Postita :: Ruja.ee

Vasta

Sinu nimi:
Sinu e-posti aadress:
Parool:	(vajalik vaid reserveeritud nime(de)ga postitamiseks)
BB kood:
Sisu:	[quote]1982. aasta oktoobrikuu lõpus kogunesid ühe Pääsküla indiduaalelamu garaazipealsesse prooviruumi endise Kopli Otelli laulja Munk (Ivo Uukkivi), Ajutise Valitsuse liikmed Allan Vainola ning Peep Männil ja mitmes tundmatus bändis laulja-kitarrist olnud Villu Tamme. Villul oli kaasas ka üks värske lugu "See vist ongi Armastus," millest saigi uue bändi esimene laul. Allan ja Peep tõid kaasa mõned "Ajutise Valitsuse" lood, milledest parim, "Tablett," on jäänudki Luki repertuaari. Velikije Luki nimi sattus silma ajalehtedest, sest valmistuti tähistama 40 aasta möödumist Velikije Luki linna all toimunud lahingutest Teise Maailmasõja päevil, kus venelaste poolel võitles väga palju eestlasi. Põhiliselt tööpataljonidest kokkuklopsitud Eesti laskurkorpuse nime kandnud väekoondis kaotas Luki all umbes poole oma koosseisust (arvatavalt 10 000 nehe ringis), sest sakslased nottisid lahingukogemusteta eesti noorukeid maha nagu kärbseid. Nii sai Velikije Luki linna nimi eestlaste õnnetu rolli sümboliks suurte riikide vahelises verevalamistes. Velikije Luki operatsioon lõppes aga siiski venelastele võidukalt, kusjuures linn ise aga tehti sõja käigus praktiliselt maatasa. Tol ajal mõjus kõik venelik/nõukogulik kuidagi nostalgiliselt kurjakuulutavalt ja samas "pungilt". Nõukogude korra üle irvitati näiteks nõukogude propaganda liialdatud toonitamises, mil asi ise muutus juba tragikoomiliseks. Toda stiili kasutasid mitmed punkbändid ja see väljendub mõnevõrra ka Velikije Luki lauludes "Afganistan", "To mr. Reagan", "Õnn on elada me maal" jt. Esimene koosseis tegutses veidi üle poole aasta. Ning 1983. aasta suveks oli juba kokku pandud järgmine line-up, mida hiljem hakati nimetama "põhikoosseisuks". Tol ajal Polütehnikumis õppinud Munk võttis koolist kaasa sellised mehed nagu Raivo Pilt ja Kuldar Hansdin (kes hiljem lasi oma nime ära muuta Hanstiniks). Nõukogude armeest naases endine "Vaikuse" liige Raik Kuusemets, kes otsis uut bändi, kus mängima hakata. Tehnikaga sina peal olevad mehed ehitasid ise bändile kitarriplokke, Munk aga sai hakkama isegi uhiuue võimendiga. Algselt bassi mänginud Villu mängis edaspidi ühte rütmikitarri, Kuldar teist, Raivo bassi ja Raik trumme. Uue koosseisuga muutus mõnevõrra ka bändi muusikaline nägu,lood sujuvalt pikenesid ja kujunesid sooloderohkemaks (näiteks 1982.aastal vaevalt kolmeminutine "Afganistan" oli 1984.aastaks muutunud enam kui kuueminutiseks.) Aga sellest saigi oma Velikije Luki jaoks nende uus "oma nägu". 1983-84 olid eesti pungis suhteliselt vaiksed ajad. Velikije Lukile tähendas see seda, et esimene konsert anti alles kaks aastat pärast bändi moodustamist, 23.oktoobril 1984 Tallinna 49.keskkoolis. Tegemist oli mõnes mõttes legendaarse kontserdiga, kus muuhulgas sai oma esimese esinemisega maha ka hilisem laiade rahvamasside lemmik Vennaskond. Publikuks olid peamiselt kooliõpilased. Kohe pärast esimest kontserti liigitati Velikije Luki nn keelatud bändide hulka. KGB lektor K.Käis Tallinna koolides bändile reklaami tegemas, näidates Luki pilte ja rääkides õpilastele, et need on väga halvad poisid-fa¨istid ja narkomaanid. Bänd pidi kasutama valenimesid "Suured Sibulad" ja "Luki", kuna Velikije Luki nime all ei lubatud avalikult esineda. Mõni kontsert aga lõppes veel ennem, kui olid jõudnud alata, sest kohalikud võimud said haisu ninna ja publik koos bändiga aeti laiali. Velikije Luki 80ndate keskpaiga kontserte iseloomustasid alatasa häälest ära kitarrid, purjus bändiliikmed ja ohtrast proovitegemistest hoolimata üpris kohmakalt mahamängitud lood. Lavashow tähtsaim element oli publiku jaoks aga muidugi laulja Munk, kelle maniakaalne lavaline käitumine suutis ka publiku aktiivselt kaasa elama panna. Munk oli ka ilmselt stage divingu maaletooja, ja pärast teda ei tule meelde ühtki eesti lauljat, kes oleks suutnud samalaadset lavalist pingestust saavutada. Käesolev koosseis lagunes laiali aastal 1987. Esimesena lahkus Villu, kes oli selleks ajaks juba poolteist aastat olnud ka J.M.K.E. liige, ning ei suutnud kahele bändile võrdse tähelepanuga pühenduda (juba 1986.aasta alguses oli ta juba renegaatlikult J.M.K.E. repetuuari võtnud kaks algselt Luki jaoks tehtud lugu "15 meest" ja "Mu vanaisa oli desertöör"). Alles jäid vaid Munk ja bassimees Raivo, kes elas lojaaliselt üle ka kõik hilisemad koosseisud. Vahepeal koosseisud saavutasid tegelikult rohkem edu kui meie oma, sest ajad olid muutunud ja avanes võimalus oma lugude lindistamiseks (1988.aastal ilmus kasseti näol Velikije Luki esimene album "Jõuluks koju", mis ongi seni jäänud ainsaks, kui mitte arvestada 15.sünnipäeva puhuks 1997 kokkuklopsitud ja umbes 40 eksemplaris paljundatud kassetti, samuti esineti suurtel festivalidel piiri taga. Ka oli nende muusikakaline külg laiema publiku maitsele vastuvõetavamaks muutunud. Tol ajal oli Velikije Luki mõnda aega Tallinna Narkoloogia Dispanseri ansambel, kus bändiga taheti hakata alkohoolikutele hirmuravi nime all muusikateraapiat tegema. Kuid Munga jaoks kaotas bänd uuel kujul, atesteerituna ja laval lubatuna oma senise mõtte, aga jätkamise peapõhjusteks arvab ta ise olnut edevuse ja lõbusad ühisjoomingud. Sel perioodil läksid bändimehed omavahel alatasa üsna tihti ka suisa käsitsi kokku ja nn Orro-koosseis läkski lõplikult laiali fännide poolt kaasatud totaalse verise kakluse tulemusena. Viie aasta jooksul aga käis Lukist läbi aukartustäratav hulk muusikuid, kellest nii mõnigi on aga meie rokilavadel tegev siiamaani. Alates 1992.aastast mängib Velikije Luki aga jälle oma põhikoosseisus! Kuigi teeb seda väga harva![/quote]
Valikud:	- Jälgi teemat (uute postituste kohta saadetakse e-kiri) - Peida e-posti aadress