|
Hundi loomine ehk Metsatöll rahvast äratamas
Eesti Päevaleht 20.05.2006
Riho Laurisaar
Veel mõni aasta tagasi oli ansambel Metsatöll tundmatu ning seostus paremal juhul nikeldatud kettide, pikajuukseliste karvikute ja karmi muusikaga. Kui toona oleks keegi öelnud, et aastal 2006 kutsutakse nad Estoniasse vabariigi aastapäevaks mängima ning etnograafid hakkavad nende näitel rääkima uuest rahvuslikust puhangust ja uuest ärkamisajast, siis oleks see ehk vaid muige välja meelitanud.
ma rahvust ja selle ajalugu ülistav raskemuusika pole rokimaailmas midagi uut. Skandinaavias on vanu lugulaule esitavad rokkbändid äärmiselt populaarsed ja samade vahenditega muusika loomist alustas ka Metsatöll.
Ma laulaks seda luguda,
mis oli isa enne laulnud,
emaõed olid õpetanud,
vennad aga targaste tasunud.
Nõnna laulan, kuda mõistan,
kuda minu isa enne laulis.
Rokkbändi Bullfrog Brown kitarrist Andres Roots mäletab siiani üsna eredalt kuue aasta tagust ühiskontserti, mil mõlemad bändid astusid üles Tartu laululava all Tunnelis üritusel Rock Night.
“Akustika on selles saalis alati omapärane olnud, ja võib-olla just sellepärast mäletan ma Metsatöllu esinemisest peamiselt hoopis ühte musta nahka riietatud meesterahvast, kes liikus neljakäpakil, lehmakett kaela ümber, ja keda üks veidi kokkuhoidlikumalt musta nahka riietatud naisterahvas siis kettipidi mööda saali talutas,” meenutab Roots.
“Metsatöllu ja metali laiemat populaarsust seletaksin mina eeskätt metalipubliku muutumisega: enam pole tegemist karvaste noortega ühiskonna äärealalt, kes tööl- või kooliskäimise asemel päevad läbi pidu panevad ja vahel ka natuke saatanat kummardavad. Keskmine Eesti metalifänn tundub olevat hea töökohaga noor ja edukas inimene, kes nädalavahetusel vahetab ülikonna musta värvi hilpude vastu, korgib õlle lahti ja põgeneb muusikasse. Metsatöllu puhul on see põgenemine eriti tõhus, sest lisaks muusikale saab siin sukelduda esiisade maailma. Eemale autodest, liisingutest ja hamburgeritest. Võib-olla see ongi Metsatöllu edu üks põhjus, sest muistsete eestlastega suudab ja isegi tahab samastuda meist enamik, sellal kui Loitsu natsisümbolid võivad teatavat võõristust tekitada.”
Metsatöll alustas koosmängimist 1990-ndate lõpus kolmeliikmelise ansamblina ja tegi toona üsna tüüpilist hevimetalit. 1999 nägi ilmavalgust Metsatöllu esikalbum “Terast, mis hangund me hinge”, mis võttis suuna rohkem rahvuslike väärtuste poole. 2000. aastal liitus Tölluga Lauri, kes oli bändi tegevust seni rohkem pealt vaadanud.
Lauri liitumine Metsatölluga muutis ansambli näo sellesarnaseks, mis see on praegu – karmikoeline eesti rahvamuusika ja hevimetali segu. Järgmistel aastatel meisterdati valmis video ja singel “Hundi loomine” ning netisingel “Ussisõnad”. 2004 jätkati uue andeka trummimängija Marko Atsoga ning üllitati täispikk album “Hiiekoda”, mis on nii ansamblile kui ka meie väikesele kodumaale tuntust toonud rohkem, kui keegi oleks iial lootnud.
Metsatöll kogub austajaid mitte ainult rahvusromantiliste väärtuste järgi ihalevates noortes, vaid ka tunnustatud heliloojate seas.
Veljo Tormis ütleb, et teda võib julgelt Metsatöllu austajaks pidada. “Ma arvan, et Metsatöll on oma muusikaga kuskil väga täpselt naelapea pihta virutanud,” arvab Tormis. “Nende laulja Lauri Õunapuu tajub väga ehedalt vanameeste laulu, mis pole mitte igapäevane. Metsatöll on ehe, nende rahvalaulutunnetus on äärmiselt autentne. Väga paljud bändid üritavad rahvalaulust midagi teha, aga nad teevad seda rohkem enda jaoks. Püüavad ennast väljendada ja unustavad sealjuures rahvalaulu idee. Sellega muudetakse algmaterjal liiga ära ja mulle isiklikult pole see kõige sümpaatsem.”
Tormis hindab kõrgelt Metsatöllu ideed esitada lugusid nii, nagu need kunagi võisid kõlada. “Ma olen kuulanud korduvalt ka Lauri meestelaulutundi, mida ta vanalinna muusikamajas korraldab,” ütleb Tormis.
“Seal lauldakse lausa ilma ansamblita ja on hämmastav näha, kui hästi ta valdab ainest ja repertuaari. Ma usun, et Metsatölli populaarsus on kindlasti ka sinna palju inimesi juurde meelitanud. Lauril tuleb laulude esitamine iseenesest välja, üks järgneb teisele ja kõik haakuvad omavahel, nii nagu see vanastigi kõlas. Oli ju ennemuiste just üks vormivõte selline, et üks laul peab teisele otsa jooksma ja sellega haakuma, see tegi esituse elavaks ja Metsatöllgi valdab seda kunsti päris hästi.”
Tunded põletan ma tuhaks,
nelja kaarde tuultesse,
seljalt lükkan sakste rooja,
ära lähen laantesse!
Koostöö Tormisega
Tormis nendib, et regilaulu ühitamine raskemuusikaga on talle endale üsna võimas kogemus.
“Ausalt öeldes ootan ma juba huviga, mismoodi hakkab koostöö RAM-i ja Metsatölliga välja nägema, kui me esineme koos juuni keskel Maailmaküla festivali raames Pirita kloostris. Ma arvan, et sellest tuleb elamus kõigile. Metsatölli ehedus selles seisnebki, et rahvalaul oli vanasti suhtlemisvahend, millega anti edasi tundeid ja mõtteid. See oli kõigile arusaadav keel. Samalaadne bänd on ka Raud-Ants. Nad on küll ehk rohkem kultiveeritud, kuid teevad pea sama head asja. Metsatöll on aga nendega võrreldes kuidagi rämedalt ehtne. Nende laulustiil on siiras.”
Tormis tunnistab, et tal on hea meel näha, kuidas regilaul on hakanud ennast uuesti laiema kuulajaskonna ette murdma.
“On muidugi ka ebameeldivaid nähtusi. Ma ei tahaks küll kritiseerima hakata, aga väga sageli on rahvalaul seotud mingite parandamiste, arendamiste või moonutustega. See pole õige,” tõdeb Tormis. “Rahvalaulu tuleb võtta sellisena, nagu ta on. Ja Metsatöll oskab seda teha. Kunagi oli Viljandis bänd Alle-aa, kes valdas teemat pea sama hästi. Aga üldiselt kaotavad bändid käest ehtsuse, mida rahvalaulude juures peaks säilitama. Aga mulle on meeldiv, et Lauri Õunapuu kuulab ka seda, mis mina räägin, ja on alati nõus ka õppust võtma, kui seda vajalikuks peab.”
Skeptiline Raud-Ants
Samuti regilaulupõhist raskemuusikat tegeva koosluse Raud-Ants kandlemängija Tarvi Martens on Metsatöllu suhtes mõnevõrra skeptilisemalt meelestatud.
“Eks nende populaarsuse taga on peamiselt eesti keeles laulmine ja see, et nad vajutavad õigetele hingekeeltele,” tähendab Martens. “Nad meenutavad inimestele nende juuri ja paljudele sellest juba piisab. Ma ütleks, et kui Raud-Ants on folkhevi, siis Metsatöll on hevifolk. Vahe on selles, et Raud-Ants teeb ainult regilaule, aga Metsatöll eputab nende sugemetega. Eks see loomulikult tõmbab inimesi kaasa.”
Martens ei saa siiski tunnistamata jätta, et omamoodi ausus on Metsatöllus siiski olemas.
“Inimestel on jäänud juurte tunnetamiseks väga vähe pidemeid ja millestki peab kinni hakkama,” ütleb Martens. “Kõik, mis pole võlts ja tundub oma olevat, sellest hakatakse kohe kinni. Eks neid bände tekib juurdegi. Eestis on palju inimesi, kes ei oska oma päritolu väärtustada. Seegi tekitab protesti – seega tuleb ka protestibände juurde.”
Rahvamuusika asjatundja, festivali Regiöö korraldaja Aleksander Sünter kuulis Metsatöllu esmakordselt seitse aastat tagasi venna kassetimängijast.
“Kõlas päris huvitavalt,” summeerib Sünter. “Ma olen neid ka hiljem kuulanud ja tundub, et nad liiguvad oma arengus kuidagi lainetena. Kord kalduvad nad päris karmi metalmuusikasse ja siis tulevad jälle tagasi rahvuslikule joonele. Paistab, et neile on mõlemad teemad väga olulised. Eks nad siis otsivadki. Kord leitakse end ühel, kord teisel poolel. Nad on osanud luua silla peavoolu muusika ja üsna sõltumatu iseolemise vahel. Nad ise usuvad sellesse, naudivad seda ja see nakatab ka kuulajaid. Kui sellele lisanduvad veel head promooskused, siis saabki tulemuseks populaarsus.”
Regilaulu tulevik
Sünter leiab, et muusikamaailm elab praegu ajajärku, mil rahvamuusika sugemed on popmuusikas väga tugevasti esindatud.
“Isegi raske öelda, kui kaua see kesta saab või mis suunas areng võiks jätkuda,” sõnab Sünter. “Ma loodan, et rahvamuusikaga saab nakatada uusi stiile. Ehk jõuab see lõpuks ka elektroonilisse muusikasse. Sarnased lained on maailmamuusikas juba läbi käinud. Näiteks Jamaica muusika jõudis peavoolu Shaggy ja temataoliste popartistide kaudu. Eksootikana lööb selline asi popmaailmas kiiresti läbi, kuid muutub kohe ka ise peavoolu osaks, nagu see Shaggyga just juhtus.”
Sünter on Eesti rahvamuusika väljavaadete suhtes siiski üsna lennukalt meelestatud.
“Metsatöll on hea näide sellest, mis meie rahvamuusikas peidus on,” märgib Sünter. “Ma usun, et eesti rahvamuusikas, eriti selle vanemas kihistuses ja struktuuris, on veel peidus väga palju, mis võiks laiemale ringile uues valguses huvi pakkuda. Tõenäoliselt ei oleks see muidugi suur ja pikaajaline murrang.”
Mingi lainena võib aga rahvamuusika veel nüüdismuusikast üle käia ja kanduda korraks ka maailma. “Näiteks “Sõrmuste isanda” temaatikat on palju ja edukalt kasutanud soomlaste ansambel Värttina. Popgrupp Enigma on kasutanud läti rahvamuusikat ja on seeläbi end väga hästi müünud,” toob Sünter näiteid. “Pole võimatu, et ka siinses muusikas on veel üks laine tulemas, mis võib isegi Eesti piiridest välja murda.”
Sünter usub, et regilaul pakub võimalusi igale muusikastiilile, kuid tunnistab, et siiani on see suutnud ennast kõige võimsamalt maksma panna just karmimas rokkmuusikas.
“Põnev on kuulata siis, kui esituses ei eksita regilaulu põhistruktuuri ja selle sisemise veeremise vastu,” ütleb Sünter. “Metsatöll alustas kuskilt viikingiroki piirilt ja on end sealt tasapisi leidma hakanud. See on loomulik: alguses on matkimine, siis on vastandamine ja siis leitakse oma tee. Hea on näha, et nende valitud tee läheb väga hästi peale ka nooremale vanusegrupile. Järelikult on noorus rahvusromantilisele sõnumile vastuvõtlik ja selle sõnumi levitamine on omakorda tänuväärt ettevõtmine.”
Etnograaf ja rahvapillide uurija Igor Tõnurist usub samuti, et Metsatöll on astunud mõneti tühjale pinnasele, mis lausa ootas nende ellusuhtumist. Seetõttu pole nende populaarsuses midagi imekspandavat.
“Noortel on praegu päris suur vajadus rahvusliku muusika järele,” nendib Tõnurist. “Rahvusliku alatooniga rokki tehakse meil ju üsna vähe ja üleilmastumine mõjutab meid kõiki. See tekitab vajaduse päris oma asja järele. Kuna Metsatöll kasutab rahvamuusikat täiesti puhtal kujul, ühendades rahvalaule ja rahvapille, siis läheb see inimestele korda ja rahuldab just seda erilisuse vajadust, millega saab end muust maailmast eristada. Sest etnilise taustaga muusika järele on suur vajadus, kuna see toetab eneseteadvust.”
Aus Metsatöll
Tõnuristi hinnangul tajub publik Metsatöllu esitustes puhtust ja veendumust, mis omakorda tekitab austust.
“Ma olen selliste bändide suhtes tavaliselt skeptiline, aga nemad ei ehi end rahvusliku teemaga, vaid teevad rahvuslikku rokkmuusikat,” ütleb Tõnurist. “Nad suudavad anda rahvamuusika jõudu edasi täpselt nii, et ei teki kahtlustki, et see peab just nii olema. Sellise muusika esitamisel tuleb võlts kohe välja. Nemad on oma ausust tõestanud.”
Tõnurist usub samuti, et suuresti ilma etnilise aadressita kultuuri sissetung on tekitanud Eestis esialgu veel märkamatu rahvusliku tunde plahvatuse just noorte seas. Esialgu küll märkamatu, kuid selle peatsest suuremast avaldumisest annab märku just Metsatöllu populaarsus.
“Sellest ehk ei räägita veel nii palju, kuid Eestis toimub väga palju etnolaagreid, koolides korraldatakse rahvapillide tundmise üritusi ja töötube. Ja need kõik on huvilisi täis,” tõdeb Tõnurist. “Mina olen 1970. aastate põlvkonnast, kes tegeles puhtalt folklooriga. Nüüd tuleb vist uus ring, kus on vaja etniliste juurte tunnetamist.”
Ei, noori ei juhi etnilise juurde vajadus rahvuskultuuri päästa. Muuseumides on ju materjalid tallel. “Iga põlvkond otsib oma ideaale ja ajalugu,” pakub Tõnurist seletuseks. “Metsatöll on sellega algust teinud. Nad on selline punt, kellest on tunda, et nad võtavad asja tõsiselt. Ja mis pea-
asi – nad ei mängi kannatustele ja rõhutusele, vaid tõstavad esile kultuuri jõulisust, otsivad ajaloost asju, mille üle uhke olla.”
Tõnurist peab eriti oluliseks, et Metsatöll ei veiderda. “Nad on ka väga maskuliinne bänd. Palju on räägitud, et regilaul olevat naiselik. Tegelikult on meestelaul olnud lihtsalt maha surutud ja nemad on selle uuesti üles leidnud – see sobib nende muusikaga ja läheb inimestele korda. Ma arvan, et üsna pea võib ka nende järgijatest kuulda, sest rahvuslikud meeleolud on tõusuteel.”
Saaremaal kaks kuulust venda,
kellest räägitakse mõnda –
noorem Leiger, vanem Tõllus,
kes ka vahest hullust möllas.
Leigrist vennal Hiiumaal
Tõll käis võõrsil igal aal.
Sammus läbi mereveesta –
Soela väin ei pea ju meesta.
Taskus õlut täis pool vaati,
lained käisid vasta kooti,
viiesüldne palk old kepiks
aga mitte käima-abiks.
Metsatöll
•• Praegune koosseis: Markus, Atso, Lauri ja Raivo (Algne koosseis Markus, Factor, Andrus)
•• Andnud välja kolm täispikka heliplaati:
•• 1999 “Terast, mis hangund me hinge”
•• 2004 “Hiiekoda”
•• 2005 “Terast, mis hangund me hinge 10218”
•• 2005. a alguseks oli Metsatöllul kogunenud ka hulk vanu mõisa- ja sõjalaule. Materjali töödelda ei soovitud ja nii sai Lauri eestvedamisel meisterdatud Metsatöllu ning ansambli Tsõdsõpujaleelo ehk Tartu Supilinna Meloni meestega projekt, milleks sai CD “Mahtra sõda”, mis sisaldab vanu ehedaid regilaule ja pilliviise.
Anname seda, mis endale meeldib
Lauri Õunapuu,
Metsatöllu kandlemängija,
torupillimängija ja laulja
•• Ma tahan rõhutada, et Metsatöll ei kasuta regilaulu ja ajaloolisi motiive. Sest mulle ei meeldi sõna “kasutama”. Me ei võta asju siit ja sealt ega pane neid kokku, arvates, et see on väga sˇeff. Meie loomeprotsess ei koosne kokkuklopsitud asjadest, vaid on midagi, mis on meie sees ja tuleb iseenesest. Me tahame pakkuda teistele seda, mis meile endale meeldib.
•• Me oleme väga uhked selle üle, et elame Eestis, ja oleme uhked ka oma mineviku üle, olgu see milline tahes. See mis kajastub lauludes, on ka kõigi bändi liikmete peas. See on vanavanematelt tulnud ja emapiimaga sisse söödud ja teistmoodi me ei oskagi mõelda. Ma olen meie kuulajatega vahel rääkinud ja mulle tundub, et neile lähevad korda samad asjad, mis seal lauludes juba on.
•• Vastupidiselt paljudele leian ma, et regilaul on väga mehelik laul. Kui ma loen vahel vanu ülestähendusi, siis tuleb välja, et laulja võis küll sageli olla naine, kuid lood rääkisid üsna mehelikust maailmast. Pealegi õpiti lugusid siiski tavaliselt isalt või vanaisalt.
•• Meeslauljad on alati olnud väga suures aus. Lihtsalt arhiivides talletatud laulud on sageli üles kirjutatud naiste suust, kes on neid ilmselt kuulnud oma meestelt. Ehk on põhjus ka selles, et mehed võtsid igasugused moepuhangud kiiremini omaks ja tüdisid kiiremini.
•• Mehed olid need, kes hakkasid esmalt rahvariiete asemel linnariideid kandma. Ilmselt juhtus sama ka rahvalauluga, mida hiljem rohkem naised meeles pidasid.
•• Eestis on rahvamuusikast kahjuks väga palju stereotüüpe. Näiteks rahvalauluga seoses tekib enamikul inimestel kujutluspilt sõlega rahvariietes tüdrukust, kes laulab “Isamaa ilu hoieldes”. Rahvatantsuga seostub laulupidudelt nähtud lavatants. Nii ei saagi tekkida ettekujutust, kuidas asjad võisid kunagi välja näha.
•• Sama on ka laulmistavadega, mida teatakse peamiselt rahvusliku ärkamisaja kaudu. See kujutluspilt ei hooli, et ammustel aegadel lauldi ehk sootuks teisiti. See on ka Metsatöllu üks missioon – tuua inimesi rahvalikuma kultuuri poole.
Eesti Päevaleht http://www.epl.ee/artikkel.php?ID=321208
|