Sõnad

Su nime põuepõhjas kannan kuldtähtedega igavest,
Sind sisuks ikka uuest' annan, Sind, Eestimaad, mu eidekest.
Ei väsi iial kannel, keda Sa ise täitnud õhuga,
ei nõrku iial sõna seda maailma ette hõisata.

Sa tõele andnud iluriide, mul lusti ehtind tõega,
ei Sinu mälestuseliide mind veel ei jätnud üksina.
Kui iial rõõmu, iial õnne, kui kurbtust kandis laululind,
oh, ikka vastas Sinu kõne, mu püha ainus isapind.

Kus pae ümber õde-venda, käib põrmus silm, on põrmu ees
mu laul, oh tõsta tiivad, lenda ja vabanda meid tõe eest.
Mu hõlm on lahti, senna heidan mu väsind pää Su jalgila
ja Sinu vaimuga end täidan, mu eideke, mu Eestimaa.

Ei jõua kannel Sinust jätta, ei väsita Su kiitus mind,
Sind sisuks ikka uuest' võtta on kallim, kõrgem lauluhind.
Mu vaim ja süda, kõik mu meeled on Sinu püha nime täis
ja laialt hõiskvad kandlekeeled, mu Eestimaa, mu eluõis.

Kus pae ümber õde-venda, käib põrmus silm, on põrmu ees
mu laul, oh tõsta tiivad, lenda ja vabanda meid tõe ees.
Mu hõlm on lahti, senna heidan mu väsind pää Su jalgila
ja Sinu vaimuga end täidan, mu eideke, mu Eestimaa.