|
Raul Vaigla, vana kooli mees
Eesti üks parimaid basskitarriste Raul Vaigla on õnnelik inimene, kellele töö on ka hobi ja vastupidi. Tänavusel Eesti Laulul astub ta üles koos oma poja Robi ja tütar Mariega, tuues rahvale hindamiseks loo „Maybe“.
Moeajakirjanikuna ei saa ma midagi teha, et esimesena jääb mulle härra Vaiglaga kohtudes silma tema riietus. Selles on nii-öelda lohakat elegantsi: veinipunane T-särk, sinine kardigan, teksad... „Ma olen vana kooli mees,“ ütleb Vaigla. „Mul ei ole Facebooki ega Twitteri kontot ja mulle ei meeldi meile saata. Kui mul on kellelegi midagi öelda, saame temaga kokku või helistan.“ Ja vana kooli mees, seda sõna kõige paremas mõttes, Vaigla kahtlemata ka on: palub vabandust hilinemise pärast, kuigi kokkulepitud ajast on möödunud vaid paar minutit, ning teeb ettepaneku istuda kesklinna kohviku tagumisse lauda, sest kui ta „valju häälega elutõdesid kuulutama hakkab, võib see teisi segada“.
Mitte et Vaigla oma elutõdesid häbenema peaks. Vastupidi, minu meelest võiks neid valjult kuulutada küll. Ta teeb tööd, mida armastab, nimetades seda ühtlasi hobiks. On oma abikaasa Leilaga koos elanud pea kolmkümmend aastat ning kasvatanud üles kaks toredat last, kes otse loomulikult samuti muusikutena isa jälgedes käivad. Räägib austuse ja armastusega oma emast ja vanavanematest. Õpetab noori kitarrivirtuoose ning eelistab kaubamajades müüdavatele plastiktomatitele neid, mis tulevad omaenda kasvuhoonest. Ning ei ole ka mingi siidikäpp: koos poja Robiga kõpitsevad nad Pärnu kandis asuva maamaja kallal ja vabal ajal mängivad hoopis hokit! Ja veel üks oluline asi: härra Vaigla ei kahetse mitte midagi, ei seda, mis tehtud, ega ka seda, mis tegemata. „Mis mõtet sel oleks?“ kehitab ta õlgu.
Pedagoog Vaigla
Basskitarrivirtuoos Vaiglal on käsil kiire periood, sest niinimetatud Otsa koolis ehk Georg Otsa nimelises muusikakoolis, kus ta juba kümnendat aastat noori talente juhendab, on parajasti arvestuste aeg. Ehk „tulevaste noorkolleegide ülevaatamine“, nagu ta nii kenasti sedastab. Ent kas pedagoog Vaigla tunneb tõelise talendi kohe ära? Jagab kohe, kellest tuleb geenius ja kes on määratud pilli mängima laeva või kõrtsi? „Seda võib-olla mitte,“ ütleb ta tagasihoidlikult. „Küll aga näen kohe ära, kes teeb asja tõelise entusiasmiga ja kelle puhul see toimib lõpuni välja. Mõni nagu alguses tahaks mängida, aga siis selgub, et kogu entusiasm põhineb ainult välisel – et oh, lahe, teen muusikat ja saan tüdrukuid ja raha ja autosid. Arusaam, et muusiku elukutse ei ole meelakkumine, saabub mõnevõrra hiljem.“ Tõsi, Raul möönab, et selgem pilt, kes on kes, joonistub välja ikkagi juba umbes teise kursuse lõpul. Jagab ta aga õpilastele rohkem piitsa või präänikut? „Üritan õpilasi mitte maha teha, vaid neid pigem ikka innustada ja suunata,“ vastab Raul. „Öeldes siiski, et nad ei harjuta mitte minu, vaid enda jaoks.“
Kooli pürgijatele ehk sisseastujatele ütleb Raul aga üht: nad peavad väga tahtma seda teha. „Ütlen, et mina võin olla nende õpetaja, aga ma ei ole nende ema või isa, kes neid tagant sunniks,“ räägib ta.
Edasi loe ajakirjast Elukiri veebruar 2013!
http://www.elukiri.ee/0213/esileht/10077503.php?rand=606756599
|