Biograafia


Urmas Alender

20. saj. Eesti muusika üks väljapaistmavaid isiksusi on olnud ja on ka praegu Urmas Alender. Ilma temata oleks võimatu kirjeldada Eesti rockmuusikat ja selle teket. Kirjutava kunsti tõlkis ta helikeelde - andis eesti kunstile oma hääle, Eestimaale ja eestlusele südame. Alender oli võõrvõimu vastu meelestatud Ruja hing. Maalides kuulaja silmade ette pilte nende endi kurbustest ja rõõmudest, kujutas ta niimoodi ka kogu eesti rahva hingevalu ja avanemise soovi. Tänini kogu pilti hoomamata üritan kirjeldada ta elu, muusikat, isiksust - anda edasi ja teadvustada tema tähtsust, mõju ja loomingu jõudu, mis on tunnetatav ka tänapäeval.

Urmas Alender sündis 22.novembril 1953. aastal Tallinnas. Esimesed 8 aastat elas ta Odra tänaval vanas puumajas (tollase Autoinspektsiooni lähedal). Mängukaaslasi tal eriti ei olnud, praktiliselt ainus temaealine laps ümbruskonnas oli tema õde. Kuigi isa oli meremees ja ema käis tööl, ei käinud Urmas lasteaias. Tavaliselt mängis ta üksinda (näiteks ükskord istus ta päev läbi toas ja püüdis sulepeale võimalikult kiiresti korki peale saada). Urmas ise arvas, et võib-olla üksiolemise tõttu kujunes temast individualist.

Edasi kolis Alenderite perekond lasnamäele - Eesti Merelaevandus ehitas sinna neile maja. Seal tekkisid Urmasel esimesed konflikt-situatsioonid, mis olid üsna banaalsed, õue peal oli palju venelasi ja nendega suheldi enamjaolt kividega. Esimesed peksasaamised toimusid tal samuti sellel pinnal. Urmas ise arvas, et ka see on tema mõttemaailma mõjutanud.

Isa tõi Urmasele reisidelt palju huvitavaid mänguasju kaasa, kõige rohkem aga püstoleid, mida Urmas tal palus tuua koos teksastega, millel pidi olema hästi palju taskuid. Kuigi Urmasel oli palju püstoleid ja ta nendega tüdimuseni mängis, ei arvanud ta kunagi, et vägivald on probleemide lahenduseks. Sellest põhimõttest ajendatuna ei võitnud ta koolis kuulsust kaklejana, vaid koomikuna. Tal pruukis vaid grimassi teha ja juba oli ta suutnud kõik naerma ajada.

V.Randpere: "Urmas oli vahel väga suur kakleja. Ta oli väga lühikese närviga. Oma ümbruskonnas oli ta autoriteet - kambaliider. Väiksemad lapsed vaatasid talle alt üles. Üsna varakult läks ta kaasa flower-power'iga, tal olid pikad juuksed, lillelised alt laienevad püksid. Tal käisid ilusad tüdrukud külas. Me vaatasime, et igavesti kihvt poiss-mängis kitarri ja laulis."

Urmas oli ka üsna "terava keelega" ja ütles alati õpetajatele vastu, tehes neile selgeks, mida ta neist arvas. Urmasel ja tema klassivennal Tiit Haagmal tekkis vahel distsipliiniga päris tõsiseid probleeme. Üks suuremaid skandaale Urmase kooliajal oli mingi rääbaka palmi läbi klaasi viskamine, kuid klassijuhataja abiga see direktorini ei jõudnud. Isa pani uue klaasi ette ja sellega asi ka lõppes.

Alendrit köitis hoopis ujumine, lauatennis, viievõistlus ning markide kogumine. Ka armastas ta väga kalal käia, õmmelda ning tundis huvi mootorite, eriti tsiklite vastu. Urmas leidis, et võimalikult palju asju tuleb läbi proovida.

Oma muusikalised anded päris ta ilmselt meremehest isalt, kes oskas akordionit mängida.

"Ema tahtis mind laulukoori panna ja isa akordionit mängima. Ma hakkasin vihkama seda kõike. Ma leidsin, et see pill on nii kole asi. Kümme aastat olingi sellest lahus, aga siis leidsin, et on kihvt akordionit mängida. Tegelikult tegin ma juba siis oma lugusid. Ma ei viitsinud midagi nootidest mängida. See ei olnud huvitav. Ma leidsin, et saab ka teistmoodi mängida."

Esimene pill, mida ta proovis, oli onutütre kitarr. Sellega tegeles ta üsna põhjalikult - tal olid omad lemmikud, kellega ta tahtis samale tasemele jõuda (esimese kustumatu jälje jättis vanast VEF-raadiost kuuldud "The Beatles"-i lugu "You can't do it"). Kitarrimängu hakkas ta õppima koos lahutamatu sõbra ja klassivenna Tiit Haagmaga. Nad olid rohkemgi kui sõbrad, sest tegid kõike koos. Alates kelgutamisest ja suusatamisest ning kontsertidel ja pidudel käimistest, suitsetamistest ja viinavõtmistest muusikategemiseni välja. Isegi samad tüdrukud meeldisid. Nende muusikalised maitsed olid erinevad, kuid langesid kokku ka. Omal ajal hindas Urmas meeletult Artur Rinnet ja Georg Otsa, aga ka kõike muud head muusikat. Muusika lindistamine oli Urmase üks kirgi. Kui tuli välja uus magnetofoni mudel, siis ta üritas selle endale hankida, et lindistuste kvaliteeti parandada. Tiit Haagma elu oli haaranud nii muusika kui purjetamine. Kui kutsuti, tuli ka Urmas merele, mitte küll hea meelega.

Alender kartis merd ja armastas merd. Ta oli väga huvitav inimene ning ütles juba kusagil 1976 aastal, et upub. Kaaslased ei osanud seda millegagi seostada ja naersid vahetevahel tema üle. Vahel ei tahtnud ta kajutist üldse välja tulla, pistis ainult pea välja.

Esimene avalik ülesastumine oli Urmasel klassiõhtul, kus ta ühe laulu väikesest trummilööjast esitama pidi. Esinemine lõppes nutmisega, kuna ta arvas, et on salmid segamini ajanud ja laulmise katkestas. Sellest ebaõnnestumisest sõltuvalt oli Urmasel veel kümneid aastaid hüsteeriline hirm, et ta laval sõnad ära unustab. Ta pani alati teksti põrandale või kõlarite tagaküljele.

Umbes 7. klassis hakkas Urmas koos Tiit Haagmaga bändi tegema. Pundi nimeks sai "Varjud" - Cliff Richardi bändi "Shadows" järgi. Peagi saavutasid nad sellise taseme, et neid kutsuti ülekoolilistele üritustele mängima.

"See Varjud oli mulle esimene muusikaorganisatsioon, kus pillipoisid pidid koos hingama, koos tegema. Ma õppisin bändis töötama. Ma ei olnud individualist, igaüks andis midagi. Lõpetasin 1972. aastal 16. keskkooli. Meie Varjudes mängis Paul Mägi, pani kõik seaded paika, ta oli meile lausa üliinimene. Tema tutvustaski mind Rannapiga. Rannapil oli auahne plaan luua Eesti esimene tõeliselt maailmatasemel rokkbänd. Ta otsis kedagi kreisit lauljat - aga ma olen ju crazy, kurat võtaks. Crazy ei pea mingi väljapaistev laulja olema, aga kui me mängisime Varjudega Sossi klubis, siis oli see kõige populaarsem paik linnas. Ma kandsin juba siis laval triibulisi pidſaamapükse, tulin poolpaljalt peale, juuksed olid pikad. Siis ei olnud üldse lubatudki selline välja näha. See oli 1971. Siis lasti ju selle eest maha, kui olid Solšenitsõnit lugenud."

Hiljem mängis ta ka veel ansamblis "Andromeeda".

Tallinna 16. Keskkooli lõpetas Urmas 1972. aastal. Rein Rannap soovitas tal lavakunstikateedrisse minna, kuid Urmasel oli keemia järeleksam ning järgmine vastuvõtt oli alles 1974. aastal.

Et sõjaväest pääseda läks Urmas tööle tehasesse "Dvigatel". See aitas tal ka aega sisustada kuni 1974. aastani, mil ta tegi sisseastumiskatsed lavakunstikateedrisse ning ka sisse sai. Selle lõpetas ta 1978. aastal ning läks tööle Nukuteatrisse. Kuigi see talle üht-teist pakkus, oli bänditegemine talle siiski tähtsam.

Urmas Alender abiellus 2. juulil 1976 Liiviga, 1979. a sündis tütar, kellele pandi nimeks Yoko.

1981. aastal loobus ta näitlejaametist ja tegeles ainult "Ruja"-ga. Teatritega oli tal veel nii palju pistmist, et ta tegi kaasa Noorsooteatri ühes lavastuses "Jonny" (Olav Ehala lavastus, muusikat kirjutas ka Erkki-Sven Tüür, kaasa tegi kogu "Ruja" koosseis, lavastust saadi mängida vaid viis korda, siis see keelati, umbes aasta hiljem mängiti edasi) ja Nukuteatris proovis ta oma luulekavaga välja tulla, kuid kriitika ei suhtunud sellesse eriti hästi.

Kuni 1988. aastani tegutses Urmas "Ruja"-s. Samal ajal tegi ta kaasa ka veel "Propeller"-is ja "Teravik"-us. Kuid pärast "Ruja" laialiminekut pidas ta Eestis vastu kuni 1989. aastani, siis läks ta Rootsi.

11. juulil 1989 lahkus Urmas koos oma 10-aastase tütre Jokoga laeval "Georg Ots" Tallinnast Stockholmi. Abikaasa Helje oli sinna läinud juba varem. Pere pidi tagasi jõudma 25. juulil, augustis teatas Urmas otsusest mitte tagasi pöörduda. Kuigi ta oli varem öelnud: "Mis ka ei juhtuks, mina jään Eestisse". Seda kommenteeris ta hiljem nii, et ta elab välismaal ajutiselt.

Põhjuseid, miks Urmas Eestis lahkus, oli mitmeid. Mõned neist olid masendus, normaalsete elutingimuste puudumine ja sellest tulenevad probleemisd. Ka tema eneseväljendusvajadusele oli siis sein ette ehitatud. Masendus kasvas lõpuks nii suureks, et Urmas hakkas aina rohkem ja rohkem pudeli põhja vaatama. Põhjuseks võib tuua ka selle, et kuna tema naine oli juba Rootsi ära läinud ja seal eelnevalt endale töökoha otsinud, siis ei tahtnud Urmas üksi Eestisse jääda. Kes teab, mis siis veel oleks juhtunud...

V.Randpere: "Urmas põdes väga seda, et tal ei olnud kunagi o m a kodu. Talle oli kodu väga tähtis. 80-ndatel kolis ta oma Odra tänava korterisse tagasi. See oli tegelikult täielik urgas."

Rootsi läks ta aga sõprade kutsel. Esialgu elas ta seal koos Leila Milleri ja tema tütre Kaisaga koos kolmetoalises korteris. Hiljem sai ta enda käsutusse maja, mida ta oma perega täita ei suutnud. Sellest olenevalt andis ta maja ülemise korruse ühele eestlasele. Rootsi riigi poolt said Alenderid natuke toetust, kuid suuremalt jaolt pidid nad ennast ise ära elatama. Helje sai ühte firmasse tööle, Urmas teenis raha tänaval lauldes ja ehitusel töötades. Ka Joko aitas perel raha teenida - ta leidis endale suveks teenimisvõimaluse ja samuti korjas ta õllepurke (50 ööri tükk). Nad teenisid piisavalt, et elujärg paranema hakkaks.

V.Randpere: "Sel ajal kui Urmas Rootsi tuli, oli ta hakanud õudsalt jooma. Ta kirjutas oma laule küll, aga põhimõtteliselt oli tema karjäär lõppenud. Niikaua, kui Nõukogude Liit oli kinnine ja kõik tegid siin oma asja ja Urmas tegi oma muusikat, oli tal teoreetiline võimalus uskuda, mida ta ka tegi, et ta on üks maailma parimaid lauljaid - kui ta saaks ainult Eestist välja. Siis ta saaks tega head muusikat, saada kuulsaks, panna mingi punt kokku jne..."

Urmas sai piisavalt muusikaga tegeleda. Rootsi minek oli tema jaouks nagu uuestisünd - keegi ei piiranud teda ja tema loomingut, tehnilised võimalused olid Eesti ja Rootsi vahel võrreldamatud. Urmas ostis endale esinemistega teenitud raha eest nii palju tehnikat, et oma elutoast lindistamisstuudio teha. Kodus sai ta oma lood valmis teha ja ka linti võtta.

Urmas oli oma eluga Rootsis väga rahul. Ta tegi koostööd ka Rootsi ühes heavyrockansamblis mänginud Ricky Deliniga, kellega ta andis välja albumi "Wasted Years".

V.Randpere: "Rootsi minnes sattus Urmas ühte inimlikumasse ühiskonda. Kui ta oleks Eestisse jäänud, oleks ta ennast ilmselt surnuks joonud, sest ta oli väga pressitud sellest, et kõik võrdlesid oma mehi (kellel on auto, kellel maja) ja seda ei jäetud ütlemata. Selline press oli kõigil meestel peal. Rootsis olles ta tahtis uskuda, et ta oli saanud oma elamise, kuid see ei saanud kunagi päris tema omaks. Ta saadeti lõpuks hoopis teise linna otsa, kuna ta ei jõudnud oma maja eest maksta. Eestis olles lootis ta väga, et Nukuteater annab talle korteri, kuid seda ei juhtunud. Kui päris poeetiliseks minna, siis võib öelda, et Urmase korteriks saigi see õnnetu Läänemeri."

90-ndate aastate algul hakkas Urmas Rootsi kõrgeimat tunnitasu saama. Ta võis ühe õhtuga teenida sama palju, kui Eestis kuuga.

V.Randpere: "Rootsi tulles Eestis ei ole nii, et uksed on valla, vastupidi - Urmas ja teised eestlased laulsid kõrtsides. Nad said hästi makstud aga kõrtsis laulmine oli rohkem taustaks laulmine. Seda momenti: "Urmas tõstab käe, inimesed hingavad..." ei olnud. Urmas tahtis tegelikult midagi muud..."

Rockimees

Ajalukku jääb Alender eelkõige ikkagi Ruja lauljana. Miks ka mitte, oli ta ju selle legendaarse grupi ainus konstantne liige kogu tolle ajaloos 1971-1988.

Ruja on veidi erandlik ansambel oma aja kohta, sest enamikes teistes puntides oli laulja tähtsam ja silmapaistvam kui ülejäänud bänd, kuid Alender polnud solist või oopus omaette. Ta tegi seda, mida bänd tahtis, ta laulis nagu Rannap ütles: "Sa ei tohi muuta minu lugudes ühtki nooti." Ent Alender oli ka loominguline inimene, aga ta ei saanud õieti näidatagi oma kolmesadat lugu, mille oli kirjutanud. Ta oli piisavalt tagasihoidlik.

Rein Rannapi algselt hiiglaslikku mitmekoosseisulisse projekti sattus Alender tänu sellele, et elas endavanuse pianist-heliloojaga lähestikku, viimane teadis Alenderi kaveribändi Shades ja kirjutas sellele isegi loo.

Algselt oli ta üks mitmest vokalistist, Ruja esimesed lood laulis sisse hoopis Raul Sepper. Varsti kahanes Ruja vaid rockikoosseisuks ja Alender sai solisti koha endale.

Kui lugeda Alenderi päevikut ja kuulata teiste intervjuusid, siis tundub, et Rannap nägi temas rohkem tublit lavaesinejat, pehmet savi endale sobiva vokalisti kujundamiseks kui mingit loovisiksust.

Ruja varasemates lugudes on kuulda, et Alenderilt on proovitud kätte saada äärmuslikumat ekspressiivsust, käredust ja kõrgemaid noote, kui temas tegelikult oli. Võimalik, et bändi vahelduvad juhid polnud oma truu lauljaga sageli üldse rahul, igatahes üritasid nad teda nii mõnigi kord Rujast välja puksida.

1970ndatel asendas teda sageli Peeter Volkonski, 1980 tahtsid Rannap ja Jaanus Nõgisto lauljaks hoopis Joel Steinfeldti ning 1986 võttis Urmas Alenderi alkoholiprobleemidest tüdinenud Nõgisto uueks vokalistiks Indrek Patte.

Alender jäi kõigi kiuste kohale, kuid võib-olla andis bändile kabelimatsu, hääletades 1987 Rujast välja Nõgisto, mis viis grupi kiirele allakäigule. Loojana Alender Rujas enamasti aktiivne polnud, välja arvatud aastail 1985-86, kui bänd kogunes ja püsis koos peaaegu ainult tema laulude pärast.

Trubaduur

Nii pole midagi imestada, et Alender otsis paralleelselt Rujaga teisi muusikalisi väljundeid. 1972-74 oli ta üks mitmest vokalistist hipilikus "rockkommuunis" Andromeeda. 1974-76 juhtis Alender Teravikku, ühte omapärasemat-avangardsemat Eesti rockbändi üldse.

1979-80 laulis Alender legendaarses Propelleris, kus just tema tuli ideele teha pühale tekstile "Eile veel" (biitlite "Yesterday") uus veider viis. Pärast Ruja lagunemist 1988 osales Alender Igor Garšneki ja Tiit Aunaste süntesaatorirockiprojektis Data.

Urmas Alender kui autorlaulja, helilooja ja poeet oli enamasti ja teenimatult Alenderi kui rockvokalisti varjus. Eredamalt vilksatas see pool temast 1980ndate alguses, kui ta esines akustiliste soolokavadega nii Tartu muusikapäevadel kui ka toonase töökoha Eesti Riikliku Nukuteatri ürituste raames.

Täiesti unustatud on Alender kui näitleja, kuigi just sel alal oli ta kõrgharidusega spetsialist. Lõpetas konservatooriumi lavakunstikateedri paljusõimatud VI lennu, mille kuulsale diplomietendusele "Täna mängime Vargamäed" kirjutas suurepärase muusika.

Töötas 1980ndate keskpaigani Eesti Riiklikus Nukuteatris, kus tal oli vähemalt üks võimas roll: nimiosa (post)modernistlikus satiiris "Gulliver ja Gulliver", millele Ruja tegi muusika.

Luuletaja

Ajalukku võiks Urmas Alender vabalt minna ka luuletajana. Ehkki niigi on talle omistatud tekste, mida ta tegelikult pole kirjutanud: näiteks "prohvetliku" laulu "Teisel pool vett" autor on hoopis Lehte Hainsalu.

Oli ju Urmas oma sisimas romantik, kes kirjutas sahtlisse imeilusaid armastusluuletusi. Tekst oli tema jaoks esmatähtis, ka muusikas. Kui ta kasutas teiste luuletajate loomingut, siis sellepärast, et nende luules oli ka tema luule sees. Urmas on ise seda toonitanud, et väga noorena ta ennast mingi heliloojana ei tundnud, aga laulutekstide ja luuletuste kirjutamist ei häbenenud.

Poeedina lõi Alender nii lüürilisi kui ka sürrealistlikke ja satiirilisi tekste. Lüürikuna domineeris Alender Rujas 1985-88, siis olid tema tekstid maailmavalulised ja isegi religioossed, kuid nende internatsionaalsus ei sobinud kokku toona tõusva rahvuslusega.

Urmas ja Urmasest

Urmas oli paras esineja kogu aeg, ka eraelus. Oli väga palju inimesi, keda tema erinevad mängitud rollid ja mingid poosid kergelt ärritasid.

Ruja esinemiskeeldude ajal tekkis Urmasel side folkmuusikaga. Võib öelda, et oma protestivaimu kehtiva süsteemi vastu väljendas ta ansambel "Ruja" poolt tehtud jõuliselt ekspressiivse rahvusliku rockmuusika kaudu, kuid hellemat ja lüürilisemat poolt avaldas ta oma kitarriballaadides.

Võib-öelda, et Urmas oli aateline inimene ja teda häiris osaliselt see paradoks, et Eesti hilisemal ärkamisajal olid need, kes eestluse tungalt hõõgvel olid hoidnud, siit ära ning nende arvelt lõikasid loorbereid hoopis teised estraadiartistid, kes seni ei olnud vabadusvõitlusega silma paistnud. "Ruja" tuuritas Venemaal ja ka Alender oli naise Helje poolt esitatud ultimaatse valiku: kas tema - või Eesti, ette seatuna 1989. a. Rootsi läinud. Tiit Haagma sõnul tekkis "kamm vahele" ka sellest, et "Ruja" ei oleks oma vaimult kuidagi sobinud punti nendega, kes ühel päeval hõikasid punane ja teisel päeval sini-must-valge.

Urmas Alender: "Kurat, ma armastan seda riiki, midagi pole parata. Ma olen suletud ühiskonna produkt ja ainsaks valguskiireks olid seal vanaema jutud sellest kunagisest oma riigist. Kõik minu mõtted on ikka olnud sellest läbi imbunud. Ja tegelikult on sellel õnnetult pisikesel rahval kogu tunnetus, eneseteadvus ja kunstilooming seotud unistusega oma riigist. Kahjuks näen ma seda juba nagu välisriigi elanik - kaunimana, kui kõik tegelikult on.

Teen endale ikka etteheiteid sellepärast, et olen parema elu peale läinud. Aeg-ajalt avastan end mõttelt, et - kurat, miks ma ikka välja ei kannatanud. Et teised ju jäid... Oleks mul tol ajal olnud seda rõõmsat enesekindlust, ma oleks oma parimad kunstilised tulemused just siis saavutanud. Aga ma olin nii neetult väsinud nendest lõpututest ja ausalt öeldes täiesti mõttetutest kontsertidest seal Venemaal, et polnud suuteline vaimses mõttes Eestis mingit ilma tegema.

Ma arvan, et minus on midagi mõlemast popmuusikas läbi aega käibinud kahest põhilisest andetüübist - poeedi/romantiku ja punkari/tänavavõitleja omast. Aeg-ajalt ma tunnen tõesti, et on vaja lammutada see vanaaegne mõtlemine, mille taga kõik kinni on... Aga põhilises eelistan ikka loovat poolust - seda, kui tekib ilus muusika, ilus kontekst. Näiteks isegi heavy metal'is leian ma üles need hetked, kus see jõud kannab mingit ilusat ideed, unistust või igatsust, mingit püüdu kõrgemale... Ma olen alalhoidliku loomuga. Ma ei saa kõike vana kohe kuradile saata ja "uut moodi" elama hakata. Aastate edenedes hindan ma üha enam neid püsivaid väärtusi. Mu kristlik maailmavaade suunab mind ikka Jumala ja loomingu poole.

Ma ei kutsu kedagi üles piiramatule vabadusele, kus kõik on lubatud ja igaüks arvab teadvat, mis on õige. Midagi nad ei tea! Tuleb kuulata targemaid, uskuda neid, kes on loonud midagi ilusat ja jäävat. Nagunii tuleb enesele enne surma oma tegudest aru anda.

Hommikuleht, 15. märts 1993

Joko: "Urmas Alender oli väga hea suhtleja, kui ta tahtis, samas võis ta olla inimpelglik. Ta oli liiga tundeline selle maailma jaoks. Ülim emotsionaalsus oli ta kõige suurem eelis ja kõige suurem puudus. Ta oli justkui korraga nii ekstravert, egotsentrik kui introvert. Ta käitumine võis vahel olla täiesti ettearvamatu. Talle meeldis karate ja siis tal oli vaja sellega seltskonnas esineda ja nugadega trikke teha. See oli nagu mingi piiri katsumine. Võibolla varjas ta sellga oma ebakindlust.

Ta oli pedant, ta võttis kõik oma vanad lindid, nii Ruja muusika kui ta enda kitarriga sisse lauldud palad, mida võib kokku olla 300 ringis, Rootsis kodustuudios DAT'ide peale ringi. Narr värk on see, et tal olid need kõik kaasas laevas. Ta kuulas neid kogu aeg.

Ta oli ka justkui hea koduperenaine, koristas ja küpsetas. Mina läksin kooli, tema hakkas muusikat tegema.

Usk oli tähtis talle läbi kogu elu. Ta kandis risti ja kodus oli krutsifiks. Kui ta kunagi 33 sai, siis oli tunda küll, et ta ennast kuidagi Jeesusega samastas. Räägiti tema suurusehullustusest. Ta nägi ka mingeid nägemusi väljastpoolt reaalset maailma. Mingeid narkootikume ei kannatanud ta üldse. Kui kanepit tõmbas, läks endast päris välja ja sattus psühhiaatriahaiglasse. Ideaalset armastust ja jumalat otsis ta kogu elu. Napsu armastas ta ka, aga ega see tema olemust eriti ei muutnud."

Urmas Alender: "Kummaline öelda, mulle kohutavalt meeldivad India filmid. Ida maailmatunnetus, see ongi ainuõige. Sealne väärtustunnetus on hoopis teine kui mingil primitiivsel eurooplasel. Idas suhtutakse elusse hoopis teistmoodi. Indias tehakse kuu aega ühte pärlikeed, iga pärli lihvitakse. Seal ei ole ambitsioone, et igal õhtul erinev naine voodis ja jooke kogu aeg nina ees, kõht kogu aeg pungil ees.

Minu organisatsioon, kuhu ma kuulun, on Greenpeace. Kui ühinev Euroopa suudaks tagada puhtad veekogud, terved loomad, kui nad suudaksid garanteerida puhta õhu, siis ma oleksin selle poolt. Aga ma ei arva, et nad päris nii tahavad. Ma ei arva seda sakslastest. Nad tahavad rahaliselt vallutada Euroopat. Ma ei usalda neid. Ma usaldan Greenpeace'i, mille toetuseks ma iga kuu maksan mingi summa. Ma tahan elada, mulle meeldib elu, kurat võtaks."

Rein Rannap: "On veel üks väga ilus mälestus 93. aastast, kui me Tallinnas Urmasega kohtusime. Tema tuli Rootsist. Minul oli just lõppenud proov Estonia kontserdisaalis. Pärast embust, ilma midagi teineteisele ütlemata, kuidagi iseenesest ja korraga hakkasime tegema "Õhtunägemust". Seal tühjas, pimedas saalis kõlas see fantastiliselt. "Õhtunägemus" on vist üldse mulle kõige lähedasem laul tervest Ruja repertuaarist.

Arutasime tookord jälle, et peaks ikka ära tegema kõik need esimese perioodi lood, mida polnud üldse salvestatud. Või millest olid säilinud üksnes kehvad lindid - paraku selsamal põhjusel ei olnud võimalik neid kõiki ka nüüdsel ("Need ei vaata tagasi" - autor) kogumikul kasutada."

Urmas ja Joko

Urmas: "Lapsele tuleb anda vabadust. Mina ei kasvata oma tütart Jokot üldse nii, nagu seda sõna tavaliselt mõeldakse. Ma ainult suhtlen temaga ja selle kaudu õpib ta maailma. Kõiges toetab mind Joko kasuema Helje, fantastiline inimene. Kui lapsele pidevalt mingeid käitumismudeleid välja pakkuda, siis hakkabki ta hiljem elama teiste poolt väljamõeldud stampelu. Pole midagi igavamat, kui inimene kellel on kasvatuse pitser selgelt näol.

Laps on inimene, isiksus. Olgu tema vabaduspüüd näiliselt kui loll tahes, aga söögu või põdrapabulaid. Küll ta ise aru saab, et need süüa ei sünni. Me arvame, et laps ei tohi kukkuda ja kaitseme teda instinktiivselt. See on väga kena. Aga kui ta tahab kukkuda ja põlve katki lüüa?

Vaatad mõnele kuueaastasele näkku - väike vanainimene, peaaegu surnud juba! Selliseid on meil palju. Nende vanemad on (oma arust) väga toredad ja korralikud inimesed, kes ei luba lastel isegi kõva häält teha, mõtlemisest rääkimata. Lapsele tuleb nöör ette panna ja mööda seda kõnnitada: "Pane roosa kleidikene selga, ole niisugune, ole naasugune! Emme teab, mida laps teeb! Laps, pühi tagumik puhtaks!"

Minul on küll alati kohutavalt häbi, kui ma Jokol midagi teha käsin.

Lapsel ei tohi igav olla, sa pead talle midagi pakkuma, tema jaoks huvitav olema.See on hea kontrollivõimalus kasvatajateleõpetajatelegi: kas laps kuulab sind kikkiskõrvul? Muidu pole üldse mõtet talle ligi minna.

Meie väga skisofreenilises riigis on enamik laste kasvatamisega tegelevatest inimestest (õpetajatest ja lasteaiakasvatajatest) samuti skisofreenilised. Nad ei andesta isegi pisikesi, armsaid ulakusi. Mida rohkem me lapsi piirame, keelame, sunnime (kõige hullem - rihmaga), seda vähem on neil võimalust areneda.

Kunagi ei tohi öelda: mul pole sinu jaoks aega, ma ei viitsi, mind ei huvita. Olen küll ka ise selle vastu patustanud. Aga kuuekümnel protsendil juhtudest, mil ma ei viitsi, olen end siiski sundinud Jokoga mängima.

Igal inimesel on tähtsaim soov end maksma panna. Väike laps paneb end maksma nutuga. Hakkab nutma, kui tahab midagi saada. Runnelil on väga hea mõte: asjad on armsad, sest asjad ei nuta. Mõnele kindlasti...

Väga valus on vaadata vaadata naiste ja laste pisaraid. Siin tuleb viga kõigepealt iseendast otsida. Aga väga sageli olen näinud emasid, kes last juba selle eest hüsteeriliselt peksavad, et too nutab. Midagi õudsamat ei saa ollagi: ema ei suuda last lohutada, talle toeks olla. Sest, kui laps nutab on tal mure nii suur, et ainult nõnda saab välja elada. Lastel tuleb lubada nutta, mitte aga seda põhjustada. Muidu oled alatu.

Kuigi lapsed on mõnes mõttes julmad. Nad võivad näiteks teise tehtud lumememme maatasa tallata. Olgu, proovigu ära kuidas julmus maitseb.

Aga - ei tohi teisele kallale minna, ei tohi lapsel lubada rõõmsalt lilli puruks trampida või põrnikat pooleks murda. On isasid-emasid, kes lausa sisendavad lapsele, et elus läbisaamiseks tuleb alatu olla. See on juba nende mure.

Ausus on minu meelest peamine. Lapsel võib valetamiseks muidugi põhjus olla. Kui saad aru, et laps valetab, tuleb temaga tähelepanelikult rääkida, kindlasti heaga.

Mul Jokoga (üks ja ainus kord) oli selline juhus: null klassis varastasid nad koos ühe poisiga kellegi taskust kopikaid. Õpetaja rääkis loo mulle ära ja muidugi eeldas, et ma annan Jokole vitsu. Ma ei andnud, lihtsalt rääkisin pikalt ja hästi kannatlikult.

Karistamise üle on raske otsustada. Kui on millegi eest vitsu anda, siis vahel ikka anda ka, aga tõsiselt ja mingi konkreetse asja eest. Ise arvan, et ka ilma saab läbi.

Muide, lapsed peavad minu arvates teada saama kõik rumalad, obstöönsed sõnad - kasutada neid muidugi ei tohi. Ma loodan, et Joko seda ka tegema ei hakka. Muidu kuulevad lapsed neid mõne ohmaka käest kusagil tänavanurgal (teatud värvinguga). Siis võivad nad arvata, et siin on peidus midagi eriti perversset või hakata elavat huvi tundma. Ja lähebki lapsele uss sisse.

Tuleb unustada oma võltshäbi - ka lapsel on kired olemas. Vale võib hilisemas elus väga valusalt kätte maksta. Kui sina varjad, hakkab poiss või plika sinu eest ka kõike varjama. Meie seksuaalkasvatusest ei maksa rääkidagi, see on hullem, kui ta kiviajal võis olla (jutt aastast 1989 - autor). Nii jõuamegi igasuguste perverssusteni ja selleni, et lapsed tehakse kusagil põõsa all kogemata valmis. Lapsi tuleks teha just siis, kui sa neid tõesti tahad.

Joko mõjutab mind väga palju, distsiplineerib, sunnib alalhoidlik olema. Nööri ei pane ma kasvõi sellepärast kaela, et Joko vajab mind. Ja tema on jälle mulle vajalik.

Joko muudab mind sentimentaalseks ja ma ei häbene seda. On ju nii, kui ta mingi armsa lolluse teeb, need ongi õnnehetked, mida laps sulle pakub.

Ma pole oma lapse ees kunagi püüdnud teist nägu teha, kui mul tegelikult on. Aga plika istub kodus ja ootab mu tulekut, et issile aru pähe panna: mis sa oma hallolluse rakke ikka hävitad...

Lapsed, kui te tahate olla õnnelikud, siis unustage oma vanemates peituv uss ära ja elage parematena.

Vanemad, kui te oma lapsi armastate, siis tehke endale aeg-ajalt nägude kontroll: kas te ikka olete need kõige targemad ja paremad...

Lapsi tuleb armastada, nende eest hoolitseda ja vahel küüsi lõigata. Mitte hetkekski ei tohi päikest nende kohal loojuda lasta.

Kust leida kasvõi kolmeaastast last, kellele võiks silma vaadata ja öelda: Puhas! Sellest tuleb ilus inimene!

Ma ei arva, et minu tõed on absoluutsed ja kõigile kohustuslikud, aga lõpuks tuleb väsinud jumalaist loobuda ja hakata rääkima asjadest.

Mis te tapate oma lapsi, armastage neid selle asemel!"

Joko: "Mulle meeldib, kui ma saan (peaaegu) alati teha, mida tahan. Mõelda, kuidas tahan. Et mulle kodus kõuike ette ei öelda ega pidevalt ei õpetata. Kogu mu kodune sundus ongi selles, et pean hommikul hambaid pesema (Tegelikult teen ma seda käskimatagi, aga vahel unustan). Issi mind küll ei käsi ega keela. Ja nii ongi parem elada. Muidu võib lolliks jäädagi."

Virve Osila mälestusi Urmas Alenderist

Virumaa poetessi Virve Osila viies luuleraamat "Hingelind" on pühendatud Urmas Alenderi mälestusele. Alender lõi suurema osa oma viimastest lauludest Osila sõnadele. Nende vahel valitses mingi seletamatu side, vaatamata sellele, et nad polnud kunagi kohtunud...

Virve Osila: "Ühel detsembriõhtul kuulsin raadiost Urmast laulmas. Laulu sõnad tundusid mulle kuidagi tuttavad. Jäin tähelepanelikult kuulama ja sain äkki aru, et need olid luuletused minu esimesest kogus "Mälestuste tuul"! Ma ei teadnud, kuidas need luuletused olid jõudnud Urmaseni ja mul oli niisugune tunne, justkui istuks ta stuudios, keeraks minu luulevihiku lehti ja laulaks...

Kirjutasin Eesti Raadiosse ja Helgi Erilaid saatis mulle vastuseks väikese kasseti, millel oli kaheksa avalikul kontserdil lindistatud laulu. See kassett tähendas mulle palju, sest Urmas oli minu luuletustest välja valinud just need, mis eriti lähedased mulle eneselegi: kirjutatud mõne valusa momendi ajendil... Kuulasin siis seda kassetti ja mõtlesin, et peaksin Urmasele kirjutama, ta üles otsima. Mida rohkem ma kuulasin, kuidas Urmas oli neid laule laulnud, seda enam tekkis mul tunne, et ühelt poolt on tema mind väga hästi mõistnud, aga teisalt oleksin mina justkui alateadlikult pöördunud tema poole. Hiljem olengi tema tuttavatelt kuulnud, et ta võttis minu luulet, kui isiklikult temale suunatud mõtteid. Ta oli Rootsis koguni tütrele öelnud, et kuidas see ikka saab nii olla: Virve kirjutab seal Eestis täpselt sellest, millest mina siin mõtlen...

Aeg läks ja ma lükkasin Urmasele kirjutamist kogu aeg edasi. Kuni äkki ilmus ühes ajalehes intervjuu, kus Urmas minust väga kenasti ja põhjalikult rääkis: et mina olen tema lemmikluuletaja ja teatud märksõnad minu luuletustes on tema jaoks väga olulised. Pärast seda võtsingi kätte ja kirjutasin Urmasele kirja. Kohe tuli ka vastus ja ma sain teada, et Urmas plaanitses juba mõnda aega mind üles otsida, aga ei tahtnud tühjade kätega tulla. Ta oli mõelnud, et teeb Hingelinnu kasseti valmis ja tuleb siis. Oma viimases kirjas ta kirjutaski, et nüüd on kõik laulud lõplikult viimistletuna linti lauldud ja lähipäevil toob ta need Eestisse - siis ka isiklikult mulle. See kiri oli 16.septembrist (1994. a. - autor).

Kirjutasin veel talle vastuse ja saatsin mõned alles täiesti soojad luuletused. Rääkisin sellestki, et minu neljas luulekogu "Lootuse luiged" on Viljandis valmis trükitud ja selleks ajaks, kui tema kassetiga kohale jõuab on minul talle anda uus luulekogu. Hiljem Joko rääkis kuidas isa selle peale rõõmustanud ja öelnud: "Ma teen siis iga luulekogu põhjal kasseti!""

Ja siis tuli 28. september... Selle päeva kohta on Virve Osila kirjutanud:

Pool südamest mul suri sel päeval,
Kui kuulsin, et sa läksid Igaviku Teed.
Liig valus uskuda, et enam sind ei näe ma,
et ütlemata jäid mul sõnad need,
mis olin hinges hoidnud ainult sulle.
Ei ole ilmas keegi mõistnud mind
nii sügavalt kui sina...Olid mulle
mu vaimutiibu toetav hingelind.

Kui ma südapäeval sain teada, et Urmas Alender oli hukkunud laevas, hakkasin kogu aeg nimekirju jälgima. Lootsin, et ta ilmub veel välja. Kuni ühel hetkel tundsin täiesti füüsilist valu ja minuni jõudis see hirmus teadmine... Ma ei oska neid tundeid kuidagi seletada... Aga sellest päevast olen ma kaoutanud midagi iseendast.

Hakkasin kirjutama ja kirjutamise jõul sain vähehaaval vapustusest üle. Siis, jõulu esimesel pühal tuli Joko ja ütles: tõin sulle oma isa hääle...

Mõni päev ennes eda, kui Urmas laevale läks oli ta Hingelinnust koopia teinud. Originaal jäi koos Urmasega merepõhja. Kuulasin neid laule ja mõtlesin: nad on väärt, et neid kuuleksid ka teised. Kuulutuse peale võtsin ühendust firmaga "Alligaator". Sealt tuldi kohale samal päeval, kassett valmis.

Samuti hakkasin ma luuletusi hiljem üle vaadates mõtlema, et on ju väga palju inimesi, kes Urmast austavad ja mäletavad. Ja mitte ainult Urmast, seal oli ju laevatäis süütuid inimesi ja võib-olla oleks minu poolt kirjapandu omal moel ka mälestuseks neile...

Hakkasingi otsima sponsoreid. Tahtsin korraldada nii, et raamatust saadav tulu läheks Jokole, samuti kassetist protsent, see oleks juba midagi olnud. Vastutulelikke inimesi leidsin kohe. Raamat läks töösse ja sai küllalt ruttu valmis.

Kui luulekogu kätte sain, elasin kõik uuesti läbi. Aga see oli teistsugune läbielamine. Ja mul oli hea meel, et ma asja ette võtsin, sest nagu ütles üks Joko hea tuttav - kui Urmas oleks seda raamatut näinud, oleks ta sellega rahule jäänud!

Luuletus Hingelinnust:

Kaks sõpra oli mul.
            Kaks sõpra vaid.
Üks tormi jäi...
            ja teine sõber reetis.
Ja kuigi enam pole pisaraid,
Aeg igaveseks valu hinge neetis.

Kaks sõpra oli mul.
            Üks hoiab veel,
ehk küll ta ise hukkus lainetemurrus...
Nii erisuguseid on ärateed...
Kes ellu jäi,
            mu jaoks on rohkem surnud.

Kaks sõpra oli mul...
            Jäi ühest hääl,
et tema lauludest ma tuge tundma harjuks.
Jäi teine kaotsi valedes.
            Ja sääl
ta muutub halliks unustusevarjuks.

Urmas Alenderi loomingust

Alates 70-ndate keskpaigast osales Urmas folklaulu liikumises. Selle aja jooksul lõi ta ligi poolsada laulu - valusaid mõtisklusi, sugestiivseid ballaade, humoristlikke miniatuure jne. Laiemat tähelepanu äratas laulukava "Vaikusse, valgusse, puhtusse minna" (1980), kus kõlasid V. Luige, H. Talviku, J. Liivi ja teiste tekstidele loodud laulud. Folkmuusikast lähtuvat sisenduslikkust ja arendusjoont võib täheldada ka koos Rujaga esitatud tema enda lauludes.

Urmas oligi rohkem sõnade kirjutaja, muusika tema sõnadele kirjutasid enamasti Jaanus Nõgisto ja Rein Rannap. Rootsis kirjutas ta ka ise muusikat. Albumi andis välja koos Ricky Deliniga. Samuti andis ta Rootsis välja kasseti "Vana Kloun" (1992. a.) ja kõige viimasena Virve Osila sõnadele kirjutatud lauludekogumiku "Hingelind" (mida ta ise ei jõudnud välja anda, seda tegi Joko).

Urmase muusikalised eeskujud olid John Lennon, "Led Zeppelin", "Genesis", "Yes".

Urmas endast (1981.a.): "Mul on kitarri mängides niisugune meeleolu, mis ei nõua väga pealepressivat muusikat. Mu laulud kitarriga on mõtisklused ja ballaadid. See mõtisklev, mediteeriv alge on mulle minu kujunemises vägagi tähtis olnud.

Kunagi tegin väga palju laule kitarriga, nüüd on see tahaplaanile jäänud, praegu pean ennast rohkem lauljaks interpreediks.

Ma pole ühtegi asja teinud üksnes kerge edu nimel. Nii laulja kui näitleja pole vist paremat hetke, kui äratundmine, et publik on sinult midagi väga olulist saanud. Üks selliseid tipphetki oli mul soolokontserdil "Vanemuise" kontserdisaalis, kus pärast kahetunnilist programmi esitasin veel kümme lisapala.

Alati, kui olen midagi tegema hakanud, olen püüdnud asjasse sisse elada. Kord õnnestub see paremini, kord halvemini. Kõige paremini tunnen end laval koos Rujaga, üksi on raske.

Meeldiv on esineda publikule, kes püüab meid tõsiselt kuulata ja süveneb muusikasse. Häirib, kui muusika ei imponeeri publikule ja hoopis publik püüab ennast näidata.

Mulle meeldis väga nukuteatris esinemine, lapsed on kõige ausamad ja spontaansemad kuulajad. Nad käituvad just nii, nagu tegelikult tunnevad. Ka "Ruja" kontsertitel on viimasel ajal olnud lapsi, nemad ei taha ennast näidata, vaid tõesti tantsida ja kaasa laulda.

Laulutekstides on mulle suur eeskuju John Lennon, tema viis öelda lihtsate sõnadega inimeste jaoks väga vajalikke tõdesid.

Lauljana olen püüdnud kõike teha alati omamood, sellepärast ei saagi öelda, et ma oleksin kellegi häält või maneere jäljendada püüdnud. Küll on mul aga omad eeskujud muusikasse ja laulu suhtumises - Ian Anderson, Robert Plant ja biitlid.

Mulle meeldib kirjutada luuletusi, resümeerida neis oma elukogemusi või arusaamasid, nad on mulle vajalikud. Lemmikluuletajad: Juhan Viiding, Hando Runnel, Artur Alliksaar, Marie Under, Betti Alver, August Sang."

Mälestusi ja muljeid

Valdo Randpere: "Me olime väga head sõbrad, me küll tülitsesime palju, meile meeldisid samad tüdrukud, kuid me pakkusime teineteisele väga palju, kui mitte kõike.

Temas oli palju omadusi, millega ma üldse ei püüdnudki võistelda, vaid ainult vaatasin hämmastusega pealt. Üheks selliseks oli see, et Urmas oli fantastiline koristaja kodus. Tema üks lemmikhobisid oli tolmulapiga mööda tube ringi käia ja kogu korter ära koristada.

Teine kirg oli tal muusika lindistamine. Tema lindikollektsioon oli väga suur. Urmas võis lõpmatuseni lindistada, uusi linte osta, laenata ja ümber lindistada.

Kolmas suurepärane omadus oli tal see, kuidas ta lastega ümber käis.

Kuigi tal oli ka poeg Yon, oli Yoko kogu aeg rohkem tema oma kui Liivi (Yoko ema) oma. See ei tähendanud, et ta Yoni oleks halvemini suhtunud."

Rein Rannap: "Kuigi Alender oli silmapaistev rockmuusik, oli temas siiski täiesti olemas lüürilisem ja hellem pool. Looja ja ka inimesena olid temas need kaks poolt olemas. Ta võis olla tõeline rockmuusik, mis tähendab teatraalsust ja poosetamist, teravusi ja efekte, raevukust ja vägivaldsust käitumises. Teine pool oli ka olemas, seda rohkem kunstis, kitarri saatel. See väljendus ka lähedastest inimestest hoolimises. Oma lähedamatesse tuttavatesse (sealhulgas ka bändikaaslased) suhtus ta väga mõistvalt ja lüüriliselt. Selle poole tõestuseks oli see, kuidas ta oma laulude tekste kirjutas: tema kaustikutes oli värviliste lisanditega ja peaaegu kalligraafiliselt kirjutatud laulude sõnad.

Ta oli väga abivalmis ja tähelepanelik. Kui kunstnike puhul kipuvad detailid inimestes tähelepanuta jääma, siis tema puhul seda väita ei saa."

"Vana kloun"

Urmase rohkem, kui kahekümneaastase lauljakarjääri jooksul oli see esimene sooloalbum. Kuigi laule sepitses ta juba 1968. aastast alates.

"Vana kloun" materjali lindistamiseks sõitis Alender Tallinnasse, et Eesti Raadio stuudios vanu laule veidi lihvida ja uuesti linti teha.

Vana klouni võib nimetada ka Urmase muusikutee ülevaateks.

Nimilaul, millel nii Urmase kirjutatud sõnad kui ka muusika, on pärit 1968. aastast. Samuti "Kadunud poeg". A-poole teised lood, mis pärit aastates 1973-75, on J. Üdi, G. Suitsu ja V. Luige sõnadele.

Suitsu sõnadele loodud laul "Oma saar" oli lavakunstikateedri 9. lennu (kus ta ka ise õppis) hümn. "Võta mind lehtede varju" olevat aga Urmase üks lemmiklaule.

B-poolelt võib leida kõik 1988. aastal O. Arderi sõnadele kirjutatud lood.

Tekstid valis Urmas juhuslikult. Muusika kirjutas alles siis, kui tekst olemas. Kui sõnad ei meeldinud, ei hakanud ta üldsegi vaeva nägema. Nende laulude sõnad väljendasid ka tema enda sisetundeid ning olevat kergelt autobiograafilised. Ott Arderiga oli Urmas hea sõber. Urmase arvates olid Oti tekstid parimad, mida leida võis.

Aga miks just "Vana kloun"? (vastab Urmas, 1992. a.):

"Kuna see on mu esimene plaat, mõtlesin, et panen nime esimese enda kirjutatud laulu järgi. Armastan teha kõike kronoloogilises järjekorras. "Vana kloun" on ka seepärast, et ma õppisin ju teatrikoolis. Tunnetan ennast vana klounina. Olen kontrastide inimene. Kloun sobib minu enda sümboliseerimiseks."

Sellel nimel oli ka kolmas tähendus. Nimelt pühendas Urmas oma esimese sooloalbumi Sulev Nõmmiku mälestusele.

"Sulev oli Eesti parim koomik. Käisime koos ka kontsertreisidel. Ta oli geenius. Olin ääretult kurb, kui teada sain, et Sulev on surnud. Kuivõrd plaadi nimi oli "Vana kloun", oli see paslik tema mälestuseks."

Kasutatud materjalid

Algtekst pärineb Maili Valdna uurimustööst (1999). Välja on jäetud vaid fotod ja kirjad. Lisatud infot Marian Hiire referaadist (2005).

Kasutatud kirjandus: