Sõnad

Veel päike paitab lainte varju,
veel tuulte eest ei otsi varju,
veel südameis on soe kuiv suvepäev.

Kuid usu, mööda kõik läeb
ja siis kui sügis on käes,
vihm Sinu aknale taob ja taob,
kuni ta kaob ja võtab kaasa Sind.

Veel õdes Sinu samme kuulen,
veel avanevad palved suured,
veel pimeduses niilab habras leek.

Kuid usu, mööda kõik läeb
ja ükskord väsivad käed,
mis seni hoidnud on seda tuld,
avaneb muld ja võtab kaasa ta mind.

Veel igatsusi hinges tuikab,
veel unistuste luikgi huikab,
veel kuskil kõrgel luigeparv on teel.

Kuid usu, mööda kõik läeb
ja saabub lahkumispäev,
siis ümberringi on südatalv,
lume all ei enam erista sind.

Ma sõuan pilvena sääl,
kus hääbub paljude hääl
ja tunnen, oleksin nagu muld.
valge lind, mmm...

Ma Sinu laulusse kaon.