Sõnad

See loom nägi armetu välja --
karv pulstind ja pragunud koon,
silm tuhmund ja alati näljas.
Ent mina tast laulusid loon.

Ma tean, et mu elu on kadu,
jah ma tean, et ma surema pean.
Paljas õhuloss,
õnn, mida adun.
Ja mu voorused, needki vaid vead.

Aga loom kõnnib muretult ringi,
tema radasid needus ei tea,
tema enese nimel ei tingi.
Jumal teab, kas ta elama peab.

Ma tean, et mu elu on kadu
ja ma tean, et ma surema pean.
Paljas õhuloss,
õnn, mida adun.
Ja mu voorused, needki vaid vead.

Kuid see loom, kelle hoida on maja,
ootab hommiku hakul meest
kelle toetavat sõna on vaja,
et pageda hirmude eest.
Ent siiski nüüd see on juhtund
mis ikka peab juhtuma --
et mehe keha on jahtund
ja hing hakkab jahtuma.

Ma tean, et mu elu on kadu
ja ma tean, et ma surema pean.
Paljas õhuloss,
õnn, mida adun.
Ja mu voorused, needki vaid vead.

Mind kantakse, jalad ees, välja.
Ja loom jääb elama nii,
et keegi ei mõista ta nalja
ja nuttu ka nagunii...