga lõbus...
Mati Brauer katkestas meiega koostöö ja Ruja esimesed "pop"-lood salvestas Vello Meier. Stuudios hakkas tasahilju selgeks saama, et Arvo Urb, kes on küll väga tõsine, armas ja töökas inimene, ei klapi oma mängulaadi ja stiiliga kuidagi Rujasse. Ta lihtsalt oli liiga kinnise iseloomuga ja omandas materjali liiga aeglaselt. Rock'n'rollil, rockabillyl, heavyl ja skal põhinevad shnitid olid talle võõravõitu ja ei inspireerinud...
Samas tekitasid need ETV noortesaates "Infomiin" esitatud lood publikumis tõelise ja ettearvamatu elevuse... "Must Ronk" jõudis otsekohe "Soovisaate" edetabeli tippu.
Olin telesaate "Kaks takti ette" rezhissöör ja märkasin saateansamblis osalevat Jaan Karpi. Pakkusin teda RUJA uueks trummimängijaks. Ta oli lahtise peaga ja kiiresti, kuigi pealiskaudselt töötav noormees. Kui Rannap pistis pea basstrummi sisse ja kuulas, mida mees õigupoolest mängib, sai ta tõelise shoki - sealt kostis rütmifiguur, mida pillimehed kutsuvad "Antonovi biidiks", loomulikult pole sel bassipartiiga midagi ühist! See ja Karbi Elva-päritolu said aastateks tema kallal ilkumise ja heatahtliku tögamise põhjuseks. Mees oli meile sobiv, ka Haagma võttis ta lõpuks omaks.
Ka Karbil polnud alguses oma trummikomplekti - selle ehitas talle tulist kurja vandudes Tiit Haagma.
Rannap 1981
Transamees ja Arderi ärgitaja.
RUJA 10 AASTA JUUBELIKONTSERT 1981. AASTAL. See oli detsembris. Et oleks pidulikum, tegime kõige suuremas saalis, Linnahallis, ja kutsusime sinna meiega koos esinema ka Tõnu Kaljuste koori ja Eesti Raadio kammerorkestri Paul Mägi juhatusel. Esimene pool oli ülevaade kahest esimesest perioodist. Vaht ja Põldroo tulid ka neid varasemaid lugusid mängima. Siis järgnes paar lugu teisest perioodist, Kappel ja Kuulberg mängisid. Kontserdi teine pool oli uuemate lugudega.
1981. AASTAL TEKKIS TÄIELIK RUJAMAANIA ja see lõi nagu lööklaine hetkeks väga kõrgele - me olime tohutult popid - ja sama kiiresti see laine ka langes.
TRANSA TULI TEHA ISE. Minu pillid olid veel kõige raskemad - elektriorel ja Leslie-box, pöörleva valjuhääldajaga. Seda kasti jaksas kahekesi vaevu tõsta... Kui ma muu koha pealt sain veel viilida, et justkui tegin transat, aga võtsin kõige väiksemaid asju, et oma näppe hoida, siis nende kahe asjaga mitte. Lisaks Rujale esitasin ma ka neil aastail klassikat, ja transaga näppude venitamine polnud just soovitatav. Nende kahe kõige raskema asja puhul vaatasid kõik alati minu poole, et Rein, millal sa oma oreli ära tood. Alender oli kõige abivalmim, sõbralikum ja tähelepanelikum. Tema tuli ja aitas välja, võttis minu asemel ühest otsast kinni. Ja teised turtsusid selle peale, et miks Rein ise ei või midagi teha!
OTT ARDERITA POLEKS Ruja kolmas periood mõeldav olnud. Arder on minu täielik vastand. Rahulik, aeglane, Vana-Kreeka saatür. Tülitsenud oleme vaid korra, Priit Kuulbergi sünnal, mingis vanalinna keldris. Ott vajutas viskipudeli, millest mina kinni hoidsin, mu sõrmede vahele puruks. Jälg sellest on siiani mu sõrmel selgelt näha.
Kuid ta stiil läks toona väga hästi peale. Teatud naiivsus, lapsemeelsus, süüdimatus, pealetükkimatu erootilisus; vihjeline "läbi lillede riiki kukutav" hoiak, kõik need olid selle ajastu jaoks väga sobivad, kui mitte ainumõeldavad. Samas polnud mul kunagi mingit probleemi Arderi tekstide kinnitamisega, sest kontrollid midagi keelatut sealt välja ei lugenud. Puuduva või liiga ärapeidetud osa teksti mõttest panime sinna esituse kaudu tagasi. Arderi iroonilised tekstid olid väliselt kõik hästi pretensioonitud, justnagu piksevardaga varustatud.
Enamuse puhul oli tegu n.ö. Oti sahtlipõhjadega. Tekstid, mis talt kunagi oli tellitud mingite tele-lavastuste või muu sellise jaoks, ja mis olid jäänud tegemata. Näiteks "Kus on see mees", "Kalossid", "Silitada siili" jt.
Nõgisto 1981
Meelelahutaja Ruja
TÖÖTASIME VÄGA INTENSIIVSELT, eriti arutlemata, mida me õigupoolest tahame... Esimesed kontserdid märtsis ja aprillis koos teiste Eesti bändidega kinnitasid Rannapi valitud muusikalise väljenduslaadi elujõulisust, praktiliselt mängisime me... platsi puhtaks!
RANNAP OTSUSTAS FLIRTIDA PUNKIGA, tol ajal levivat mentaliteeti ära kasutades "lüüa" seda seltskonda n.ö nende oma "relvaga". See "filosoofia" oli mulle äärmiselt vastuvõtmatu ja emotsionaalselt (Propeller!) depresseeriv. Tänu Ott Arderi mängulistele ja iroonilistele tekstidele suutsin "message"i enda jaoks talutavaks mõtelda ja lõplikult läksin asjaga kaasa pärast Rannapi-Arderi "Eile nägin ma Eestimaad".
Ruja mängis ETV noortesaates Uperpallid "livena" 5 lugu, mille hulgas oli ka "Eile nägin ma Eestimaad" ja vallutas kuudeks ER edetabeli. Ruja publik oli muutunud, noorenenud ja laienenud ning ootas meilt meelelahutust...
Inimese ja muusikuna tekitas see aeg mulle raskeid kohanemisprobleeme, olin harjunud kitarripartiisid peensusteni välja töötama, "saatepartii" mängimine oli mulle võõras; polüfoonilisus ja dünaamiline mitmekesisus olid mõisted, mis nüüdses Ruja lihtsakoelises muusikas polnud üldse olulised... Panin ülbelt rõhku välisele atraktiivsusele ja ei osalenud praktiliselt üldse muusika autorina. Mul polnudki midagi öelda. Jätkasin In Spe kitarrimängijana, kus minu peale tasahilju võõrastavalt vaatama hakati...
TARTU 1981. AASTA MUUSIKAPÄEVADEL tegi Ruja igas mõttes platsi puhtaks, meeldides nii publikule kui mingile müstilisele "zhüriile". Festivali organiseerija Rein Lang ilmus Ruja orbiiti kui potentsiaalne manager. Ta oli sümpaatne, aktiivne nagu "molekul" ja omas sidemeid, mis peagi realiseerusid nädalaid kestvatel kontsertturneedel Eestis.
Esimest korda Ruja tegevuse ajaloos oli mängimine raha sissetoov tegevus...
Lang oli neis asjades äärmiselt korrektne ja üdini aus, isegi altruistlik. Tegelikult oli iga kontsert riskantne "majanduskuritegu", mille eest võis tollal ka pokri sattuda. Ajakirjanduses ilmusid mitmed muusikute rahaasju "valgustavad" artiklid ja asi hakkas iga päevaga ohtlikumaks muutuma. Pool teenitud rahast läks Ruja kassasse, mida kasutati aparatuuri ja pillide muretsemiseks. Ruja oli formaalselt Kalevi Jahtklubi bänd, kuid sisuliselt olime täiesti sõltumatud. Rannapile osteti "Farfisa" orel, mina sain tänu Erkki-Sven Tüüri tutvustele võimendi "Peavey Classic" ja loobusin igasuguste heliefektide kasutamisest - sellelaadne muusika ei vajanud neid.
RUJA KONTSERDID TOIMUSID VEIDRAS VORMIS - publik tantsis, kuulas, laamendas, laulis kaasa, nuttis, tõusis "Mr. Lennoni" ajal püsti ja tardus härdusest, viskas näppu ja hüüdis ette lugusid, mida nad järgmisena kuulda tahtsid. Suhtlemine oli vahetu ja omamoodi inspireeriv. Mulle tundub, et Rannap nautis seda eriti. 7. juunil mängis Ruja Pirita jõekäärus ühel kontserdil Propelleriga, kes nüüd kandis nime Kaseke.
5-6tuhandelise publiku hulgas oli Propa fan-club - noored ja energilised punkarid; üle pika aja kartsin lavale minnes läbikukkumist. Ka Propa, kes mängis esimesena, oli häälestunud meie lavalt "mahamängimisele". Paraku läks asi teisipidi - Ruja lõi selle seltskonna nende oma "relvaga" ja enesekindla hoiakuga Propalt üle! See oli nagu omamoodi murdepunkt või nii... Asja tegi eriti pikantseks endiste Ruja liikmete - Kuulbergi ja Ivo Vartsi ning minu lähedaste sõprade - Ain Vartsi ja Riho Sibula osalus... Saime omavahel siiski normaalselt ja sõbralikult edaspidigi läbi...
Ruja kavasse hakkasid ilmuma ka tõesti tõsiseltvõetavad lood, nagu "Must lind", "Kel on laulud laulda", "Siin olen sündinud", "Meie elu" ja "Kutse" - neisse oli mul sisse elada meeldiv ja väärikas. Lugude järjekorra koostamine kontsertideks oli ägedate vaidluste objekt - kuidas ühendada stiililiselt ja zhanriliselt nii erinevat muusikat talutavaks tervikuks? Tagantjärele on mul sellest tõesti raske aru saada - meid päästis ainult publiku uskumatu heatahtlikkus. Tegin Rujale üle pika aja ühe loo - "Lapsena televisioonis".
SÜGISEL HAKKASIME VALMISTUMA STUUDIOSESSIOONIKS LP "RUJA" tarvis. Otsustasime teha selle plaadi võimalikult meelelahutusliku, tagamaks publikupoolse hüsteerilise poolehoiu jätkumist. Raha hakkas Rujas minu arvates liigagi suurt rolli mängima, ette tuli mitmeid kontserte ja "tantsumänge", kus vähemalt mina tundsin end totra tolana.
Helirezhissöörina hakkas Rujas tööd tegema Olavi Soomre, kes pooldas kuiva, täpset ja ühtlase dünaamikaga soundi. Efekte ja kaja kasutas ta väga kasinalt ja ainult laulupartiide disainimiseks. Kitarripartiisid ma praktiliselt ei dubleerinud, teisest küljest sundis see mängides väga täpne ja kiire olema. LP "Ruja" kannab endas selgelt kiirustamise ja kokkuhoidlikkuse pitserit, enamuse lugude puhul oleks nii stuudios kui ka enne seda proovisaalis pidanud märksa rohkem nokitsema... Mentaliteet oli ülienergiline ja kontserttegevus katkestati vaid nädalaseks stuudiosessiooniks. Plaat mängiti sisse ja miksiti praktiliselt 4 päevaga.
1981. aasta jooksul produtseeris Ruja 30 uut lugu ja andis üle 80 kontserdi.
Rannap 1982
Rahad ja fännid
TASU KÜSIMINE JA VASTUVÕTMINE oli küllatki delikaatne tegevus. Ametlikult ei tohtinud tasu küsida mujalt kui kultuurimajadest, ja sealtki ainult mingi peaaegu olematu "punkti" suuruses. Tegelikult korjasid koolid või asutused piletiraha ja maksid mustalt. Hiilgeajal saime igaüks kätte 50 rubla mängu pealt, ülejäänu, sageli enamus, jäi bändikassasse. Selle raha eest osteti helitehnikat ja muud.
Ükskord jäime vahele. Naljakas, tegelikult teadsid kõik, et ansamblitele makstakse. Aga silm pigistati kinni. Tallinna Spordikoolis tulid kontrollid kohale. Koolis rippus teade, et "raha on vaja ruttu kokku korjata - muidu ansambel ei tule". Lapsevanemad helistasid kuhu vaja ja SORVVO oli platsis. Nooruke naiskorraldaja nuttis ja ajas kõik meie süüks. Meie polnud raha veel saanud ja ütlesime, et see on eksitus, me esineme tasuta. Niimoodi tasuta siis jäigi. Loomulikult oli see meie poolt absurdne väide. Tegime lolli jutu juures tõsise näo. Käisin seejärel SORVVO kontorites selgituskirju kirjutamas. Seal suhtuti viisakalt, nemad teadsid ka, et see on mäng.
Lõpuks tuli ansamblijuhtide "vaibale kutsumine" Kultuuriministeeriumis. Mina ütlesin ka seal, ümarlaua taga, et me pole kunagi raha võtnud. (Sest eks tõesta!) Aga Ilmar Moss muudkui hurjutas ja ähvardas bände, kes seadust rikkuvat ja vaeseid koolilapsi nöörivat. Kuid piletihind oli vaid rubla või paar. Teenistus tuli sellest, et kuulajaid oli palju.
SAIME TUHANDEID KIRJU, kirjutasid põhiliselt teismelised tütarlapsed. Ja Urmas vastas kõigile, saatis Ruja fotosid ja kirjutas autogramme oma nimest tilkuvate pisaratega.
Üks fänn läksi minu pärast päris segi. Ta nimi oli Anneli ja teda küttis üles, et mina ainukesena Rujast polnud abielus. Anneli saatis mulle kirju, joonistusi ja kleepimistöid, ja ka lausa vana prahti. Iga jumala päev tassis postiljon mulle suuri sületäisi tuppa, sest kraam ei mahtunud postkasti. Miilits ei suutnud aidata, kuigi leidis Anneli üles ja rääkis temaga. Kiusamine kestis aastais, hiljem läks ta telefonikõnedele üle. Et sellest jamast pääseda, otsustasin temaga lõpuks kohtuda. Ta polnudki mingi psühhopaat - tavaline ebamäärases vanuses tüsedavõitu koolitüdruk. Saavutanud tilgakese mu tähelepanu, rahunes ta pikapeale maha.
MA TAHTSIN, ET TEISED KUJUNDAKSID oma pillide partiisid ise, sest mängijad tunnevad oma pille ju paremini kui mina. Aga kujunes nii, et pidin kõik täpselt välja kirjutama (ka pooled kitarrisoolodest). Improvisatsiooni ei toimunud. Minu tugev külg on kogu elu olnud meloodiad. Seadete koha pealt, ja stuudios helipuldi taga, olen ma nõrk. Mul pole selleks annet, käsitlen seda kui tööd.
KOLMANDA PERIOODI LUGUDEST ON PLAADIL lood: "Õunalaul", "Dr. Noormann", "To mr. Lennon", "Eile nägin ma Eestimaad", "Inimene õpib", "Rahu", "Kus on see mees", "Tule minuga sööklasse" ja "Siin olen sündinud" ja "Lapsena televisioonis".
1983. aastal ilmus ka laulik "Laulab Ruja" Ruja III perioodi lauludega.
Nõgisto 1982-83
Rujast saab nevõjezdnoi
TIIT HAAGMA tuli jääpurjetamises maailmameistriks! Kogu Ruja kassa lõi ta Saksamaal sirgeks ja tõi meile lõppvõimendi "Peavey" CS-800, omale väga kalli ja uhke Fender basskitarri ja spetsiaalselt mulle Andrus Vahti asendaja - elektroonilise häälestaja. Olime esimest korda helitehniliselt sõltumatud. Andsime lõputult kontserte ja jäime ühel ilusal päeval Spordiinternaatkoolis rahanduskontrollile vahele... Kohe-kohe kordus see ka Kuusalu kultuurimajas... Rein Lang, kes kartis tõsiselt talle osaks langeda võivaid repressioone ja juristikarjääri katkemist, otsustas loobuda Ruja manageri staatusest, loobudes altruistlikult ka oma osast Ruja "varanduses". Bändile oli see väga suur tagasilöök, Langile omane korrektsus ja viisakus orgunni- ja rahaasjades asendus juhuslike telefonikõnede vastuvõtmise ja Rannapi uljalt lennukate, aga väga kahtlaste ideedega.
Juuni algul sõitis Ruja kontsertreisile Leetu, mille organiseeris suur Leedu fänn Mart Tarmak, kes tegi Ruja loole "Inimene õpib" leedukeelse teksti. Mängisime seda alati esimese loona ja järgnev põhikava läks publikule "üles" samahästi kui Eestis.
SEPTEMBRIS 1982 alustasime ettevalmistusi Ruja II LP "Roostevaba maailm" lindistusteks Tallinna Linnahallis. Kavandatav materjal oli muusikaliselt kirju, samas aga rockilikum ja rujaliselt energiline, sisaldades ka ühte minu lugu - "Kui mõtled enda pääle"... Lindistasime kontserttegevust katkestamata oktoobrist detsembrini uue plaadi materjali, samas hakkasid Rannapi ja minu vahelised, kohati hüsteerilise varjundi võtvad loomingulised, kontseptuaalsed ja muud suhted segama kõiki Ruja asjaosalisi. Stuudios ei mänginud me praktiliselt enam kunagi koos ega ühel ajal, isegi kitarri- ja klahvpillide salvestamiseks vajalik ridade arv kujunes meievaheliste kraakluste objektiks. Nii minu kui Reinu halvimad iseloomujooned ja egoism võimendusid vastastikku, mõistuspärane kompromiss tundus võimatu. Minule oli vastuvõtmatu Reinu kalduvus mängida "füürerit", üha enam heitis tema mulle ette lugude kitarripartiide kujundamist minule ainuomasel viisil.
TEHNILISED VÕIMALUSED LINNAHALLI UUES STUUDIOS olid rikkalikud, sinna oli muretsetud kõikvõimalikku ja vajalikku aparatuuri, mida keegi veel praktiliselt kasutanud ei olnud. Olime esimesed, kelle peal sisuliselt katsetati uue tehnoloogia võimalusi.
Selle peale kulus lõputult palju aega ja närve, "Roostevaba maailm" ei ilmunud plaadina kunagi...
Esimesena katkesid Jaan Karbi närvid, ta ütles üles oma koha bändis, olles siiski nõus ära mängima juba kavandatud kontserdid nii sel kui järgneval aastal.
KONTSERTE OLI muutuvate trendide tõttu jäänud märgatavalt vähemaks, ka Ruja esinemine Tartu muusikapäevadel ei läinud eriti korda ei publikule ega zhüriile. Rannap tõi oma kantaadi "Ilus maa" muusikapäevade publiku ette hoopis ansambliga Kaseke, mis ärritas peale minu ka Tiit Haagmat. Reinu ja minu vahelised suhted olid lõplikult sassis, talusime teineteist vaid vaevu-vaevu... Üha enam eraldas ta ennast bändist ja võttis suuna autoriprojektidele.
Rein Rannapi 30. sünnipäeva autorikontsert oligi sisuliselt viimane Ruja avalik esinemine koos Reinuga, Ungarisse Sõprusühingu poolt pakutud kontsertreisist polnud ta enam üldse huvitatud. Lõplikult lahkus bändist ka Jaan Karp, kes liitus oma semudega süldibändis Karavan.
KUTSUSIME UNGARISSE TRUMME MÄNGIMA Ivo Vartsi, kes omandas repertuaari ülikiirelt. Sõitsime sinna veidra fan-clubiga - komsomoli pisifunktsionäärid, mõni tuntud KGB-lane, paar kena kunstnikuneiut ja arusaamatutel alustel komplekteeritud spetsturismirühm. Kasutasime seda seltskonda transameeste ja -naistena. Käitusime kogu reisi ajal normaalsete ja vabade meestena, mitte hirmunud sovjeetidena.
Jõime ohtralt joovastavaid jooke, rokkisime ja laamendasime kontsertidel nagu jaksasime.
Ühes Vene lennuväeosas esinedes kostis kitarrivõimendusest kitarrihäälega võrdse tugevusega ka lendurite omavahelist slängi ja roppu venekeelset sõimu...
Kohaliku "Hobo Blues Bandi" manager tegi meile ettepaneku nendega koos paari päeva pärast Budapestis esineda. Auto saadeti meile järele ja Ruja sõitiski sinna, jättes turismigrupi kus seda ja teist.
Tagajärjed selgusid mõne aasta pärast - minul ja Alenderil ei ole enam välismaale võimalik sõita... Olime "nevõjezdnoid".
ETV 1983. AASTA VANA-AASTAPROGRAMMI TARBEKS salvestati TPI "Rohelises Konnas" rock-kontsert Eesti pop-eliidi osavõtul. Ruja esitas seal minu loo "Totaalne mehaanika".
Ka Rein Rannap oli viimast korda Rujaga laval. Meie ja Tõnis Mägi salvestatud lood ärritasid tollast Tele-Raadiokomitee juhti Allan Kullastet (keda nägin viimati tänaval loteriipileteid müümas) sedavõrd, et ära keelati kogu programm... Oli vinge kruvide kinnikeeramise aeg.
Ruja kontserttegevus oli katkenud, trummimängijat polnud; tegeleti vaid vanade lugude kokkumänguga Linnahallis.
Rannap 1983-85
"Hüvasti, Nõukogude Eesti".
SEE, MIS ME NEED KAKS AASTAT TEGIME, HAKKAS TÜÜTAMA ja ammenduma. Minul olid peas äraminekumõtted. Seetõttu vähenes mul huvi sellise tegevuse vastu, mida ma välismaal jätkata poleks saanud, sinna alla kuulusid muidugi rock- ja popmuusika. Ja ma tundsin ka järjest kasvavat rahulolematust teiste pillimängutaseme ja pidevate vigade suhtes.
Kriisi süvendas ka meie nn teine heliplaat, mis iialgi ei ilmunudki. Lindistasime seda maa all, hingerõhuvas Linnahalli stuudios. Tehnika, mis sinna Olümpiamängude puhul oli toodud, oli suurepärane. Aga keegi ei osanud seda kasutada, Linnahalli tehnikud ka veel mitte. Seal läks meeletult aega kaotsi.
Lood olid veidi keerukamad kui seni. Hakkas toimuma väike stiilinihe, ei tahtnud ju ennast korrata. Uus lindistustehnika tõi halastamatult välja kõik me puudused. Mina liialdasin süntide ja vocoderi kasutamisega - olin ju nii kaua neid võimalusi oodanud!
Lõpuks olime kõik sellest kurnatud ja neist lugudest tüdinenud. Asi jäigi pooleli. Praegu olemasolevad lindid on palju hiljem Jaanuse juhtimisel kokku mängitud. Osa neist kõlas hiljem ka raadios ja mõned said isegi hittideks - "Ars longa", "Rumal rahutus", "Tango". Veel pidid plaadile tulema mu "Rujaline roostevaba maailm", "Killud toovad õnne", "Ma mäletan su keha", "Mida me räägime teistest", "Käsi", "Noor teab, mis teeb" ja "Head ööd".
ME OLEME NURGELISED ISIKSUSED, ja seda kaklemist ja vaidlemist sai lihtsalt liiga palju. Me vaidlesime proovides, me vaidlesime kava kokkupanekul ja stuudios läks asi lausa agooniliseks. Bass ja trumm oli põhi. Laul pidi ees olema, et aru saaks. Järelikult käis kogu võitlus eluruumi pärast Jaanuse ja minu vahel. Kui Jaanus sai oma näpu sinna peale ja mind ei olnud juures, siis suutis ta nii teha, et ma ei kuulnud hiljem enam üldse enda mängitud harmooniat ega saatemeloodiat, ainult kitarri monotoonset tiksumist - minu kogu seade oli ta maha tõmmanud ja kitarripariid ette lükanud. Jaanus oli helipuldi ühes nurgas, klammerdunud nuppudesse, mis kontrollisid tema ridu, ja vahtis nagu haavatud emalõvi vihast välkuva pilguga teiste poole. Mul on see nii silma ees. Ta ei lasknud ligi ei helirezhissööri, ei kedagi bändi liikmetest, keegi ei saanud kitarride tugevuse kohta midagi öelda, need olid tema kitarrid, tema kontrolli all.
1982 OLIN KIRJUTANUD KANTAADI "ILUS MAA" Runneli sõnadele. Mul oli kohe selge, et praeguste mängijatega see asi välja ei tule. Urmas, kes tegi sel ajal koostööd ka Kasekesega, mõistis ja vahendas mu probleeme. Nii algas koostöö Kasekese pillimeestega. Mängisime "Ilusat maad" 1983 Tartu Muusikapäevadel ja sügisel oli Linnahallis minu 30. sünnipäeva kontserdil, kus mängis viimast korda vanas koosseisus ka Ruja.
RUJA IV, LÜHIM PERIOOD algas juunis 1984, kui ma korraldasin taas Linnahallis oma autorikontserdi, et muuhulgas saada ka salvestusest valikprogramm Kesktelevisioonile. Enne seda kontserti pidasime Kasekese meestega koosoleku ja ma tegin ettepaneku nimetada uut koosseisu Rujaks. (Andrus Vaht ja Priit Kuulberg olid nagunii olnud Rujas, uus oli vaid kitarrist Ain Varts). Mõned neist vangutasid küll pead, sest kõik olid ju head tuttavad Ruja seniste ansambliliikmetega, aga põhimõtteliselt saadi asjast aru. See samm, kasutada uue koosseisuga vana nime, polnud inimlikult võttes minu poolt küll kõige ilusam tegu, kuid ma lähtusin muusikalistest nõudmistest. Veel samal õhtul pidasid endised Ruja liikmed koos Urmasega laialimineku-koosoleku.
Sügisel 1984 olid uue Rujaga mu autorikontserdid Moskva Estraaditeatris ja tegime teles "Laulu sisu" Koidula sõnadele. Hiljem, 1985, toimus veel vaid üks esinemine, kus oli kavas ka Urmase "Eleegia". Tegevus oli olnud hõre, ja soikus nüüd päriselt. Ma olin hõivatud muude asjadega, eeskätt sooloesinemistega. Urmas, vaeseke, oli omadega täiesti kuival. Nukuteater ei toitnud tema hinge ega rahakotti.
Nõgisto 1985
"Võtsime suuna progele."
URMAS ALENDER KÜLASTAS MIND ÜLE PIKA AJA ja palus, et ma teeksin seade tema loole "Sõbra käsi". Küsisin, mis bänd seda mängima hakkab, ja ta vastas - Ruja!
Olin skeptiline ja umbusklik, alles pärast Tiit Haagma nõusolekut lindistusel bassi mängida võtsin selle töö ette... Tegin "Sõbra käele" seade ? la Police, eriti asjasse süvenemata. Kutsusin sessioonile ka Olav Ehala klahve mängima ja kohtusin alles stuudios esimest korda Toomas Rulliga, kes jättis mulle vapustava mulje nii inimliku süüdimatuse kui üliprofessionaalse pillikäsitsemise poolest. Paari võttega oli lugu lindis. Urmas küsis, kas me võiks tema tarbeks kunagi lindistada ka Rannapi loo "Nii vaikseks kõik on jäänud". Tegime selle Ehalaga järgneva 20 minutiga linti, lisades klaveripartiile vaid campane'i. Küsisin Ehalalt naljatamisi, kas ta tuleks Rujasse klahve mängima. Ta vastas ausalt ja otsekohe - "ei!"
"Sõbra käsi" tõusis kõigile ootamatult mitmeks kuuks Eesti Raadio edetabeli tippu. Otsustasime minna "uuele ringile".
IGOR GARSHNEK, kellega Alender mind kokku viis, oli hoopis teistlaadi muusik kui need klahvkamehed, kellega ma seni koos olin mänginud. Temale kohe meeldis teha kohutavalt palju tööd. Klaverit ta eriti kasutada ei tahtnud ega kavatsenud, see-eest kõiksugu süntesaatorite peale oli ta eriline mihkel...
Tal oli mingi kummaline ja ürgaegne isetehtud süntesaator, kust ta võlus välja ka täiesti talutavaid sounde. Tshekkisime teda vana Ruja repertuaariga ja jõudsime koos arusaamisele, et alustada tuleb jällegi 0-punktist. Võtsime otsustavalt suuna progele. Aga väga ägedale.
AUGUSTIS TÕI TOOMAS RULL bändile proovimiseks oma esimese ja ka ainukese loo, mille tööpealkiri oli "Päikesele". Teksti tal polnud ja improviseerides keerasime me selle libeda meloodia ja algselt jazziliku harmoonia groteski. Garshnek ütles juhuslikult muu loba käigus sõnad - "dokumentideta võõras linnas" - ja uus hitt vormistati lindistuskõlblikuks looks paari tunniga. Rulli poolt mõelduga polnud produktil muidugi enam midagi ühist. Kõigil oli väga lõbus. "Dokumentideta võõras linnas" vallutas mitmeks kuuks Eesti edetabelid. Ka paar Alenderi lugu - "Mida teeksid siis?", "Vaiki, kui võid" ja "Eleegia" olid raadiokuulajate edetabelite juhtpositsioonidel nädalaid, isegi kuid.
SEPTEMBRIS PAKKUS END RUJA MANAGERIKS MATI VALDARU. Ta oli olnud saksofonimängija Grapsi Magnetic Bandis ja omas ka teatud administratiivseid võimeid. Kontserdipakkumisi oli piisavalt, esinesime suhteliselt palju ja teenisime normaalselt raha. Valdaru kippus oma saksofoniga lavale, foto- ja telekaamerate ette ka siis, kui tal midagi mängida polnud. Ta oli kohutavalt edev ja tühist loba ajav inimene. Rujas on laval olnud alati 5 meest, mind ärritas Valdaru saksofonijura ja lavaline olemus. Manager bändiga ühel fotol, mis avaldatakse reklaamina, on minu arvates ÖÄK!
Stuudios töötasime intensiivselt, Ruja kõlas jälle normaalse rock-bändina ja uued lood, nagu kollektiivselt loodud "Ahtumine", Garshneki "Pime sõda" ja "Ärka, otsiv vaim" eraldusid nii muusikaliselt kui vaimselt Eesti "keskmisest".
Garshnek 1985
"Sattusin haruldaselt kollegiaalsesse õhkkonda."
ET URMAS ALENDER MIND RUJASSE klahvpille mängima kutsus, oli tegelikult mitme asjaolu kokkulangemine.
Rujast oli juba teist korda lahkunud Rein Rannap ning ansambli salvestused Olav Ehalaga olid episoodilise iseloomuga. Mina olin just lõpetanud õpingud Peterburi konservatooriumi assistentuuris ning olin Eestimaal tagasi. 1985. aasta kevadel pidasin trummar Andrus Kerstenbeckiga, kellega olin varem koos Synopsises mänginud, plaani bänd kokku seada. Andrus soovitas lauljaks Urmas Alenderit: "Neil seal Rujas on vist segased ajad, näe, Rannap ju pundist läinud." Helistasin Alenderile ja küsisin, kas ta lööks meie projektis kaasa, et mul on mõned lood ning pealehakkamist veel rohkem. Alender mõtles veidi ning küsis vastu, kas mina poleks nõus tulema hoopis Rujasse: "Meil pole praegu klahvkameest." Asjade nii ootamatu pööre lõi mind tummaks, siis leidsin, et küll ma juba tulen, kui kutsutakse. Alender lubas bändikaaslastega nõu pidada ning ilmselt mu kandidatuuri aktsepteeriti, sest juba samal nädalal olin Pirita jahtklubis esimeses Ruja proovis.
Endalegi ootamatult olin sattunud haruldaselt kollegiaalsesse õhkkonda. Lugude tegemine käis nii: Alender mängis meile kitarril ette oma laulu "Mida teeksid siis". Mina kujundasin klahvpilli-, Nõgisto kitarripartiid. Kolmekesi koos panime üldise sätte paika, Toomas Rull kujundas trummiosa. Lugu valmis!
MINU ESIMESEKS LOOKS, mida Rujale pakkusin, oli "Ärka, otsiv vaim", veel üsna Yesi "karkudele" toetuv. Sõnad kirjutas muidugi Alender, sest minu poeesia-anne oli kiduravõitu. Paari kuuga oli meil kontserdirepertuaar koos.
Enne seda aga debüteerisime mais Tartu Rock '85-l. Mäletan siiani, kuidas mängisime vabas õhus Ülikooli raamatukogu esisel platsil tuhandetele kuulajatele. Mina polnud varem nii suurele rahvamassile esinenud.
Suvi möödus palehigis tööd tehes ning sügisel läks lahti lindistamiseks Eesti Raadios. Küll veel 8-realisel stuudiomakil (Studer), kuid lood said sellegipoolest helirezhissöör Vello Kõheliku abiga väga kenasti kõlama. Esimesed kokkumängud tehtud, alustas Nõgisto, kes töötas ETV-s rezhissöörina, ettevalmistusi videote tegemiseks.
Paralleelselt stuudiotööga tuuritasime ka kontsertidega mööda Eestimaad. Vastuvõtt oli väga soe, mis sest, et me tantsuks (peale mõne harva erandi) ei mänginud. Terve aasta, suvest suveni 1985-86, käis katkematu loominguline töö. Tundus, et me Nõgistoga sobisime hästi, hoolimata sellest, et minu kirjutatud kitarripartiid olid mõnikord mitte-kitarripärased. Täiendasime teineteist selleski, et kui mina hõljusin veel Yesi kõlamaailmas, siis Jaanus tõi ansamblisse hoopis Police'i vaimu. Siis alles tabasin äkki ära, milles Police'i peen ilu ja võlu seisneb. Kõigele vaatamata - ka Yesist, Police'ist ja Led Zeppelinist hoolimata - polnud Ruja repertuaaris ainsatki epigoonlikku lugu. Kõik, mis kõlas, oli isikupäraselt rujalik. Nii muusikaliselt materjalilt kui soundilt, sõnumist rääkimata. Tegelikult sai ka iga loo säte väga põhjalikult läbi töötatud ja läbi mõeldud, juhusele polnud siin kohta, isegi mitte hot'ides. Ning see mõttetegevus oli kollektiivne - üks lisas loo autori ideele ühe, teine teise detaili ning lõpptulemus sai orgaaniline. Mäletan oma hämmastust, kui nägin, millist rõhku pööras Nõgisto igale pisiasjale. Alles hiljem veendusin, et muusikas (ka rockmuusikas) pole tühiseid pisiasju.
RUJA PÕHIPROGRAMM oli 1985. aasta lõpuks igatpidi koos, nüüd võis hakata plaaditegemisele mõtlema. 1986. aasta Tartu Rockile läks Ruja koguni kolme erineva kavaga, sest võtsin selleks puhuks nõuks kirjutada Ruja põhiprogrammi kõrvale ka kaks suurvormi ambitsiooniga lugu - "Abielukantaadi" solistile, koorile ja rockansamblile ning "Kitarrikontserdi", viimases solistiks muidugi Nõgisto. "Abielukantaat" (tekst H. Runnel ning "Abielu- ja perekonnakoodeks") kõlas Vanemuise kontserdimajas Ruja koostöös segakooriga Olevine, juhatas Vello Rand. "Kitarrikontsert" tuli aga ettekandele koos Vanemuise Sümfooniaorkestriga Toomas Kapteni dirigeerimisel. Ruja pluss segakoor ning Ruja koos sümfooniaorkestriga - ambitsioonid olid küll suured, kuid aeg pressis 1986. aasta kevadel kõvasti peale ning see andis ka lõpptulemuses tunda. Tõotasin endale, et ei kirjuta enam ealeski ühtegi rock-suurvormi. Seda tõotust ei suutnud ma küll kaua pidada...
Nõgisto 1986
Sildade põletajad
JÄTKASIME TÄIE "VENGAALIGA" nii stuudios kui kontserte andes. Garshnek pakkus välja kaks "suurvormi" - "Abielukantaat" ja "Kitarrikontsert". Nendega on väga palju tööd ja tegemist. Hakkasime märkama, et Mati Valdaru petab meid rahadega, esitades korraldajatele eraldi arveid. Mees sai kinga ja vist ka lõuga...
Mais, Tartu muusikapäevadel, esitasime 3 erinevat kava - suurvormid ja põhikava, mis ainsana publikupoolse poolehoiu saavutas. "Kitarrikontsert" ja "Abielukantaat" ebaõnnestusid nii tehniliste kui mänguliste äparduste tõttu täiesti. Lindistame need ER stuudios ja tulemus polnud kuigivõrd parem. Muusikasse ei õnnestunud sisse puhuda kirge ja elu, kuigi Garshnek kirjutas tunduvalt rohkem oma mõtteid noodipaberile kui teised Ruja heliloojad.
Enamik Igori lugusid olid kitarrile ebamugavates helistikes ja positsioonides, samas olid need väljakutsuvalt omapärased. Klahvpillil lihtsana tunduvad järgnevused ja meloodiad valmistasid mulle peavalu kogu järgneva Ruja aja jooksul. Konflikte Igoriga muusikalisel ja kontseptuaalsel pinnal aga ei tekkinud, ta on tark ja diplomaatiline inimene, kes ka inimesena on mulle sümpaatne.
RUJA ORBIIDILE ILMUS Alenderi soovitatud uus managerikandidaat - Juri Altov. See KGB erikoolituse saanud mees oli tööl Eesti Merelaevanduses "kulturnikuna" ja tegi meile ettepaneku hakata mängima oma kontsertkava "Georg Otsal" laevareiside ajal. Oma lõputus naiivsuses ja mehe eesti keele täielikust mitteoskamisest hoolimata usaldasime me Ruja asjaajamise tema hoolde. Esitasime Merelaevandusele oma ankeedid ja saime mõne aja pärast teada, et minu ja Alenderi "väljasõidutoimikutes" on mingi punkt 25...
See tähendas tegelikult poliitiliselt vastalist ja moraalselt kõlbmatut inimmaterjali... Loomulikult ei tulnud laeval mängimisest midagi välja, Alender ja Nõgisto võivad ju ära hüpata! Kõik oli äkki väga selge.
Altovi ettepanek hakata Venemaal kontserte andma ja kõvasti raha teenima leidis toetuse kõigepealt Alenderi (kel polnud muid sissetulekuid peale Ruja) ja Garshneki poolt. Mina olin kahtleval ja umbusklikul seisukohal. Eesti turg ei toitnud sellise muusikalise suuna, mastaabi ja ambitsiooniga bändi nagu Ruja lihtsalt ära. Samas me ei tahtnud, saanud ega poleks meil ka sobinud mängida tantsu- või "süldimänge". Me poleks osanud ka. Ruja on alati olnud nii töö, eneseteostus kui ka olemise viis. Keegi Ruja liikmetest ei olnud kunagi varjanud oma poliitilisi vaateid ja hoiakuid, Eesti parteistunud ja komsomoliseerunud ühiskonnas olime me tegelikult mingid veidrad hälvikud, keda taluti mingil määral ainult tänu tuntusele ja muusikalisele professionaalsusele. Me lootsime säilitada loomingulise vabaduse ja enesekindluse ka Venemaal esinedes. Kujutlesime, et see muusika ulatub üle rahvuslike ja kultuuriliste piiride ning läheb "üles" ka väljaspool Eestimaad. Senised kogemused oleks seda illusiooni nagu kinnitanud...
PERSPEKTIIV ESINEDA VÄGA SUURE PUBLIKU EES Ruja originaalmuusikaga tundus vägagi ahvatlev ja meie fantaasiates kangastusid ka variandid "minna laia maailma" just Venemaa kaudu, kasutades ära sealseid sidemeid ja võimalusi. Võiks ju proovida? Tegelikult põletasime me selle otsusega kõik sillad Ruja ja Eesti publiku vahel, sellest arusaamine tuli aga hiljem...
Tiit Haagma polnud nõus ei manageriga vene keelt rääkima ega edaspidi enam bassi mängima. Temale omase asjalikkuse ja korrektsusega ütles ta koha Rujas üles.
Olin äärmiselt kurb ja löödud...
Toomas Rull soovitas uueks bassimeheks Margus Minni. Temaga tehti neli lühikest proovi ja mängiti kohe täiskavaga kontsert Pirita jõekäärus, mis kujunes üheks totaalseimaks läbikukkumiseks Ruja ajaloos. See äärmiselt professionaalne, aga hoiaku, maitse ja muusikaliste eelistuste poolest Rujasse täiesti sobimatu mees oli põhjuseks Toomas Rulli ja minu juba enne puhkenud erimeelsuste süvenemisele. Rull lahkus.
Kauplesime uueks trummariks Rein Joasoo. Alender väitis vajavat taustalauljaid, kuna seoses Rulli lahkumise ja Margus Minni vastava oskuse puudumisega ei saanud me pooli lugusid enam esitada. Pakkusin välja Siiri Sisaski, kes Alenderile ka sobis.
NOVEMBRIS TEGI RUJA OMA ESIMESE PIKEMA KONTSERTREISI Venemaale ja sealt edasi Leetu.
Andsime 11 äärmiselt tobedat, aga edukat kontserti ja veendusime Margus Minni absoluutses muusikalises ja inimlikus sobimatuses Rujasse. Minn lahkus Leedust poole reisi pealt, olles kohapeal õpetanud Vladislav Petshnikovile, kes meile järele sõidutati, mõned lood selgeks. Ma ei mõista siiani, kuidas järgnevatel kontsertidel lood seisma ei jäänud...
Detsembri algul läksime jälle Venemaale esinema ja alustasime naastes järgmise plaadi "Veerev Kivi" stuudiosessiooni Linnahallis. Ma polnud võimeline hääldama Slavka nime, seetõttu soovitasin tal võtta uus - S. P. Gulliver. Ilus nimi ju...
Garshnek 1986
Venelasest mänedzheriga Venemaale
ESIMESED OLULISED MUUDATUSED RUJA KOOSSEISUS tulid 1986. aasta suvel.
Kõigepealt oli Toomas Rull see, kes ansamblis trummipulgad maha pani. Arvestades Toomase üha süvenevat jazzihuvi oli see teatud mõttes ootuspärane - kui ta oma lahkumisest mulle rääkis, ei hakanud ma isegi pikemalt uurima, et miks. Kui jazz, siis jazz. Umbes samal ajal, ühel suvisel ringreisil, teatas Rujast lahkumisest ka Tiit Haagma. Asi oli põhiliselt ettepanekus, et Ruja võiks esineda Venemaal. Eestis polnud mänge nii palju, et nendest oleks saanud ära elada. See oli üsna tõsiseks probleemiks nii mulle kui Alenderile. Kui minul oli vähemalt pool kohta konservatooriumi õppejõuna, siis Alender sõltus majanduslikult täiesti Ruja mängudest - ühtki teist tööotsa tal polnud. Mängud Venemaal paistsid olevat lahenduseks. Kuid Haagmale ei sobinud sündmuste niisugune areng kuidagi. Haagma asendumine Margus Minniga (Rulli asemele tuli Rein Joasoo) tähendas ansambli käekäigus tegelikult väga olulist pööret, sest ei Minn ega Joasoo ei kasvanud kumbki Rujasse õieti sisse. Olles küll head pillimehed, ei olnud nemadki vaimult valmis kontsertidega mööda Venemaa avarusi ringi sõitma (kuigi nad vähemalt proovisid).
SEL AJAL ILMUS RUJA SILMAPIIRILE huvitav figuur nimega Juri Altov. Tema ilmumise taga olin mina. Sain Altoviga 1986. aasta suvel tuttavaks ja veendusin kohe, et tegemist on hakkaja inimesega. Mahhinaatoriga, nagu mõnikord tavatsetakse halvustavalt öelda. Ansamblil oli aga momendil niisugust inimest just vaja - manageriks nimelt. Oli pillimeestega kuidas oli, kuid manageridega Rujal neil aastail ei vedanud - kord ajas üks oma rahakoti ning bändi kassa segamini, teine oli küll püüdlik kontserdikorraldaja, kuid inimesena nii loll, et oleks ansamblile äärepealt suure jama kaela toonud. Nüüd paistis tegemist olevat mehega, kes rida tundis ning minu soovitusel juhtuski nii, et oma eestimeelsusega legendaarseks saanud bändi ilmus manager, kes sõnagi eesti keelt ei osanud.
ESIMENE KONTSERDIREIS VENEMAALE toimus Rujal 1986. aasta sügisel, nimelt Peterburi. Võõras linn, kuid publik oli heatahtlik ning see andis igatahes lootust, et Ruja võiks mittekommertsiaalse muusikaga ka mujal N. Liidus läbi lüüa. Ka Filharmoonias veenduti pärast paari tuuri, et asi ennast majanduslikult õigustab ning Ruja võeti selle kontserdiagentuuri hingekirja ning ühtlasi ka palgalehele.
1987. AASTA ALGUSES sujusid kontserdituurid veel hästi - talve lõpupoole mängisime Murmanskis ja Vene allveelaevade suletud baasis Severomorskis (CIA agendid oleksid meid kadestanud!), kevadel käisime Lätis-Leedus, natuke hiljem Ukrainas ja Kaasanis ning suve alguses Musta mere ääres, Krimmis ja Suhhumis. Publikupoolse vastuvõtu üle ei saanud just nuriseda, kuid juba sama aasta alguses oli selge hoopis teine probleem - nimelt ei pidanud Alenderi hääl igapäevastele kontsertidele enam vastu. Mõnikord oli meil ka kaks kontserti päevas ning paarinädalase tuuri lõpus polnud enam keegi kindel, kas Alender kõrgemaid noote peale kraaksuv-kähiseva mooduse kuidagi teistmoodi laulda suudabki. Urmas oli kontsertidest totaalselt väsinud. Arutasime Jaanusega ükskord, mida ette võtta ning leidsime, et Urmas vajab enda kõrvale lavale veel ühte lauljat. Kedagi, kes võimaldaks tal kasvõi natuke hinge tõmmata. Valik langes Siiri Sisaskile, kes nõustus tuuridel kaasa lööma hoolimata sellest, et me teda ansambli koosseisu ei arvanud (tasu sai ta filharmooniast muidugi sellegipoolest). Kõik see tekitas ansamblisiseseid lisapingeid ning Alender oma koleerilise iseloomuga aitas sellele veel kaasa. Näiteks Murmanski hotellis lõi Siirile tema boyfriendi (kes oli siis Ruja transamees) nähes külge. Asi lõppes verise kaklusega. See, kes oma verd pidi pühkima, oli Alender. Pinged kasvasid ning meile sai selgeks, et Siiri Sisask pole meile antud probleemides lahenduseks. Vahepeal oli Ruja koosseisu tulnud uus bassimees - Slavka Petshnikov. Üldiselt oli selge, et ansamblis puhusid uued tuuled, ainult et kustpoolt, oli esialgu veel ebaselge.
KUNA ÜKS PLAAT, "KIVI VEEREB", oli 1987. aasta lõpuks väljas, alustasime Linnahalli stuudios juba järgmise sissemängimist. Altov oli vahepeal suutnud Rujale organiseerida viimase malli peal aparatuuri - näiteks süntesaator Roland D 50 tunnistati maailmas ajakirja Keyboard poolt uutest mudelitest 1987. aasta parimaks. Sellel mängisingi, lisaks veel sämpler Roland S 50 ja üks Akai sämpler. Oma vanast heast Korg Polysixist ei raatsinud ma alguses sellegipoolest loobuda. Tegelikult oli Ruja sel momendil üks tehniliselt paremini komplekteeritud bände, ja seda mitte ainult Eestis.
TEHNILISED PROBLEEMID SAID KÜLL LAHENDATUD, kuid inimlikud mitte. Ei Jaanuse ega Alenderi vahel ega Altovi ja Jaanuse vahel. Altov nimelt kippus üha sagedamini unustama, et ta on ainult manager ja mitte ansambli kunstiline juht. Kippus dikteerima asjades, kus tal polnud sõnaõigustki. Selles küsimuses olin Jaanusega alati ühel meelel. Kuid minul tekkis muusikalisi erimeelsusi omakorda Jaanusega - ikka loomingulisel, mitte isiklikul pinnal. Põhimõtteliselt oli probleem selles, et milline tee tuleks Rujal nüüd valida - kas hoida publikut ning teha järeleandmisi repertuaaris või hoida repertuaari ning kaotada publik. Valik oli ebameeldiv mõlemas mõttes, kuid valida tuli, sest konkurents Vene bändidega muutus üha teravamaks. Muusikaturg oli 1987. aastaks väga oluliselt muutunud ning seda mitte ainult Ruja, vaid tegelikult kõigi Eesti bändide kahjuks. Aastal 1987 polnud me enam venelaste jaoks "lääs", "zapad", kuhu harda imetlusega alt üles vaadati.
MUUSIKUNA SAIN JAANUSEST VÄGA HÄSTI ARU, et repertuaaris kompromisse teha oleks Rujale olnud hukatuslik, kuid bändi liikmena sain täpselt sama hästi aru, et tühjad saalid oleksid majanduslikult sama hukatuslikud olnud, sest ega Eesti Riiklik Filharmoonia ei maksnud meile palka ainult meie progressiivsete ideede eest. See raha pidi Filharmooniale ka tagasi tulema. Kahe võimaluse asemel oleks tulnud valida kolmas - keerata selg Venemaa ning nägu Eestimaa poole, kuid Hirvepargi-sündmustest hoolimata olime kõik nagu pimedusega löödud, et seda võimalust ei näinud. See tähendab, et "laulev revolutsioon" (1988) oli tegelikult juba siis õhus. Valik jäigi Rujal tegemata, sest 1988. aasta alguses ühel Siberi-reisil olles ei pidanud Jaanuse närvid enam vastu ning ta kutsus kokku bändi koosoleku, kus ta esitas niisuguse maksimalistliku dilemma, mille tulemusena ta Rujast lihtsalt välja hääletati. Nüüd ei kujutanud ma Ruja tulevikku enam hästi ette, kuid ei mina ega teised ei kaotanud lootust. Ning tegingi järjekordse väärsammu, seekord Rujale saatusliku.
Nõgisto 1987
Nõgistost klouni ei saa
S. P. GULLIVER SULAS BÄNDI SISSE Venemaa kontsertreiside ajal, proove uute lugudega tehti "on the road". Teise LP materjal tõotas tulla põnev ja progeline, olin loominguliselt üliaktiivne. Loobusime helirezhissöörist ja produtseerisime end ise. Esinemisgraafik oli ülitihe, päevas anti sageli 2-3 täispikka kontserti. Urmas Alenderi füüsiline ja vaimne tervis ei pidanud enneolematule ja temale harjumatule koormusele vastu, ka mina muutusin tülinorivaks ja skisotsevaks, taas lõid välja mu normaaloludes varjatud halvad iseloomujooned - tobe maksimalism, loominguline armukadedus ja egoism. Vene publikule läks asi sel ajal veel normaalselt "üles", meid võeti nagu rohkem lääne bändi... Et Urmast säästa ja vältida mängude ärajäämist, võeti bändi "tagavaralaulja" - Indrek Patte. See teravdas veelgi Alenderi ja minu vahelisi suhteid, Alender pidas mind reeturiks, kes tahab teda Rujast välja puksida. See oligi Altovi eesmärk.
JURI ALTOV KRUTTIS tegelikult teadlikult üles minu ja Alenderi vahelisi konflikte. Kord esitas ta idee võtta Rujasse veel üks kitarrimängija, siis jälle venelasest laulja... Patte ja minu vaheline sõprus ärritas üha enam Alenderit ja rõõmustas Altovit. Naiivse ja tööst kurnatud inimesena lasin end üha enam mässida jaburate intriigide võrku, kus nööritõmbajaks oli tegelikult Altov. Ta suutis tekitada põhjalikke lahkhelid isegi alkoholiprobleemidega Igori ja minu vahel. See pidi viima ja lõpuks viiski bändi lagunemiseni.
Maikuu jooksul andis Ruja Venemaal 48 (nelikümmend kaheksa) kontserti, sõites vahepeal Tartu muusikapäevadele, kus laval rabelevad inimvared jätsid publikule arvatavasti jubeda mulje. Ruja imago Eestis oli täielikult hävinud; kümnetuhandeliste, Venemaal tavaliste rahvamasside asemel haigutas Eesti tuuri ajal saalis pehmelt öeldes pooltühjus. Meie uus muusika ei huvitanud enam Eesti publikut. Uskusime, et see on ajutine ja annab mingitmoodi parandada.
Kogu suvi möödus mööda Venemaad tuuritades ja arutul hulgal esinedes. Kuuldus Rannapi läände põgenemisest jõudis meieni Kaasanis. Võtsime Alenderiga tema terviseks haljast viina... Patte oli selleks ajaks ansamblist välja arvatud, saime Urmasega jälle normaalsemalt läbi. Ruja II LP - "Veerev kivi" - oli müügil ja nägi päris kena välja...
MINU ABIELU PURUNENES, kaotasin reaalsustaju ja enesekontrolli ka tühiste konfliktide puhul. Arvatavasti olin bändikaaslastele üha väljakannatamatum. Energia sublimeerus muusikasse, mis erutas ja inspireeris võib-olla ainult mind... Kirjutasin hulgaliselt uusi lugusid - "Sina ja mina", "Võimatu võimalus", "Päikeselapsed", "Loe läbi Mumuu", "Karje külma öösse", "Jõukate inimeste lapsed" jms. Sellise värgiga polnud Altovi ja ka mõne bändiliikme arvates Venemaal midagi peale hakata - liiga proge, liiga keeruline, liiga Eesti. Hakkas formeeruma Ruja III LP materjal, mille lindistamist alustasime Linnahalli keldristuudios üksikutel Tallinnas viibitud päevadel.
Bänd töötas täie jõuga, osales kõigi oma liikmete lugude seadmisel ja disainimisel küll aktiivselt, aga üha enam mind võõrastades. Altov nõudis estraadlikku heavy ja tsirkust.
Mina ei ole kloun, hevimees ega "estraadiartist", mind on alati lubatud, tahetud ja võetud just sellise inimese ja muusikuna, nagu ma olen. Hakkasin tasapisi aru saama, et olen Altovi ambitsioonide suurim takistaja ja et tema ambitsioonidel pole muusikaga mingit pistmist. Ja seda ansamblis, mis oli mulle olnud aastaid tähtsaim asi maailmas... Ma ei kavatsenud sellega leppida.
AASTA ALGAS RUJA REISIGA KAUG-PÕHJA, kus tusaste, läkiläkides vene jõmmide ees esinedes hakkasime tasapisi aru saama, et eestlastesse on hakatud suhtuma nagu "fashistidesse". Ma ei teadnud täpselt, mis Eestis toimub, mind huvitas ainult muusika ja mina ise...
Otsustasin Siberis, Kemerovos, nüüdseks väljakannatamatu olukorra - kas bändi juhib mingi Altov või mina ja Garshnek - ühe hoobiga lahendada. Lollpeast demokraadina uskusin, et bändikoosolekul toimuv hääletamine lahendab olukorra ja keegi ei hakka ometi mind bändist välja trügima. Nõudsin koosoleku läbiviimist eesti keeles. Kui viimasena hääletades tõstis minu vastu käe Alender, kaotasin mõneks hetkeks nägemise ja kuulmise - kõik toimuv oli ebareaalselt udune ja kosmiliselt sahisev...
Põhimõtteliselt oleks ma kohe Siberist Eestisse sõitnud, aga raha ei olnud ja ees ootas veel 10 kontserti. Jõin end algatuseks poolsurnuks, siis algas totaalne mäluauk.
Ruja kontsert algas sel ajal minu 3-4minutilise virtuoosse kidrakadentsiga, mida mängides ma rõõmsalt mööda lava pidin laamendama. Ma ei mäleta nendest viimastest 10 mängust mitte sekunditki, aga need toimusid...
Ka järgnevad nädalad ja kuud on kui udulooriga kaetud, kuigi olin Rujaga laval ka mingil lauluvõistlusel "Luigelaulu" mängides.
Esimest ja viimast korda elus kaalusin tõsimeelselt enesetappu, kui sain teada, et Rujas mängib kitarri Nevil Blumberg...
Garshnek 1988
Vedru käib maha
JAANUSEGA OLI LIISK LANGENUD. Tegime S. P. Gulliveriga ettepaneku kutsuda Rujasse uus kitarrist Nevil Blumberg, kellega olin varem koos Synopsises mänginud ning kahasse plaadigi välja lasknud. Juba esimestest proovidest oli selge, et Nevilit ei huvita absoluutselt mitte Ruja, vaid hoopis mingi tema isiklik projekt. Lood olid tal huvitavad, otsapidi fusioni-laadis, kuid Ruja mõttemaailmaga polnud sel kõigel vähimatki pistmist. Pärast "Tartu Rock '88"-t teatasin oma lahkumisest Ruja koosseisust.
TEGIN VASTU SUVE SIISKI KAASA veel ühe reisi Tadzhikistani (kuna uut klahvimeest poleks nii lühikese ajaga saadud välja õpetada). Tuuri käigus selgus aga, et seekord hääletavad teised bändimehed Rujast välja hoopis Blumbergi ja Altovi. Juhul, kui ma ansamblisse edasi jääksin. Jäin, kuid bändi "vedru" oli kõigist neist probleemidest juba pöördumatult maha käima hakanud. Proovisime siiski veel kitarrist Raul Jaansoniga töötada, salvestasime Eesti Raadios temaga ka Ruja viimase stuudiosalvestuse "Ih-ih-hii ja ah-ah-haa" (kollektiivne looming) ning siis loobusime, pooleli jäi ka juba alustatud ning osaliselt kokkumängitud plaat. Mäletan imeselgelt, et tundsin, nagu oleks suur lainer, näiteks Boening 767, täiel kiirusel vastu maad prantsatanud, mina seal küll sees, kuid imekombel elus. Selleks ajaks olin endale juba teadvustanud ka oma alkoholiprobleemide tõsidust.
Protsess nimega Ruja oli lõppenud.
TAGANTJÄRELE RUJA VIIMASTELE PÄEVADELE MÕELDES tundub vähemalt üks asi seletamatuna - kuidas on võimalik, et oma eestimeelsusega legendaarseks saanud ansambel kaotas pinna jalge alt Venemaal ning oma viimase kontserdi koos Urmas Alenderiga andis kunagi "Eesti muld ja Eesti süda" esitanud Ruja hoopis Tadzhiki mägikülas Rogunis (29. mail 1988)?
Nõgisto 1994
Must lind
VIIMAST KORDA ON ANSAMBEL RUJA KOOS koosseisus: Nõgisto, Garshnek, Kuulberg, Rull, Patte. Kaks nädalat tagasi oli toimunud "Estonia" katastroof, kus laeval esinenud Alender koos laevaga uppus. Anname oma kulu ja kirjadega välja kogumikplaadi "Must lind", mille kasum läheb Urmase tütre Yoko toetuseks. Ka bändiliikmed ise ostavad selle plaadi. Tehakse 3 proovi ja antakse 45-minutiline kontsert Linnahallis. Viimase loo ajal tuleb lavale Tiit Haagma ja mängib "Õhtunägemuses" bassipartii. Tema juhuslik puudutus ajab mind lootusetult nutma ja ma võtan mängides oma viimase vale noodi Rujas. Kontserdi viimane lugu - "Nii vaikseks kõik on jäänud..." tuleb lindilt. Laval ei ole kedagi.
Bändiliikmed lepivad kokku, et Ruja nime all ei esineta enam kunagi...
Yoko Alender
"Hommikuti ärkasin selle peale, et isa häälestas kitarri."
ISA ÜMBER POLNUD AINULT AUSTAJAD. Paljud teda ei mõistnud. Vahel on minuga hakatud rääkima, justkui ma oleks Urmas Alenderi osa. Aga pärast 1994. aasta "Estonia" katastroofi, kui isa oma esimesel tööpäeval laeva lauljana koos laevaga põhja läks, suhtutakse malbemini.
MA ELASIN ISAGA KAHEKESI pikki aastaid. Kui ta tahtis, siis ta oli ta väga hea suhtleja. Samas võis ta olla inimpelglik. Ta oli liiga tundeline inimene selle maailma jaoks. Ülim emotsionaalsus oli ta kõige suurem eelis ja kõige suurem puudus. Ta oli justkui korraga nii ekstravert, egotsentrik kui introvert. Ta käitumine võis olla täiesti ettearvamatu. Ütlesin vahel, et ole nüüd normaalne! Talle meeldis karate ja siis tal oli vaja sellega seltskonnas esineda. Ja nugadega trikke teha. See oli nagu mingi piiri katsumine. Võibolla varjas ta sellega oma ebakindlust. Ta oli ka täielik pedant. Võttis kõik oma vanad lindid, nii Ruja muusika kui ta enda kitarriga sisse lauldud palad, mida võib kokku olla 300 ringis, Rootsis kodustuudios DAT-ide pale ringi. Narr värk on see, et seal laeval olid tal kõik need DAT-id kaasas. Ta kuulas neid kogu aeg.
ROOTSIS ELADES ÄRKASIN ma tavaliselt selle peale, et isa häälestas kitarri. Ta tõusis päris vara, 7 paiku. Siis tegi mulle hommikusöögi. Ta oli justkui hea koduperenaine, koristas ja küpsetas. Mina läksin kooli ja tema hakkas muusikat tegema.
USK OLI TÄHTIS talle läbi kogu elu. Ta kandis risti ja kodus oli krutsifiks. "Jesus Christ Superstar" meeldis talle õudselt ja muidugi oleks ta tahtnud Jeesust mängida. Aga ta oli juba liiga vana. Ta sai Pontus Pilatuse pisiosa ja kogu see lugu oli tema jaoks konfliktne. Kui ta kunagi 33 sai, siis oli tunda küll, et ta ennast kuidagi Jeesusega samastas. Räägiti tema suurusehullustusest. Ta nägi ka mingeid nägemusi väljastpoolt reaalset maailma. Mingeid narkootikume ei kannatanud ta üldse. Kui kanepit tõmbas, läks endast päris välja ja sattus psühhiaatriahaiglasse. Ideaalset armastust ja jumalat otsis ta kogu elu. Napsu armastas ta ka, aga ega see tema olemist eriti ei muutnud. Enne Eestist lahkumist tulin teinekord koolist koju ja vaatasin, et kogu ahjupealne oli tühje viinapudeleid täis. See ei pannud enam imestama. Rootsis nautis ta omaette olles head viskit.
KUNAGI PANI TA MIND LAULMA. Ja ma mõtlesin, et nii nõme, et miks ma pean. Et mis ta must tahab. Mulle ei meeldinud tema kuuldes laulda. Nüüd ma ilgelt tahaksin. Viimastel aastatel õpetas ta mulle natuke kitarri. Kui ma ta kirjutatud laulutekste vaatan, tunnen, et kui ma kirjutaksin, siis täpselt samamoodi.
Tajo Kadajas
"Vist võin öelda, et olen olnud Ruja külalisliige."
RUJA ESINES TARTU ÜLIKOOLI KLUBIS kahel päeval 19. ja 20. märtsil 1974. aastal. Minu mäletamist mööda oli teisel päeval 2 kontserti s.o. lisaks veel üks päevane kontsert. Kuna Urmas oli eelmisest õhtust veel kohutavas pohmellis, et mitte öelda lausa purjus, pidin tema eest mingi osa päevasest kontserdist ära laulma. Mäletan kindlasti, et laulsin lood Ununenud linn ja Lumi sädeles, mis läksid enda arust hästi. Lisaks mäletan veel lugu Kolimine, seda seetõttu, et tegin selles paar apsu, seetõttu see ka meeles on. Kas ma peale nende lugude veel midagi laulsin, seda ma ei mäleta.
RUJA ESINES 21. APRILLIL 1974 ESTONIA KONTSERDISAALIS. Kaks päeva varem oli TPI aulas ansambli Meie kontsert, kus oli üle 1000 inimese. Mäletan, et Ruja bändi liikmed tõid meile sinna lavale lilli. Kahe päeva pärast Estonias vastasime omaltpoolt samaga. See kontsert oli esimene trükitud kavaga kontsert, millisest hiljem Rujale ka paksu pahandust sigines. Ka sellel kontserdil astusin koos Rujaga laval üles. Kontserdi põhilugude vahel olid niinimetatud vahepalad (pealkirjade all Preludium, Interludium ja Postludium, mille esitähtedest hiljem mingit Ameerika Hääle kutsungit taga otsiti) Kahe laulu ajal laulsin Urmasega vaheldumisi.
Üks lauludest oli mingi Viidingu tekst Kolmest Põrsakesest Rannapi viisiga. Minu laulda oli tekst:
Hoidke kokku põrsad süngel sügiskuul,
teid on vähe hoidke kokku, olge valvel.
Kui ei hoia siis teid lahku lükkab tuul.
Hoidke kokku suvel, sügisel ja talvel
Teine laul oli esiettekandes ja laulsime jällegi Urmasega vaheldumisi eri stiilides seda lugu, mille hiljem Urmas lindistas Propelleriga ja mida seetõttu teatakse hoopis Propelleri lauluna. Loo nimi on ilmselt Tagavara väljapääs.
Mis meil oleks vastu panna näiteks neegribluesile?
Oma nimetähed õmble suveks tuulepluusile.
Mis meil oleks vastu panna argentiina tangole?
Kurja koera hoiatuseks silt löö välja plangule.
Mis meil oleks vastu panna sinisele svingile?
Mõtle mitu aastat varem sõbra pulmakingile.
Mis meil oleks vastu panna armastatud Rujale?
Eks meil kõigil ükskord tuleb minna hoopis mujale.
Tagavara väljapääs on igal suurel majal,
Kui elekter ära läheb või kui läheb julgus.
Kitsast uksest kõik ei pääse sisse ühel ajal,
Aga see ei pääse üldse, kellel süda sulgus.
Rannap ükskord rääkis mingist paanikast Detroidis,
Rääkis nagu oleks näinud oma silmaga.
Küüntega ja hammastega pillist kinni hoidis,
Mängis kõigil klahvidel ja iga ilmaga.
Laulsime vaheldumisi nelja rea kaupa, kusjuures minule jäid mäletamist mööda read armastatud Rujast ja Rannapist Detroidis.
Tekstid kirjutanud: Peeter Sauter, Jaanus Nõgisto, Igor Garshnek, Yoko Alender, Margus Kappel ja Tajo Kadajas (lisatud hiljem).