Sõnad

Suur hõljuv adrujuukseline piltnik
teeb fotosid, mis surmast ilusamad.
Sa ütled, aparaadist väljund kala
on nagu maa peal linnud, täpselt sama.

Su pilt ei ilmu, aga ilmud Sina,
pilt kaob Su sisse, jäädes varju nii-
Sa tunned ennast raskena kui tina,
Su näol ei vilksa hirmuvarjugi.

Kambüüsi vajud, loomulik ja vaba,
kõik liigutused sundimatud. Nii.
Jääd sinna, kokalt küsimata luba,
ja küsid temalt, mis on häppening.

Küll pisut hulkuv on ta vettind keha,
siin kõrva näed, seal sirutub üks selg.
Selgroog mis vaevalt tahab selgust teha
ja veelgi vähem olla tahab telg.

On vanu kalu koides, näib et tuimi,
Sa ujud ligi, nemad Sind ei märka.
Nad vaevalt-vaevalt liigutavad uimi,
sest vanad kalad vähesest ei ärka.