Sõnad

Ma mustas öös näen valget laululindu,
kes vahel lendab südameks mu rindu.
Mu südamelt ta nokib raske kivi,
sel tunnil tunnen nimetuse lindu.

Ma mustas öös näen valget laululaeva,
ta kohal lindu hoidmas seda laeva.
Ta vahel laskub minu silmamerre,
sel tunnil lamab nimetuse taevas.

Ma mustas öös näen valge küünlasära
ja lind ja laev on meelest lennand ära.
Ja selles säras ilmub valge hingus,
mis musta öö ja küünla puhub ära.

Ma mustas öös näen valget laululindu,
kes vahel lendab südameks mu rindu.
Mu südamelt ta nokib raske kivi,
sel tunnil tunnen, tunnen nimetuse lindu.

Ma mustas öös näen valget laululindu,
kes vahel lendab südameks mu rindu.
Mu südamelt ta nokib raske kivi,
sel tunnil tunnen, tunnen nimetuse lindu.