Postita :: Ruja.ee

Vasta

Sinu nimi:
Sinu e-posti aadress:
Parool:	(vajalik vaid reserveeritud nime(de)ga postitamiseks)
BB kood:
Sisu:	[quote]Henry Laks: «Ega ma muutusi ootagi. Praegu on hea küll!» USK AITAB EDASI ELADA: Henry Laksi ei häiri eriti miski, kui sõda või mõni suur katastroof välja arvata. Oma isikliku rahu retsepti ta sõnastada ei oska: «Küllap ikka usk, sest kõik muu on ebakindel ja sellest rääkida ei taha.»«Usk hoiab vee peal, kui on raske. Usklikuna olen üldse kogu aeg stabiilne olnud, see aitab eetiliselt koos püsida,» avab Henry Laks oma sisemise rahu kohta. Henry Laks, 42, on peaaegu kakskümmend viis aastat muusikat teinud. Eesti rahva teadvusesse kinnistus ta kaheksakümnendate lõpul ansambliga Seitsmes Meel. Pikalt pole ta aga ühegi bändi juurde jäänud. Henry Laks peab oluliseks pidevat loomingulist muutumist. 90. aastate keskpaika võib nimetada tema loomingu kõrgajaks. Lood «Tule kui leebe tuul» ja «Hoia mu poole» on inimestel tänaseni meeles. Ehkki muusik pole kuhugi kadunud, on ta massimeediast kõrvale jäänud. Nüüd plaanib ta uut plaati ja rohkem kontserte. Helilooja viipab diktofonile ja tunnistab: «Mul endal on ka diktofon alati kaasas. Kui kuskil sõidu peal olen ja mõni idee tuleb, siis võtan kitarri ja laulan meloodia lindile. Nii ma neid lugusid kogungi. Kuulan lindi hiljem üle ja sellest saabki toormaterjal. Aga ega ma iga lugu, mis teinud olen, hea meelega laula. Mõni on parem, mõni halvem.» Kust ammutad oma loomingut? «Kõige rohkem ideesid on tekkinud autoroolis. Autoraadiot kasutan harva. Kuulan pigem, kuidas mootor suriseb ja surinast on tekkinud midagi alateadlikult. Arvan, et pastakast mingit head lugu välja ei ime. Eks see rohkem nagu jumala and ole.» Oled meedia eest peidus, mida oled teinud? «Päris peidus pole olnud. Kuna ma enamasti teen kõike üksi, on saalid väiksed ja rahvast vähem. Ehkki möödunud suvel osalesin ka suurematel festivalidel.» Kui looja on avalikkuse eest pikemat aega kadunud, on oodata suuri muudatusi. «Nojah, kaua sa ikka ühtmoodi põrutad? Võib öelda, et kunstniku käekiri on nagu firmamärk, kui aga looming ei muutu, läheb igavaks. Praegu mõtlen uue plaadi peale, mida sinna panna ja mida mitte. Meil on uus koosseis. Üksi teha on raske, teised aitavad kõvasti kaasa. On iiri lõõts ja löökpillid ning muidugi minu kitarr.» Sul on tulemas suurem kontsert, kas pakud seal ka uuemat muusikat? «Talveaias pakun oma kolme tahku: laulu, luulet ja maali. Kõik on omalooming. Kevade poole teen suurema kontserdi, ikkagi 25 aastat laval. Neid peaks isegi rohkem tulema.» Oled loov kolmel alal, kas sa ei karda, et oskad kõike ja tegelikult mitte midagi põhjalikult? «Eks see ole natuke nagu kümnevõistlus: et tegija olla, pead tugev olema igal alal. Mina olen ju õnneks kolmevõistleja ja loodetavasti olen võrdselt hea kõigil kolmel alal. Pealegi pole ma luuletamises nii viljakas kui kunstis või muusikas.» Kui juba kümnevõistlusest juttu oli, siis sporti oled varem kõvasti teinud? «Kümnevõistluses oli minu treeneriks Rein Aun. (Tokyo olümpiamängude hõbe kümnevõistluses - toim.) Temalt sain kõva füüsilise baasi. Olin Tallinnas korra noorte tõkkejooksu meister, kettaheites olin kolmas. Eluks ajaks on jäänud mällu, kui Aun sai teada, et ma kunstiülikooli lähen. Tulin trenni, hea nägu peas. Aun oli õudselt morn. Küsisin: «Mis viga? Teeme jälle soojendusjooksu või mida iganes?» Aun mühatas: «Noh, maalimees!»» Kuidas on lood spordiga praegu? «Võiks rohkem sporti olla. Üritan palju jala käia, mitte autoga sõita. Kiirkõnd on väga kasulik. Südamearst Toomas Sulling on alati öelnud: «Kui tahad, et süda korras oleks, siis kõnni palju!» Tänapäeval ei saa ju väheste esinemistega ära elada. Artist peab pidevalt silmapiiril olema. Kuidas hakkama saad? «Jooksmist ikka on, aga olen eluga suhteliselt rahul. Võib-olla mõne teise asjaga oleks rahaliselt parem... Praegu jään ellu sellega, mida mulle meeldib teha.» Kui disko oleks tasuvam, kas teeksid tümpsu? «Ma ei ole diskovaenulik. Sa ei lähe ju kuhugi tantsuklubisse intellektuaalset rokki kuulama, selle järgi ei saa ju tantsida. Samas on minu visiitkaardist «Tule kui leebe tuul» paar koverit tehtud. Esimene oli suhteliselt ebaõnnestunud. Teise tegi vist Hovery Covery, mis oli juba nauditav. See oli ju ka disko.» Kui palju oled valmis muusikaäris ennast müüma? «Laval pükse küll ei tahaks maha tõmmata. Eks on ju keegi sedagi teinud. Üritan olla moraalselt ja eetiliselt tasemel. Siiani ei ole mulle kordagi kontserdil öeldud, et kuule, see on ju jama! Inimesed saavad elamuse, kui oled aus ja esitad hingega. Praktiliselt alati on edu garanteeritud. Publik tabab kohe ära, kui tegeled mingi jamaga.» Kas üheks eetika hoidjaks ja toetajaks on usk? «Usk hoiab vee peal, kui on rasked asjad. Üldiselt olen usklikuna kogu aeg stabiilne olnud. See aitab eetiliselt koos püsida. Kui oled täielik nihilist ja midagi ei usu, siis on ju kõik lubatud. Samas usk üksi eetikat koos ei hoia. Kindlasti on ka ateistide hulgas sügavalt eetilisi inimesi, selles ma ei kahtlegi! Ma pole ka kunagi kellelegi usku peale surunud, sest see on ju väga isiklik asi. Mulle ei meeldi, kui keegi tänaval piibliga vehib! Tunnen piiblit suhteliselt hästi, seal on palju tõde ja tarkust. Tõenäoliselt on see üks inimkonna tähtsamaid raamatuid üldse.» Millal sa uskuma hakkasid? «Lapsepõlvest peale. Ei saaks öelda, et ma pole kunagi üldse uskunud. Ainult et maailmanägemine on muutunud küpsemaks ja mitmetahulisemaks.» Kui palju sa sellest loomingusse paned? «On hulk lugusid, mida ma ainult kirikus esitan ja mis spetsiaalse kirikukavaga kokku pandud. Küllap aga kajastub usk üldisemalt ka muudes minu lugudes.» Mida ootad ja loodad? «Ega mingeid eriti suuri muutusi ootagi. Praegu on hea küll!» Oled siis õnnelik? «Jah! Mul on hetketi sellised õnnetunde hood, aga ei saa öelda, et ma püsivalt õnneeufoorias ringi käin. Üksikud õnnehetked aga on küll.» Henry Laksi plaadid «Seitsmes meel» (1988) «Tule kui leebe tuul» (1996) «Hoia mu poole» (1996) «Läbi aja» (2000)[/quote]
Valikud:	- Jälgi teemat (uute postituste kohta saadetakse e-kiri) - Peida e-posti aadress