Hüppa sisu juurde

Biograafia

Sissejuhatus

Ruja... - sellise koosseisu poolt esitatud laule on enamik inimesi ka varem kuulnud, vähemalt mõnda tuntumat ja leierdatumat lugu, selliseid on Ruja repertuaaris läbi aegade ikka leidunud. Rujas on aga paljutki veel. Pea kõigis Ruja lauludes on solistiks Urmas Alender. Ent see on tegelikult vaid jäämäe veepealne osa. Üritame läbi Alenderi ja Ruja muusika veidi vee alla vaadata, kompida seda suurt keha, mille piirid pole selged.

ESIMENE PERIOOD (1971-1975) - VARANE RUJA

1971. aastal ilmus populaarses nädalalehes Sirp ja Vasar uudissõnade rubriigis ettepanek hakata kasutama sõna "fantaasia" asemel sõna "ruja" (Anderes Ehini uudissõna). 1971. aasta septembris tuligi Rein Rannapi eestvedamisel kookku asnambel, mis hakkab kandma nimena just seda veidrat uudissõna. Sõna ja ansambel on tänaseks saanud üheks.

Põhiprintsiibid RUJA loomisel:

Esimene koosseis oli üsna naljakas - Urmas Alender, Raul Sepper, Rein Rannap ning 2 naislauljat, viiul, trompet, tromboon ja rütmigrupp. Rannapil oli plaan, et suure täiskoosseisu põhjal hakkavad tegutsema mitu väiksemat ühikut erinevate nime-algustega. Esimesed lindistused raadios ongi fondikaartidel fikseeritud nime all "Pop-Ruja". Pidid tulema veel ka "Rock-Ruja" ja "Kammer-Ruja".

Esinemisloast:

Rannap: "Veebruaris 1972, ja mäletan seda pilti ka, kuidas me Pritsimaja saali laval hädiselt ootasime, mis lugu auväärne ſürii järgmisena kuulata nõuab. Andsin neile umbes 80 lugu üles. Nii palju selleks, et kõrgeima kategooria tantsumängu punkti saada. Tantsu-ansamblina püüdsime end maskeerida vaid kolmekesi: klaver, bass ja trumm. Eks mina neid meloodiad ikka teadsin ka, aga proovi me polnud ju teinud, sest ega me seda siis tõsiselt ei mõtelnud, et tantsuks mängima hakata. Muud esinemisloa-vormi aga polnud jälle tookord olemas (st polnud isetegevuslikku kontsert-vokaal-intstrumentaal ansamblit).

Ja kuna me luba ei saanud, polnud Puhkeparkide Direktsioonil meiega enam asja (st ilmselt nad ei saanudki pidada ansamblit, kellel pole esinemisluba). Pidime hakkama uut proovikohta, st uut isandat otsima. Me emal oli perekonnatuttav Kirovi Kalurikolhoosi juhtkonnas. Läksingi sinna jutule, saadeti ühe ja teise juurde, ning peagi sisustasime aega pikkade bussiootamiste ja -sõitudega. (Juhin tähelepanu, et Muusikakeskkool oli TEISES suunas linnast 10 kilomeetrit väljas).

Lootsin, et zurii saab asjast aru, aga seal oli Raivo Tammik, ja nii nad ei tahtnudki saada. Tegelikult ma tean ka, miks. Just kaks kuud enne oli meil temaga juttu, ühisel pikal bussisõidul Rujaga Raadio otsesaate salvestuseks. Suur vaidleja, nagu ma tookord olin, ütlesin talle, siiralt muide, aga asjata temale, et mul on jazzi mängides tunne, et pean käsi pesema minema... (Pidasin silmas jazzi keerukat, nõ määritud harmooniat). Tema, jazzi-fanaatikuna, jälle käratas vastu, et tal on ümberpöördult. Aga minu jaoks olid rocki harmooniad puhtad."

Ernst Enno tekstile tegi Rannap paar vähempretensioonikat lugu. Neist esimesena saigi tänu Rannapi tutvustele raadios lindistatud "Nii vaikseks kõik on jäänud" ja "Need ei vaata tagasi". Need laulud olid hüvastijätuks kuldsete 60ndatega. Ka Ruja ei vaadanud enam tagasi. Hard rock tuli läbi nende Eestimaale.

Rannap: "See on tagantjärgi mulle endalegi uskumatu, aga selle viisi (Nii vaikseks kõik on jäänud) kirjutasin ma algul hoopis teistele sõnadele. (Olid kuskilt noorteajakirjast. Viisistasin ju tookordki, nagu juba lapsest peale, kõiki luuletusi, mis olid vähegi rütmilised). Hiljem aga vaatasin, et on ikka kehvad sõnad, ja olles innukas luule-lugeja, ja armastades Ennot, leidsin et need ta read lähevad mu juba olemasoleva muusikaga kokku... See on päris piinlik ülestunnistus, kuulaja kindlasti kujutles tohutut inspiratsiooni-puhangut, mis mul kuski tormisel ööl, küünlavalgel neid Enno ridu lugedes peale tuleb... See on ka üks väheseid lugusid, mida Ruja on kõigil oma neljast vastandlikust perioodist esitanud."

1971. aastal ilmus Jüri Üdi luulekogu "Detsember". Ilma selleta olnuks eestikeelset hard rocki väga raske teha. Sealt saadigi pealkirjata tekst, mis võeti linti järgmisena ning millele pani Rannap austusest Led Zeppelini vastu pealkirjaks "Zeppelini triumf". Ses loos oli midagi erakordset - raadiotöötajaid ehmatasid pikad müralõigud, tempovahetused ja muu ning eetris see lugu ei kõlanudki - Eesti muusikasse toodi julgust, vabadust ja improvisatsioone.

Mujal maailmas kirjutasid rokkarid ise endale koos viisiga ka sõnad. See poleks võimalik olnud toona ENSVs. Selleks, et saaks rääkida sellest, millest nad tahtsd rääkida, pidid tekstid olema keerukalt kodeeritud. Selle peale oli meister Viiding. Ta ütles välja kõik need hoiakud, mis sees keerlesid ja mäslesid, aga ta tegi seda nii aristokraatselt, et madalalabaline tsensor ei saanud lugedes pihta, küll ehmatasid nad, kui kuulsid Ruja neid sõnu esitamas. Nad dešifreeridid oma muusikaga need tekstid uuesti uuesti lahti. Muusikaga koos polnud seal enam mingit koodi, varjatust, peitust. Siililegi oli selge, mida öelda tahetakse. Et on riigikorra ja materialismi vastane veendumus ja ei kavatsetagi hakata allma.

Tegelikult mõtlesid väga paljud, võibolla kõik eestlased nii, aga välja see ei paistnud. Arvatavasti oli Ruja ainuke nähtus kogu kultuuripildis, mis inimeste kustuma hakkavat lootust veel üleval hoidis. Lootust õiglusele, teisitimõtlemise karistamatusele, rahvuslikule omaette olekule, informatsiooni levikule jne jne. Ruja oli kuulajatele lootus. Rannapile oli Ruja relv. Nad pidasid sõda läbi rockmuusika.

Nad mitte ainult ei võimendanud luules peituvad sõnumid tuhandeid kordi, vaid ka lisaks viisid selle tuhandeid kordi suurema auditooriumi ette - nende kontsertidel oli igal ca 1000 inimest, lisaks raadio, ükskõik kui vähe sealt ka ei kõlanud. Ja nende lugusid salvestati süles oleva makiga kontsertidel, ning lindistati kodudes korduvalt ümber, [nagu toona lääne omasidki].

Ja juba Eestimaa nimetamine laulus, vihaselt, palju kordi. See oli siis eriline. See polnud kombeks. Selle ärakeelemiseks aga puudus hoobilt sobiv paragrahv.

Rannap: "Enne Rujat ei lauldud ju rocki eesti keeles. Just eestikeelse rock-laulmise maneeri väljatöötamise loeks ma Alenderi ja enda ühiseks teeneks."

Inglise keeles oli fiilingut ja õiget tunnetust lindi järgi küll kerge järele teha. Aga eesti keeles lauldi koorilaulja hääletämbriga ja kooli laulutunni maneeridega, nagu Urmas laulis, ja võibolla olekski jäänud laulma. Rannapil olid aga hullumeelsed ideed ja ettekujutused, ning julgus eesti keelt nii väänama hakata, seda aktiivselt ja agressiivselt hääldada. Vanu linte kuulates ei suuda Rannap enam eristada, kui palju on seal temast, kui palju Urmasest. Rein mitte ainult ei laulnud talle lugusid õppimiseks linti, vaid töötas iga fraasi, iga nüansi kallal.

Ruja koosseis oli üsna muutlik neil päevil ning nii tuligi 1972. a Rujasse Väike Jaanus - Jaanus Nõgisto. Ta ei osanud nooti ning alguses oli tal seetõttu Rannapiga konflikte, kuid kuna Ruja oli Nõgistole peaaegu midagi unistuslikku, tegeles ta probleemiga intensiivselt ning arendas välja täiesti tähelepanuväärse mehaanilise ja kuulmisel põhineva mälu, mis võimaldas kiiresti meelde jätta ka keerukaid lugusid mida õige varsti tuli Rujas mängima hakata.

1974. a. 21. aprillil toimus "Estonias" ülivõimas Ruja kontsert - mitte kunagi enne ega ka pärast seda pole Ruja vaimne side kuulajaga realiseerunud nii vahetult. Esineti koos Kaljuste kammerkooriga (kandis siis veel nime Ruja-koor). Kui Ruja oleks sama kava kuskil kõrvalises, klubilisemas keskkonnas esitanud, poleks ilmselt nii hiiglaslikku skandaali puhkenud. Rannap pani kavalehte üsna teravaid teksti-katkeid (ärapanemise hasart oli ka), ajas asju pool-pühapäevadel, kui õigeid ülemusi polnud kohal ja püüdis kavalehe teksti osa hoida nii, et keegi seda õieti lugeda ei saaks, vähemalt luulekatkeid mitte.

Kavaleht põhjustas ametnike hüsteeria. Kava esilehel olid kirjas ka lisaks Ruja lauludele eel-, vahe- ja järelmängud (muusikas levinud terminitega siis vastavalt "preludium, interludium ja postludium". Täiesti juhuslikult või mitte kasutas trükkal erinevat srifti nimetatud sõnade esitähtedeks. Kuna esimeses osas oli üks, teises aga kaks interluudiumit, tuli lõpptulemuseks neid esitähti ülalt alla lugedes välja "pip-piip". Ruja süüdistati riigi õõnestamises (mida nad muidugi kõigest hingest püüdsidki, ainult ei osanud loota, et see nii lihtsalt õnnestub!), selline kutsung pidavat olema raadiojaamal Ameerika Hääl. Trükikoja töötaja ja kontserdi korraldaja vallandati selle eest.

Muidu heideti kontserdile veel ette, et publik olla jätnud saali maha paar tühja veinipudelit - see oli miskipärast tragöödia. Ansamblil oli laval ka viinapudel - klaveril - millest joodi. See oli loomulikult vesi, laulja kurgule. Sellest kontserdist tekkinud suhtumine andist tunda oma 10 aastat nii Rannapile kui ka Kaljuste koorile. Veel olla nad mõnitanud midagi pühalikku sellega, et koori meeslauljatel olid seljas frakid, ansamblil aga hilbud.

Ruja sai "igavese" esinemiskeelu.

Ruja oli muutnud osaks mitte ainult eesti rockmuusikast, vaid ta seondus mitmel moel kogu noore eesti kultuuriga. Üks teatrimässajajatest, lavastaja Kalju Komissarov rehabiliteeris neid poolteist aastat hiljem, seoses ideoloogiliselt "õige" rockooperiga "Protsess" (kuigi seda sai võtta veel õigemini, nimelt kohtuna mitte Saksa, vaid meie kohalikus impeeriumis loodud kuritööde üle). Komissarov rääkis, et isegi siis, selle positiivse lavatükiga seoses, oli tal raske saada luba ansambli nime kirjutamiseks afisile. Rannap võttis enda asemele noore Margus Kappeli, kuna tal endal oli kiire ja tegemist pianistina, niiet ta ei jõudnud mängida u. 100s "Protsessi" etendumiskorras. Trummide kohalt käib läbi ka Gunnar Graps.

1974. aastal astub Alender lavakunstikateedrisse ja ühineb ansambliga "Teravik". Rannap osaleb rahvusvahelisel pianistide konkursil Saksamaal (diplom lõppvoorus).

TEINE PERIOOD (1976-1979) - PROGE-RUJA

70-ndate keskel andsid RUJA loomingus ja live esinemistes tunda sellal kogu maailmas aktuaalsed trendid. Rockmuusika ei olnud enam pelgalt meelelahutus, vaid realiseerus oma aristokraatlikul kõrgtasemel pigem kui kunst. Sama suhtumine domineeris ka tollase RUJA loomingulise tuumiku Nõgisto-Kappeli-Alenderi püüdlustes.

Sel perioodil loodud laulud (Ei mullast, Üle müüri, Ahtumine, Avanemine, Põhi. lõuna, ida, lääs... jms.) ja ulatuslikud kompositsioonid (Mis saab sellest loomusevalust, Kaks pihtimust, Ootamisest ja olemisest, Kokkulepe selges eesti keeles) moodustavad RUJA pärandis kihistuse, mis on ühtlasi põhjuseks sellest ansamblist tänapäevases kontekstis rääkida kui eesti rockmuusika suurest alustajast. Hilisemad analoogid eesti "levimuusikas" on tavaliselt RUJA kloonid. Loominguline eksperimentaalsus, sõnumi kirglikkus ja iseenesestmõistetav vastandumine lamedale massikultuurile oli selle aja kontekstis tähelepanuväärne. Oluline osa selle aja loomingust on salvestamata tehnoloogiliste võimaluste ahtruse tõttu, samas on sellest perioodist pärit ka tänapäeval igati moodsalt ja aktuaalselt kõlavad seaded ja lindistused.

Perioodi lõpp langeb kokku RUJA liikmete erinevate kõrgkoolide lõpetamise ajaga ja on mõistetav, et elumere lained viisid need erakordsed isiksused teineteisest mõneks ajaks kaugemale...

1980. a. alustasid osa RUJA liikmeid, Alender esiotsas, ansambliga "Propeller", see aga häiris tõsiselt Nõgistot. See tundus talle reetmise ja alt ära hüppamisena - "Propeller oli purjus pillimeeste nõme nali," on Nõgisto tänaseni veendunud. Tiit Haagmal ja Jaanus Nõgistol tekkis mõte taastada Ruja kui bänd - aga "vanas" koosseisus. Nõgisto ei pidanud Alenderi osalemist võimalikuks ja arvas, et laulda võiks hoopis Joel Steinfeldt. Võeti kontakti Rein Rannapiga, kes oli kohe nõus ja koos otsustati Steinfeldti testida - selgus, et Joel pole ikka See Mees... Rannap rääkis Alenderiga, seades tingimuseks Propellerist loobumise. Järgmisele propa kontserdile Alender enam ei sõitnud...

RUJA oli oma selleaegsetele liikmetele korraga nii töö, eneseväljendus kui elamise viis. Selline plahvatusohtlik ja inimsuhteid viimse piirini pingestav ambitsioon ei saanudki nõukaajal 100%-liselt realiseeruda. Selleks oli asi liiga suur. Samad püüdlused ja väärtused tõusevad uuesti esile "hilise" RUJA loomingus...

KOLMAS PERIOOD (1981-84) - "POP"-RUJA

Plaaniti jõulist come-back'i - Ruja 10. aasta juubelikontsert 1981. aastal Linnahalli saalis koos Tõnu Kaljuste koori ja Eesti Raadio kammerorkestri Paul Mägi juhatusel. Mängiti ülevaatlikult esimese poole lugusid, paar lugu teisest perioodist ning uuemad lood kontserdi teises pooles.

Rannap: "Ja isegi nii lihtne asi kui pessimism - kasvõi laulus "Must lind" - see ei läinud kokku nõuk. inimese hurraa-optimismiga! Pessimism oli lausa riigivaenulik.

Arvan, et ka Pop-Ruja perioodil me õhutasime inimesi mõtlema, ise mõtlema. Meie olime eeskujuks, me polnud kloonitud, seda oli kaugelt näha. Seda ei üritanud pikka aega vähimalgi määral ükski teine Eesti ansambel. [Kunagi teistel aegadel, jah, ka In Spe.]

Hoolimata sellest, kui halvad olid me pillid (ja et Hammond orel jm klahvpillid üldse puudusid), olenemata kui halvasti lindistati, ja kui vähe anti selleks aega. Kiuste sellele, et me esinemisi keelati, ja et me lugusid raadiost ei mängitud - me tegime ikka edasi."

1981. tekkis täielik rujamaania ja lõi nagu lööklaine hetkeks väga kõrgele - nad olid tohutult popid. Tartu muusikapäevadel tegi Ruja igas mõttes platsi puhtaks, meeldides nii publikule kui mingile müstilisele "ſüriile", löödi ka publikurekordeid - täpselt ei tea keegi kui palju oli rahvast, arvatavasti u. 18 000. Kaasaelamine oli tohutu.

Algas tihe loominguline koostöö poeet Ott Arderiga. Muusika ja teksti valik tookord saavutas mingi ühise nimetaja, mis kõiki eagruppe ühendas. Õnnelikul kombel kujunes nii, et ilmselt mitte kuskilt ega mitte kellegi jaoks ei läinud me repertuaar ega esinemismaneer liiga keerukaks, liiga agessiivseks ega ka liiga labaseks (nn süldiansamblid). Teatud naiivsus, lapsemeelsus, süüdimatus, pealetükkimatu erootilisus; vihjeline "läbi lillede riiki kukutav" hoiak (näiteks loo "Tule metsa" tagamaaks on metsavendlus), kõik need olid selle ajastu jaoks väga sobivad, kui mitte ainumõeldavad. Ruja uusrahvuslikkus tekitas vastukaja, eriti noorsoo seas. Sündis "Ruja" uus stiil. Repertuaaris on nagu ennegi ka tõsisemaid lüürilisi-filosoofilisi laule, nagu "Rahu", "Kel on laulud laulda", "To Mr Lennon" (Nõgisto heakskiitu ei pälvinud pea ükski Rannapi "kuldaja" loo-idee ja Arderi tekstid. Ka ainukese tookord kavas olnud Urmase looga "To mr. Lennon'iga" nõustus Jaanus väga vaevaliselt.

Rannap: "Olin hädas, kuidas sellisele kitarrisaatel tehtud laulule ansamblit lisada. Kuid loo headuses ta ei kahelnud. Siiralt tehtud, otse tulnud, ilma liialt muretsemata originaalsuse üle."

Publikul tekkis harjumus selle laulu ettekande ajal püsti tõusta (Seda lasid võimud sündida).)

"Rahu" teksti on kirjutanud Urmas Alender, lindistusena tehti ta koos Eesti Raadio Orkestriga. 1983. a. ilmus Rujal laulik "Laulab Ruja" Ruja III perioodi lauludega, seal on noodina ka see laul olemas.

Kuid nagu esimeselgi perioodil hakkasid tekkima probleemid. Pärast mõningaid juhuesinemisi ja kontsertfilme oli 1983. aastal jälle "sein ees". Rannap lahkus ja alustas teiste projektidega, mis paljuski sarnanesid teiste Ruja liikmete, Urmas Alenderi ja Priit Kuulbergi omadele.

NELJAS PERIOOD (1985-88) - HILINE RUJA

See laul on mõneti sümboolne, sellest on olemas Tajo Kadajase teada vähemalt 4 salvestatud varianti:

"Kõigepealt laulis Urmas selle kitarriga linti. See salvestus on mul kasseti peal olemas. Kui Urmas hakkas 1987. a. plaati tegema ja see rahapuudusel pooleli jäi, küsisin tema 35. sünnipäeva eel seda poolikut linti. "Sõbra käsi" valmis nii, nagu tema tahtis. Igor Garšnek mängis lindil klahvpille ja Urmas 12 keelelist akustilist kitarri. Laulsin vokaali põhimõtteliselt nii, nagu oli Urmase algvariant."

1985. a. algul tuli bänd uuesti kokku. Vokalist Urmas Alender ja kitarrist Jaanus Nõgisto koos Igor Garšnekiga moodustasid bändi tuumiku. Nendega ühinesid bass Tiit Haagma ja trummar Toomas Rull. See oli viimane klassikaline Ruja koosseis.

Mõnedest lugudest nagu "Murtud lilled" ja "Teisel pool vett" sai klassika ja Ruja tundus olevat võimsam kui kunagi varem. Sel perioodil hakkas Urmas Alender kirjutama lüürilisi laulusõnu ja peagi võttis selle töö täiesti enda peale. Mõnesid tema laulusõnu peetakse nii võimsateks ja emotsionaalseteks, et need jätavad tugeva mulje ka neile, kes eesti keelt ei oska. Kuid bändi sisekliima oli siiski ebastabiilne. Sel perioodil on Alenderil probleemid ka häälega ja ansambli ette asub Indrek Patte. Patte lindistas mitmed tuntud lood nagu "Meeste laul" ja "Mis teha?" ja kui Alenderi hääl korda sai jäi ta bändi juurde taustalauljaks.

Sel ajal võeti bändi tööle ka "manager" Juri Altov, kes nägi "Ruja"-s potensiaali ka väljaspool Eestit. Ta püüdis "Ruja" muuta "kellekski teiseks" - bändiks, kes oleks populaarne ka endises Nõukogude Liidus. See tähendas aga laule vene keeles. See idee lõhestas bändi, sest oli nende kokkusaamise põhimõtete vastu, mis pandi paika juba 1971. a. Pinge bändiliikmete suhetes kasvas. Alender tegi lauludest vene versioonid ja sellest tehti ka hiljem venekeelne LP "Pust budet vsjo". See kõik aga oli juba "Ruja" hingekell ja "lõpu algus". Ruja hääbumine algas hetkest, kui mängu tuli raha.

Tajo Kadajas: "Üks põhjuseid, minu arvates, miks Ruja Venemaale läks, oli see, et neil polnud lihtsalt enam publikut. Meenub kontsert, kus koos pidid esinema Metallist (Tajo Kadajas lauljana) ja Ruja. Metallist oli laval esimesena. Kuna üks lugu oli nii Metallisti kui ka Ruja esituses, oli minu idee, et selle loo ajal vahetuvad Metallisti pillimehed vaikselt Ruja muusikutega välja. Sellest ei tulnud aga midagi välja, sest kui Metallist lõpetas, karjus publik Metallisti järgi ja ei lõpetanud seda ka siis, kui Ruja juba lavale tuli. See avaldas kindlasti mingit mõju Ruja pillimeestele..."
Jaanus Nõgisto: "Juri Altov, kes oli Vene sõjaväe luureohvitser, pakkus kontsertprogrammi laevadel "Tallinn" ja "Georg Ots". Kuid KGB otsustas mind ja Urmast välja mitte lasta. Seetõttu jäigi see plaan katki. Nad vist kartsid, et me "ära jookseme". Mina oleks tegelikult kohe läinud, aga Urmasel sellist mõtet ei olnud."

Ansambli (ja eriti Alenderi) siiras austaja ajakirjanik Ivan Makarov teeb venekeelsed tekstid ja püüab neid igati vene lainele häälestada. Paljudele selleaegsetele eesti pillimeestele tuttav "vene põrgu" elatakse täie rauaga läbi. Kaks, kolm, kuni viis kontserti päevas, külmad kinosaalid läkiläkides pahurate vene jõmmidega ja lõpuks veel "laulva revolutsiooni" aegne varjamatu vene viha "eesti fašistide" vastu - see sööb närvid läbi.

Jaanus Nõgisto: "Esinemised algasid Moskvas ja Leningradis. Alguses olid saalid tõesti täis. Raha tuli, kuid me laristasime selle kohe maha - sõime hästi, jõime palju. Tuli ju elada rockartistile iseloomulikku elu. Kuid peale 1987. aasta Hirvepargis toimunud sündmust muutus suhtumine täiesti. Meil oli Sapareose linna ooperiteatris garantiikontsert. Tulime just esinemiselt ja meid lükati uuesti kohe lavale. Kui eesriie lahti läks, tundsime kohe, et midagi on valesti. Saalis istusid mingid vanad mehed, kellel rind kõlises aurahadest ja nende kõrval krempliinkleitides naised. Pärast esimest lugu ei järgnenud mitte mingit reaktsiooni. Ma kuulsin, kuidas üks vanamees sisistas: "Fasistõ, pederastõ"...

Tõelised pinged tekkisid Siberis Kiberovi linnas, kui mulle tundus üha rohkem ja rohkem, et Altov meid rahadega petab. Lõpuks oli asi niikaugel, et ma seadsin bändikaaslased valiku ette - mina või Altov. Tulemuseks oli see, et viimased seitse päeva reisist suhtlesin ma bändiga Altovi kaudu."

Bänd lõpetas turnee Nevil Blumbergiga. Endist "Rujat" ei olnud enam.

Alender ja Nõgisto ei suhtle üle poole aasta, kuni Tiit Haagma nad kokku viib ja nad ära lepivad.

1988. aasta Tartu muusikapäevad kujunevad "Ruja" trööstituks lõppakordiks.

Jaanus Nõgisto: "Minul oli seal veel ka oma projekt, mis kõrbes samamoodi läbi nagu "Ruja"-gi, sest Urmas jootis laulja täis. Samas jäi ta ka ise purju."

Varsti lahkus Blumberg ja asendati Raul Jaansoniga. Bänd lindistas "Ih-ih-hii ja ah-ah-haa" - kuid see ei olnud enam "Ruja".

Igor Garšnek: "Tagantjärele Ruja viimastele päevadele mõeldes tundub vähemalt üks asi seletamatuna - kuidas on võimalik, et oma eestimeelsusega legendaarseks saanud ansambel kaotas pinna jalge alt Venemaal ning oma viimase kontserdi koos Urmas Alenderiga andis kunagi "Eesti muld ja Eesti süda" esitanud Ruja hoopis Tadzhiki mägikülas Rogunis (29. mail 1988)?"

Nii vaikseks kõik on jäänud...

Jaanus Nõgisto: "Viimast korda on ansambel RUJA koos koosseisus: Nõgisto, Garšnek, Kuulberg, Rull, Patte. Kaks nädalat tagasi oli toimunud "Estonia" katastroof, kus laeval esinenud Alender koos laevaga uppus. Anname oma kulu ja kirjadega välja kogumikplaadi "Must lind", mille kasum läheb Urmase tütre Yoko toetuseks. Ka bändiliikmed ise ostavad selle plaadi. Tehakse 3 proovi ja antakse 45-minutiline kontsert Linnahallis. Viimase loo ajal tuleb lavale Tiit Haagma ja mängib "Õhtunägemuses" bassipartii. Tema juhuslik puudutus ajab mind lootusetult nutma ja ma võtan mängides oma viimase vale noodi Rujas. Kontserdi viimane lugu - "Nii vaikseks kõik on jäänud..." tuleb lindilt. Laval ei ole kedagi."

Kasutatud materjalid

Algtekst pärineb Marian Hiire referaadist (2005). Täiendatud.