Postita :: Ruja.ee

Vasta

Sinu nimi:
Sinu e-posti aadress:
Parool:	(vajalik vaid reserveeritud nime(de)ga postitamiseks)
BB kood:
Sisu:	[quote]Rajacas kui protsess Olles nii aastat 20 tagasi jõudnud ühele poole Ain Kallise meenutustega, soovitas intervjueeritav mul pöörduda veel biokeemikust õppejõu Mihkel Zilmeri poole, seda just Rajaca muusikalise külje osas. Nii ma tegingi ja 1992. a oktoobris jutustas Zilmer ülikooli helistuudios paljugi põnevat, millele tugineb käesolev ja järgnevadki lood. „Minu meelest,“ ütles Mihkel Zilmer, nüüd juba professoriseisuses populaarne raadiohääl, „oleks õigem nimetada Rajacat mitte ansambliks, vaid protsessiks. Sest kümnekonna aasta vältel esines noortele mitte üks, vaid kolm üksteisele järgnevat ja erineva koosseisuga loomingulist üliõpilaskollektiivi. Alguses oli KVN-i laadis ainult sõnaline koosseis. Siis lisandus muusikaline omalooming, nii et võime rääkida sõnalis-muusikalisest Rajacast. Ja lõpuks jäid ainult muusikamehed ehk Postrajacas. Just kahe viimase vormiga olin lähedalt seotud, lõpus juba selle kandev tala.“ „Kuidas minust sai Rajaca liige? Olin Valga poiss ja juba keskkoolipõlves harrastasin pillimängu ning muusikalist omaloomingut. 1960. aastate algupoolel panime koolipoistest kokku kitarristide ansambli ja käisime koolipidudel ning Läti Valka üritustel mängimas. Mulle tundub, et meie punt oli siis Eestis esimene omataoline. Oli biitlite aeg ning levimuusika noorte hulgas hästi populaarne. Kitarrimäng seda enam. Hakkasin selle ansambli tarvis instrumentaalpalu komponeerima, 1965/66. aastal abituuriumis tegin juba mõned laulud. 1966. a sügisel tulin Tartusse biokeemiat õppima. Tudengiks löömisel lasti meil esitada paar omaloomingulist laulu. Need meeldisid lööjatele, kelle hulgas olid ka Ain Kallis, Priit Pärn ning Rein Tensing. Rääkisid meile, et nende KVN-i laadis esineval pundil olla tugev sõnaline osa, muusikaline pool aga puudub. Kas me ei tahaks oma kaasalöömisega seda tühikut täita? Loomulikult olime nõus ja nii sai sõnalisest Rajacast sõnalis-muusikaline ansambel, mis sellises formaadis esines 1970. a kevadeni. Siis sai sõnalise osa poistel suurkool läbi ja aasta hiljem lõpetasid ka laulupoisid. 1970. a oli meiega liitunud minu hea sõber, germaani filoloogiat studeeriv Toivo Tasa – praegune Eesti Vabariigi suursaadik Jaapanis. Mina olin siis aspirantuuris, tema tudeng. Koos Toivoga tegime 1975. aastani ridamisi uusi laule ja esinesime duona. Mõnikord ka triona, kus kolmandaks oli Jüri Kask. Rajaca kontsert kestis ikka oma poolteist tundi. Saime poistega kokku kas mõnes Uus-Pälsoni intri toas või all keldris. Sõnalise osa naljade peamine lihvija oli Priit Pärn, kel oli eriline talent panna teiste poolt pakutule lõppu selline puänt, et lugu muutus vähemalt kaks korda naljakamaks, lausa löövaks. Oli sõnaline osa paigas, siis anti meile, muusikapoistele, tellimus: olgu pool tundi teemakohaseid laule ja pillilugusid. Sellega oli täismetraažiline stsenaarium koos ja seda esitati ikka kindlas rütmise: suuline sketš – muusikaline vahepala – jälle tekstiosa ja jälle muusikat. Minu ülesanne oli laulude tegemine, seda koos teiste taidlejate-poistega. Just laulude sõnad-refräänid valmisid meil ühistöös. Teiste sõnadega – oli kollektiivne looming selle sõna otseses ja paremas tähenduses.“ Autor: Hillar Palamets 29.03.2012 Tartu Ekspress http://www.tartuekspress.eu/index.php?page=1&id=909[/quote]
Valikud:	- Jälgi teemat (uute postituste kohta saadetakse e-kiri) - Peida e-posti aadress