Postita :: Ruja.ee

Vasta

Sinu nimi:
Sinu e-posti aadress:
Parool:	(vajalik vaid reserveeritud nime(de)ga postitamiseks)
BB kood:
Sisu:	[quote]Mart Ramone ALUSTUSEKS... Vennaskond on alati olnud midagi enamat, kui lihtsalt bänd. Vennaskonna näol on tegemist ainulaadse nähtusega Eesti kultuuriruumis. Jah - nad on tõusnud ja mõõnanud, nende koosseise ei jõua keegi kokku lugeda, kuid ikkagi on nad olnud. Ning nii juba viimased kakskümmend aastat. Meenub paari aasta tagune seik ühelt kevadselt olengult, kui tollal bändis bassi mänginud Lauri Leis teatas, tal mõnda Vennaskonna lugu mängida palunud punkar Sipsicule, et Vennaskonna lood on eesti rahva omand. Tõnu Trubetsky on öelnud, et Vennaskond ja selle fännid on ususekt ning bändi kontserdid on omalaadsed jumalateenistused. Vennaskond on tulnud ja olnud ning kadunud mitu korda. Esimene tulek, olek ja minek jäid kaheksakümnendate keskpaika. Esineti legendaarsel tuuril Rütmiralli `85. Seejärel sattus enamus liikmeid sõjaväkke. Tagasi tuldi kaheksakümnendate lõpus ühena paljudest punkbändidest, neist otseselt eristumata. Seejärel kadus Vennaskond uuesti. Bänd lahkus Nõukogude Liidust Soome ning kuulutati siinpool lahte surnuks, nagu enamus punki. Uuesti tuldi 1993. aastal, olukorras, kui Onu Bella sära hakkas tuhmuma ning Eesti muusikamaastikult puudus eestikeelne veidi mässumeelne romantiline poprock. Ning see tulek oli võimas. Kolme aastaga tegi bänd neli albumit ning raadioeetrisse paisati kümmekond absoluutset hitti. Sära tuhmus kolm aastat hiljem, kui aur otsa sai. Asemele tulid Smilers, Terminaator ning Blind. Alates sellest ajast on Vennaskond lihtsalt olnud, tegemata ühtegi tõsiseltvõetavat püüet endiste aegade sära tagasvõitmiseks. Ning ülempreester Trubetskyst on saanud erakust püha tule teenija. Vennaskond ei ole Sex Pistols. Vennaskond on Ramones. Sex Pistols oli skandaal ning meediamull, Ramones oli põikpäisus ning töö. Ja põikpäiselt ning ilma eriliste skandaalideta on oma rida ajanud ka Vennaskond. Nad on teinud metsikult tööd, et jääda ellu. Muutumatul kujul. Nad on loonud oma koolkonna. Nad on andnud identiteedi mitmele põlvkonnale. Ja see loeb. Vennaskond on viimase (vähemalt) kümne aasta mõjukaim Eesti rockbänd. KAHEKSAKÜMNENDAD... Vennaskond, mis Tõnu Trubetsky sõnul oli idee tasandil eksisteerinud juba pikemat aega, alustas praktilist tegevust 1984. aasta suve lõpus. Meenutab Tõnu Trubetsky: ``Põhimõtteliselt nagu oli bänd mõttes olemas. Mina ja Tips olime kahekesti lugusid teinud ja meist kahest koosneski see bänd. Siis lugesin ERKI`s seina pealt kuulutust, et tuleb punkkontsert ja Vennaskond nagu kah esineb seal. Ma sain niimoodi teada enda kontserdist, et lugesin seda mingi affishi pealt. Minuga polnud keegi rääkinudki. Juba oli kontsert välja kuulutatud ja bändis polnud konkreetseid liikmeidki! Võtsin Kojamehe (siis ta ei olnud veel Kojamees) ja Marco Rüütli, kes on hiljem tuntud kui Don Maccaroni ja Andrus Lombi, kes oli varem mänginud punkbändis Cheese. Lomp oli nagu kõige kuulsam tegelane. Enne esimest kontserti ühtegi sellist proovi, kus oleks kõik bändi liikmed kohal olnud, ei õnnestunudki teha. Igaüks õppis lood eraldi selgeks. Näiteks Marco ja Lomp kohtusid esimest korda kontserdil. Me tegime üheksa lugu. Algul plaanisime teha kümme lugu. Lood olid: `Vennaskonna hümn`, `Anarhia`, `Malemaja star`, `Lapsepõlveplika`, `Uuestisünd`, `Ma vabal hetkel võtan kätte ajalehe`, mida me hiljem pole eriti esitanud, `Saabumine` ja `Rotipüüdja`. Rohkem ei tule praegu meelde.`` Vennaskonna esimene bassist Kojamees mäletab tollaseid sündmusi nii: ``Istusime Varblase kohvikus ja siis Trubetsky küsis mu käest, et ei ole mingit Pathique’i numbrit, kontakti, kust teda kätte saada? Siis ma küsisin, et mis, ja siis ta ütles, et noh võib-olla Anti tahab tulla bassi mängima. Aga sellel ajal Anti nagu ise suurt basskitarri ei mänginud, kidra, ta tahtis rohkem laulumees olla. Samal ajal, ma olin seitseteist ja igast pakkumisest tuli kohe kinni haarata. Ja nii ma ütlesin, et ma olen klõbinal nõus. Üks asi, mis sai kohe nõus oldud oli, et saab prooviruumi. See bändi mõte oli tal (Tõnul) suhteliselt laialivajuv ka, et kust keegi kitarrist tuleb ja mida hakkab tegema. Teet Tibar oli, kes neid lugusid teadis, siis Tõnu tahtis teist kitarri veel. Ma ei teagi kuidas oli, et sai enda bändi (ABS) kidramees Maccaroni soovitatud. Sai seal Kullos proove tehtud. Kidramees põdes ka, et lugusid on palju. Kõik lood olid ju lühikesed - kaks minutit oli maksimum. Jõle palju oli vaja lugusid meelde jätta, aga õnneks oli seal viis lugu - ülejäänud olid sama käik, aga kas kaks tooni või pool tooni kõrgem. Esimene kontsert sai ära tehtud, sellest polnud suurt häda midagi. Olid hevi -ja punkbändid koos. Vennaskond oli võib-olla kogu selle ürituse nõrgim lüli. Me tegime nii palju, kui me olime selleks puhuks ette valmistunud. Tavaliselt bändid mängisid sellel ajal niikaua kuni lavalt juhe välja tõmmati ja ära aeti. Mul oli hirmus odraiva silmas. Mul olid päikseprillid, millel oli suurelt peale hõõrutud `fuck you`, et ma suurt midagi ei näinud. Siis hakkas veel tulema veel seda kuradi, laval oli palav, higi, ning talgi ja juukselaki lahust hakkas silmadesse minema.`` Konserdil heli keeranud Kaur Faltis on meenutanud, et Vennaskonna esinemise ajal kostus lavalt hõige: ``Saller, tule pane kitarr häälde!``. Tõnu Trubetsky hakkab praegu seda kuuldes naerma:``Aaa. Ahahah. Ma otseselt seda repliiki nagu ei mäleta, aga see võis võimalik olla.`` Kaheksakümnendatel oli Vennaskond ENSV kõige muutuvama koosseisuga bänd. Liikmed vahetusid, varieerusid ja kombineerusid. Tõnu Trubetsky sõnul oli pidevate koosseisumuutuste põhjuseks korraliku kommunikatsiooni puudumine. Paljudel polnud tol ajal kindlat kodu, telefonist rääkimata. Ja kui keegi enne järgmist esinemist kadunuks jäi, oli lihtsam tema asemele uus mees võtta. Tagatipuks oli KGB enamuse bändimehi 1986. aastaks sõjaväkke organiseerinud, niiet see aasta jäi Vennaskonnal bänditegemise mõttes üldse vahele, kui üks esinemine välja arvata. Kojamehe sõnul aga oli Vennaskonnas alati vakantsi. Piisas, kui Tõnu Trubetskyga lähemalt lävides teatada, et oskad kah pilli mängida. Ja juba arvestati sinuga kui bändi liikmega. Vennaskond oli Tõnu ja sõbrad. Aga olla juhtunud ka teistpidiseid asju - kaheksakümnendate lõpul Vennaskonnas mänginud bassimees Tom Kinkar ja kitarrist Jüri Klyszejko sattusid bändi seeläbi, et Tõnu Trubetsky olla kummagi mehe noorema õega käinud ja loogilise järjena liitunud õdede vennad eri aegadel Vennaskonnaga, et seal siis koos mängida... Samuti polevat muusika eriti oluline olnud. Lugude tekste teadsid kõik. See, kuidas lood esitati, oli teisejärguline. Vennaskonna esimene populaarsus jäi kaheksakümnendate lõppu. Bändi koosseisuks kinnistus: Tõnu Trubetsky - vokaal, Jüri Klyszejko - kitarr, Tom Kinkar - bass ja Andrus Lomp - trummid. Kontserdid toimusid muinsuskaitse egiidi all natuke avalikemas kohtades. Nooruses ilmusid nii Tõnu Trubetsky luuletused kui ka pikem lugu Vennaskonnaga. Ette võeti ka tagantjärgi vaadates edukaks kujunenud Soome-tuur koos Jim Arrow & The Anachronesiga. ÜHEKSAKÜMNENDAD... Üheksakümnendad leidsid eest Vennaskonna koosseisus: Tõnu Trubetsky - vokaal, Allan Vainola - kitarr, Anti Pathique - kitarr, Mait Vaik - bass ja Hindrek Heibre - trummid. Selle kooseisuga emigreeruti 1991. aasta veebruaris-märtsis Soome. Trubetsky sõnul puudus bändil otsene eesmärk Soomes kuulsaks saada. Eesmärk oli lindstamine. Tõnu Trubetsky:``Soomes me kontserte ei andnund. Me ei saanud kontserte, aga ega me väga ei otsinud kah. Ühes kohas vist käisime küsimas. Me tegelesime põhiliselt lindistamisega. Millegipärast me ei tahtnud kontserte teha. Siis tundus ilgelt tähtis, et saaks plaadi välja anda. Ja tegimegi selle vinüülsingli `Riga My Love/Girl In Black`. Lepakkos lindistasime, Saller keeras heli. Taani läksime lindistama sellepärast, et ma sain mingi kutiga tuttavaks, kes meile Kopenhaagenis stuudio otsis.`` Soome-perioodil hakkas bändile muusikat kirjutama kitarrist Allan Vainola. Tema esimesed lood Vennaskonnale olid `Ronk`, `Riia mu arm`, `Surm Pariisis` ja `Maailma lõpus on kohvik`. Tõnu Trubetsky:``Kõigepealt tegi Allan muusika, siis kirjutasin mina sõnad peale.`` Samuti jääb Soome-perioodi `Insener Garini hüperboloid`, mille sõnad sündisid hiljem, 1993. aastal Tallinnas. Liigub legend, et just Allan oli see, kes Tõnu Soomes laulma õpetas. Tõnu Trubetsky: ``See ei vasta absloluutselt tõele! See on jama. Ma pean küll viisi! Varasemad minu lood olidki mõeldud ebameloodilistena. Allani lood olid teise iseloomuga, need lood tingisid nagu sellise meloodilisema laulmise. Aga Allan seda mulle ei õpetanud.`` Naases Vennaskond 1993. aasta alguses. ENSVS`t oli saanud EV. Noorte hulgas valitses juba agooniastaadiumisse jõudnud hevibuum. Ärksamad kuulasid indie’t. Onu Bella naljad olid kõiki juba ära tüüdanud. Mitmed tipp-bändid olid lagunenud kahemehelisteks kõrtsikoosseisudeks. Punk eksisteeris veel vaid Villu Tamme isikus. Ülejäänud kaheksakümnendate punkarid olid end kas põhja joonud või väikekodanlasteks taandunud. Iseenesest mõistetavalt kujunes Vennaskonna (nad olid ju peaaegu Lääne bänd) tagasitulek sellises olukorras triumfiks. Väljamüüdud saalid ja edetabelite esikohad. Tõnu Trubetsky:``Me tulime Soomest, olime välismaa mehed. Kõik pöörasid meile raskelt tähelepanu. Meie olime edasi arenenud. Meil oli looming. Kõigil olid lahedad välismaa riided seljas. Me olime kõigist üle. Mingisuguseid progevendi ajas see ilgelt närvi. Meile tundus, et asi on õiglane, et nüüd on see bänd kuulus, kes teeb head muusikat, need kes teevad halba muusikat ei ole. Varem oli olnud vastupidi.`` Linnahalli stuudios lindistati album ``Usk.Lootus.Armastus``. Kojamees:``Seda loetakse Eesti absoluutseks rekordiks, sest nad tegid müstiliselt lühikese ajaga suure koguse lugusid. Lood oli peas nii valmis tehtud, et stuudios mingit keerutamist enam polnud. See oli väga tõsine andmine. Trummar ja bassimees läksid ja panid poole päevaga kõik lood sisse, kidravennad peale, juba otsast lauldi ja lükati. Mingit suurt miksimist polnudki.`` Seejärel astus mängu noor Sindi punkbänd The Tuberkuloited. Nad olid noored, neile meeldis Vennaskond, nad erinesid ülejäänud Pärnu scene’ist, nad ei sobinud sinna ja siis... Meenutab The Tuberkuloitedi kitarrist Alar Aigro:``Vennaskond oli Soomes paguluslaagris. Tulid tagasi sealt, 93. Ja meie olime teinud Tubekatega esimesed lood stuudios. Seitse või kaheksa lugu. Nendest lugudest oli mingisugune kassett, mis levis ringi lihtsalt. Ja, saad aru, see sattus nagu Vennaskonna vendade kätte ja siis helistas mulle kas Trubetsky või Mait Vaik, ma ei mäleta, mul ei ole üldse see meeles, rääkis, et teeme koos seal 326 klubis kontserdi. Me olime Sindi jorsid siuhksed. Tulime 326 klubisse vist kolmandat korda üldse mängima ja Vennaskonna soendusbändiks. 362 klubi oleks puruks läinud, see oli hull rahvas. Ja meie mängisime sel ajal siis täpselt samasuguseid lugusid nagu Vennaskond. Siis polnud nagu üldse erinevust. Siis tekkiski ``Vaese mehe vennaskond`` ja muud sellised killud. See oli meie jaoks hull hüppelaud. Nad hakkasid meid edaspidi ka igale poole võtma ja saad aru kõik kultuurimajad olid pungil rahvast täis. Kui sa hakkad noore bändina mängima siuhkeste staaride ees, siis mingid lood jäävad meelde, kuna nad on sarnased veel ka. Vennaskonna manager andis meie esimese kasseti välja. See oli hull side. See aeg me olime üks ja sama grupp. Lihtsalt erinevate nimedega, aga muidu sama kamp.`` Sõprusbändide vahel valitses sõbralik võistlus, mida kumbki bänd eriti tõsiselt ei võtnud. Fännid aga vaidlesid tõsimeeli - kas Vennaskond või Tuberkuloited? kas Tõnn või Summer, kas Allan või Alar? Kas `Pille-Riin` või `Lilleke rohus`? Osaliste praegused hinnagud omaaegsetele sündmustele kõlavad aga nii: Alar Aigro:``Selle aja parimaks jäi Vennaskond.`` Tõnu Trubetsky: ``Vist ikka olime meie mingil ajal kõvemad. Aga kuidas võtta? Kas praegu on tubekad kõvem kui Vennaskond. See on nagu maitse asi. Tubekad on muutunud, meie oleme samaks jäänud.`` Mütsi Vennaskonna muutumatuks jäämise ees võtab maha ka Alar Aigro. Seda hoolimata tõigast, et mütsiga pole teda kunagi nähtud... JA EDASI... Siit alates on Vennaskond lihtsalt olnud. Nad on teinud plaate, vahetanud bassimehi, trummareid ja viiuldajaid ning esinenud igal pool. Üheksakümnendate keskpaiga positsiooni tagasivõitmine on Trubetsky sõnul võimatu. Ja tal pole ka huvi sellega tegeleda. Vennaskond on kogu aeg ajanud oma rida. See, et bänd vahepeal üle mõistuse kuulsaks sai, oli juhus. Küsimusele, millal ta Vennaskonnale uue eestikeelse loo kirjutas vastab Trubetsky ausalt:``Ei mäleta...`` Vennaskonna hetkeseisust rääkides muutub Tõnu Trubetsky kuidagi tujutuks: ``Ma ei viitsi üldse siin esineda. Ma ei taha siin kuulus olla. Mul on ükskõik. Eesti on mandunud kolgas. Ma pean pingutama, et kontserti tõsiselt võtta. Mulle meeldivad kontserdid mis ei ole pubides, mis on kiiksuga kohtades.`` Siinkohal meenutab Tõnu muigega omal ajal vanglas istunud sõbra lõbustamiseks antud kontserte. Ka bändi 20. juubeli tähistamisest plaanis Vennaskond esialgu kõrvale hiilida. 20 aastat ja mis siis? Viimasel ajal on Tõnu keskendunud hoopis Vennaskonna lääne-suunaliste pürgimuste realiseerimisele. Aastate jooksul on talle selgeks saanud, et eesti keeles ja Vennaskonna nime all esinedes jääb suurem tuntus läänes ikkagi saavutamata. Keda huvitab mingi eestikeelne bänd? Sellepärast tegutseb paralleelselt Vennaskonnaga ka The Flowers Of Romance. Mitte päris Vennaskond, aga midagi sinna kanti. Lood on Tõnu sõnul umbes poole ulatuses Vennaskonna omad. Teine pool on aga tema ja vähesel määral ka Allan Vainola poolt kirjutatud uudislooming, mis järjest täieneb. Kaupo Kaldmäe:``Tõnn tahab minna maailmaturneele.`` Ja Vennaskond? Alar Aigro:``Saad aru, see ei lõppe mitte kunagi ära. Vennaskond kestab niikaua kuni Tõnn elab. See on nagu reliikvia.`` Edasi loe http://www.dcc.ttu.ee/Bands/get.asp?ident=109[/quote]
Valikud:	- Jälgi teemat (uute postituste kohta saadetakse e-kiri) - Peida e-posti aadress