Hüppa sisu juurde

Ruja fännid

Autor Sisu
Alar Sudak
Postitatud 2009-01-09 11:06:06. Tsiteeri

Kui kellegil on mälestusi fännamisest, siis võiks neid siinkohal jagada. Kas siis fännina või Ruja meeste mälestusi fännidest ja fännamisest.

Alar Sudak
Postitatud 2009-01-09 13:48:37. Tsiteeri

Olin 7 aastane ja läksin 1971 alles esimesse klassi, kui Ruja kokku tuli. Seega erilisi mälestusi algusaegadest pole. Peale selle, et laulud Nii vaikseks kõik on jäänud ja Need ei vaata tagasi jäid meelde kohe, kui neid lapsepõlves raadiost kuulsin.
Siinkohal üks huvitav fakt, algusaegadest. On olnud juttu, et Zeppelini triumf raadios ei kõlanud, vaid pandi n.ö. riiulile. Üks mu eluaegne sõbranna mäletas täpselt, et tema lapsepõlve salmikus, kuhu kirjutati ka laulusõnu, olid ka Zeppelini triumfi sõnad, mille ta kirjutas maha raadiost lindistatud laulu järgi.
Lapsepõlve suured lemmikud oli Abba, Boney M, Apelsin ja Kukerpillid. Ruja jaoks olin lihtsalt liiga laps. Esimene kord, kui arvasin, et Ruja mulle väga meeldis, oli siis, kui kuulsin lugu "Selles väikses Eestimaa linnas, kus minul on olnud hää. Selles väikses Eestimaa linnas, mille nimi on Otepää". Loomulikult oli esitajaks Noor Eesti ja Tajo Kadajas, aga mingil põhjusel pidasin seda Ruja lauluks.
Olin lapsepõlves raadiosaate Soovid-soovid-soovid alaline kuulaja ja mäletan, et 1980 sügisel ütles Tõnis Erilaid, et Margus Kappeli teate kohaselt läks Ruja laiali 13. septembril 1980. Mäletan, et mõtlesin, "kahju. Olen just nii suureks saanud, et hakata Rujast aru saama ja nemad läksid laiali".
1981 aasta kevadel toimusid Kalevi Spordihallis kontsert Märtsitähed ja see oli esimene kord, kui olin Ruja kontserdil.
Ruja buum tabas Eestimaad helikiirusel.
Tallinnas Pärnu maantee viadukti lähedal oli Sihveri klubi. Ruja buum oli niivõrd suur, et publik lausa hullus. Kuna publik klubisse enam sisse ei mahtunud, mindi klubisse katuseluugi kaudu. Kuna saalis olid kohvikulauad, aga publikul polnud põrandal ruumi, roniti ekstaasis laudade peale.
1981 juunis toimus kontsert Tombi Kultuuripalees, kus publik läks samuti ekstaasi. Klassivend Mart Soidrole lendas pähe lõhutud saalitool, mis oleks tal äärepealt silma peast välja löönud. Paar millimeetrit jäi puudu.
Õppisin 20 Keskkoolis ajakirjandusklassis. Esimeseks pikemas tööks oli artikkel Ruja publiku esktaasist. Kirjutamise ajendiks oli saate Tõnis Erilaiu show Soovid-soovid-soovid ühe naissoost kuulaja lugeja avalik kiri Rein Rannapile, kus ta küsis, et kas tõesti Rannapile pakub huvi, kui publik saalis ekstaasi mängib?
Võtsin seda kirja vaat et Ruja solvamisena, kuna olin ju ise kontserdil ekstaasi läinud. Kirjutasin kuue masinakirja lehekülje pikkuse artikli, kus tõestasin nii põhjalikult kui oskasin, et Ruja publik ei mängi ekstaasi, vaid läheb ekstaasi. Saatsin selle Tõnis Erilaiule. Kirja ta täies pikkuses loomulikult ette ei lugenud
1981 aasta novembris oli Sihveri klubi uus Ruja kontsert.
Sellele kontserdile läksin koos Ruja lipuga. Tegi ühe sõbraga kauba, et mina aitan tal sõnnikut põllule laotada ja tema joonistab mulle riigilipu suuruse Ruja lipu. Selga panin riietuse, mis oli segu pungist ja talupoja riietusest. Keset kontserti läksin lavale ja palusin luba Rujat õnnitleda tema 10 aastapäeva puhul.
Pöördusin publiku poole ja ütlesin “Tallinna 20 keskkooli Ruja austajad, toetajad ja talle jõudu ning jaksu soovijad tahavad kinkida 10 aastapäeva puhul lipu, mille all Ruja võiks järgmised 20 aastat mängida oma rõõmuks ja eesi rahva hüvanguks!”
Kui lipu pärast õnnitlust lahti tõmbasin ja publik lippu nägi - valgel põhjal sinise kontuurjoonega Eestimaa kontuurid ja musta kirjaga sees Ruja. Kokku seega sini-must-valge. R täht meenutas vikatit. Siis skandeeris kolmesaja pealine publik massihüsteerias nii valjusti kui sai: Ees-ti-maa! Ees-ti-maa! Ees-ti-maa!
Skandeeris niikaua, kuni Ruja mängis “Eile nägin ma Eestimaad”
Klassivend hoiatas mind, et olen hulluks läinud, et selliste asjade eest võib koolist välja lennata. Õnneks ei olnud õpetajad juudad, pahandusi ei tulnud.
Samal kontserdil leppisin Urmas Alenderiga kokku, et teen temaga intervjuu ajakirja Noorus jaoks. Nii me siis kohtusimegi ja jäin algul fännina, hiljem sõbrana suhtlema kuni tema viimse merereisini.
Saade Soovid-soovid-soovid korraldas igal aastal küsitluse parima ansambli, solisti ja pillimehe väljaselgitamiseks. Korraldasin seepeale toetusallkirjade kogumise ja käisin Rujaga kontserditel kaasas. Kuusalus, Raplas, Rakveres, jne.
See toetusallkirjade massiline kogumine oli nõuka ajal Eestis esimene suurem toetusallkirjade kampaania, mida ei korraldanud partei, valitsus ega komsomol.
Sõitsin sel ajal koos Urmase, tema esimese abikaasa Liivi ja Valdo Randperega Saaremaa diskofestivalile, kus samuti korjasin allkirju. Juhtusin möödaminnes vastama ühe kuti küsimusele, et mis siis saab, kui Ruja ei saa esimeseks?, “siis ma löön Tõnis Erilaiu maha!”
Juhtus nii, et see kutt oli Tõnis Erilaiuga tuttav ja Urmase käest kuulsin, et Erilaid olevat mu suusoojaks öeldud ähvardust tõsiselt võtnud. Pidin Tõnis Erilaiule hiljem lepituseks kirjutama.
Eesti noored jagunesid 1981 aastal kaheks vastasleeriks. Teine leer toetas Rock Hotelli ja nende fännide liider oli Hendrik Toompere juunior. Rock Hotelli fännid korjasid samuti toetusallkirju. Rujale sai toetusallkirju kokku natuke üle tuhande, aga parimaks bändiks valiti Rock Hotel.
Urmas nimetas mind Ruja fännklubi presidendiks. Üheks kohustuseks oli vastamine fännide saadetud kirjadele. Siinkohal üks ülestunnistus. Kui kellegil on alles 1982-1983 Rujalt posti teel saadud foto koos autogrammidega, siis autogrammid pole Ruja meeste omad, vaid minu poolt jäljendatud autogrammid. Urmas arvas, et Ruja mehed ei viitsi anda sadu autogramme, aga minusugune fanaatik vorpis neid püha üritusena.
1983 aastal toimus Linnahallis Ruja isamaalise kantaadi Ilus on maa ettekanne ja esitati ka teisi isamaalisi laule. Kohe kui mõnes laulus kõlas sõna Eestimaa, isamaa või kodumaa, tõusis saal igakord püsti. Olin ise marurahvuslane, aga igakordne publiku püstitõusmine muutus mulle nagu publiku poosetamiseks.
1985 kevadel lasi Urmas makilt Nii vaikseks kõik on jäänud uut salvestust ja küsisin, et mida ma sellest loost arvan? Vastasin ausalt, et seekord ta interpreteeris teksti liiga püüdlikult ja lugu tundus kuidagi kramplik. Urmas jäi minuga nõusse ja pani peale Sõbra käsi vene keelse variandi.
Seles loos oli selline power sees, et lummas mind oma energiaga ja pean seda siiani üheks parimaks Urmase lauldud lauluks. Laulu kuulates taipasin, et Ruja läheb Venemaale ning arvasin, et Rujat ootab metsik menu.
Kohe pärast loo lõppu küsisin laulust lummatuna – Urmas, sa mind transaks võtad?
Urmas vastas, “mul oleks sulle küll tööd pakkuda, aga ma mõtlesin, et hakka meie manageriks”.
Esimeseks manageri sammuks oli üks tavaline trikk, mida mõnikord tehakse bändi populaarsuse kunstlikuks suurendamiseks. Orgunnisin saatele Soovid-soovid-soovid paarkümmend kirja, kus sooviti kuulda Ruja lugu Sõbra käsi.
Palusin tuttavatel ja sõpradel kirjutada kaarte ja kirju erinevas sõnastuses, erinevatest vanuse astmetest. Alates sellest, nagu oleks väike laps justkui kirjutanud “tahan kulada ruja lugu sõpra käsi”, kuni penisonäri kirjani välja, et “nii tore, kui noored hindavad inimlike väärtusi nagu sõprus”.
Lugu tuligi saate Soovid-soovid-soovid kuu parimaks.
Järgmises kuus ütles Urmas, et enam ühtegi kirja ei kirjutaks, sest oli ju vaja teada, kas sellel lool on ka tegelik populaarsus?
Sõbra käsi tuli ka järgmisel kuul esimeseks. Selle teadmisega võis asuda rahulikult kontserte korraldama.
Korraldasin 2 kontserti. Viljandis ja Jõgeval.
Kui Viljandis kulges kõik normaalselt, siis Jõgeval tekkis jama. Publikut oli vähe. Publikut oli nii vähe, et kontserti kassa ei tulnud täis. Osa raha jäi ju alati korraldajale, suurema osa sai bänd. Kuna publikut oli vähem, siis andis ka korraldaja vähem.
Managerina tundsin endal vastutust ja seepärast võtsin vastu kaasas olnud sõbranna Maire Loometi ettepaneku, et ta paneb omast taskust raha juurde. Pani vist 130 rubla, mis tookord oli peaaegu kuupalk. Kui bändile rahad üle andsin, öeldes, et kogu raha on siin, kuulsin kuidas keegi ütles, “ta on korraldajalt kogu raha ära võtnud!” Tegin näo, nagu ei oleks kuulnud seda. Arvasin, et paistku see niimoodi, et siis jääb minust manageri mulje, kellele bänd saab alati kindel olla.
Paraku oli see viga, sest Ruja meeste silmis olin teinud ohtliku sammu, pressides nende arvates korraldajalt välja kogu kassa, jätmata kopikatki. See oleks aga mõjunud Ruja mainele.
Minuga tehti lühidalt. Bändi bussis, kui kõik mehed olid koos, ütles Tiit Haagma, et meie teed lähevad lahku. Kuna otsest põhjust ei öeldud, siis ei taibanud üles tunnistada, et pole korraldajalt midagi välja pressinud.
Meie teed läksid Rujaga lahku.
Urmasega jäime sõpradeks kuni tema viimase merereisini.

Alar Sudak
Postitatud 2010-07-01 22:06:51. Tsiteeri

Endalegi üllatuseks leidsin üles oma nooruspõlve ühe hinnalisema reliikvia.
Urmas Alendri luuletuse, mille ta pühendas mull. Pühendas pärast seda, kui olin talle viinud eelpool mainitud artikli, mille saatsin saatesse Soovid-soovid-soovid ning luuletuse "Ja Rujade taga": http://foorum.ruja.ee/Teema/699/

Urmas kirjutas:

Aitäh Eestimaa mees!
Jah mees, sest poiss oleks vähe öeldud.

Kui nii suudaks seista ka hulgad,
seista tões ja vaimus oma aadete eest,
oleks laulusid täis meie vainud
ja rõkkaksid südamed sees.

Oleks vahedad nõnda kõik meie vaimud
ja mõte käiks sõnade ees
teie õlgadel suguvennad
võiks siis kindlana tunda ennast.

Ja käia sel lõputul teel
nii kaua kui hinge on veel.

Jaanus Nurmoja
Postitatud 2010-11-30 20:38:06. Tsiteeri

Raamatus “Ruja: must ronk või valge vares” tõdeb Igor Garšnek ühes mõtteavalduses muu hulgas, et "teadaolevalt pole läbi viidud ühtegi statistilist uuringut või üldrahvalikku küsitlust teemal "Milliseid Ruja lugusid mäletad Sina?"" . Aga miks ei võiks hoopis koguda mälestusi teemal "Milline oli Sinu rujaleidmine?" ehk millised on meie endi mälestused seoses selle rokilegendiga? Kuidas nad ise ja nende muusika meie teadvustesse jõudis?

Mina otsustasin igal juhul ennetada sellekohast ametlikku üleskutset ning teha ise algust. Puhtalt mälu järgi, tarku allikaid vaatamata.

Kui tuletan meelde iseenda rujaleidmise etappe (ja mitte ainult neid, olgem ausad), siis meenutan endale eelkõige laiska konna, kes lösutab kusagil kivil, endal apaatne pilk kuhugi olematusse suunatud, ent püüab oma kleepskeelega agaralt kinni iga juhuslikult käepäraselt kauguselt mööda tuhiseva kärbse. Küllap saab lugeja isegi aru, miks ma nii arvan.

1970-ndate esimene pool: Vikerraadio, “Need ei vaata tagasi” ja “Auruvedur”
“Need ei vaata tagasi” oli esimene Ruja lugu, mida üldse mäletan. Olin siis vaid mõni aasta vana, kui kuulsin raadiost seda igihaljaks osutunud laulu. Üsna tihti, muide. Väga lihtsa, meeldejääva viisiga. “Ojakene, kes sul ütles: ära vaata tagasi. Need ei vaata tagasi,” kulus mulle kohe pähe, rohkem küll mitte. Või ma siis teadsin, et see on Ruja ja häält teeb Raul Sepper. Hiljem sain aru, et sellest loost oli lausa kaks versiooni (lühike ja pikk, nii 7-minutine). Kuulsin ka “Auruvedurit”. Mulle tegi õudselt nalja see “äu-äu-äu-äu-äu-äu-ää, nii ta sõidab, aina sõidab”.

Aga edasi? Loe siit: PEEGELDAJA: Minu rujaleidmine - kildudest kokku

Vasta & Uus teema