Sõnad

Kusagil kaugel on Eesti,
vait, nagu nimetu haud.
Südameverega pesti
raske ta ahelraud.

Sünnimaa tunnen Su valu,
tean Sinu radu ja teid.
Kaua Sa seda küll talud,
võõras et rüvetab neid.

Kaua ma kuulen Su nuttu,
põleb ju jalge all maa.
Rannal, mis vajunud uttu,
naer hakkab hajuma.

Kusagil kaugel on elu,
õnnelik, vaba ja hea.
Millal siis Sinugi valu
rõõmuks küll muutub, ei tea.

Kaua ma kuulen Su nuttu?
Põleb ju jalge all maa.
Rannal, mis vajunud uttu,
naer hakkab hajuma

(pärast vaheosa lõpp kaks korda)