Sõnad

Liig kaugele me ükskord laiusime,
nüüd ööd me valgumise rannatavad.
Neis lahustub me naeratuse ime
ja müürid kõrbi üle mannatavad.

Kolm tähte ainsaks tõeluseks jääb taeva,
kolm laternat mu kummituste laeva.
Küll valgustavad, kuid ei anna sooja.

Ma unustasin armastuse nime,
kõik kaardid segi lõin ja rännukavad.
Ma paluksin, kuid keda? Õnn on pime
ja jumalad, need ise kannatavad.

Ja õnne veel on, mis mind laulma paenas,
et torm mu's tormi taga ajas aena.
Nüüd lämbub eneses ja läheb looja.