Sõnad

Meenuta natuke, Ester, kui võid,
mind keset Pärnu muuli.
Otsekui lainete embuses
ja keset Su soolaseid huuli.

Tean, jah tean, see oli aferist Ikaros, kes otsekui kosmosest sadas
ja keda võis näha igaüks, kõigile naeratamas.
Tean, see oli aferist Ikaros, kes otsekui pivedest sadas
ja keda võis näha igaüks, Sulle kavalalt naeratamas.

Ta ehkki on kena kui päikese poeg
ja mulle kui pime viha.
Nii pime kui öö selles sügises,
nii hele kui tookordne iha,
nii hele kui tookordne iha.

Nüüd on mul selge,
kes katki lõi nii palju
mu magusaid rõõme,
kes rüübata laseb mul osake
väsinud värkidest sõõme.

Tea, jah tean, see oli aferist Ikaros, kes otsekui pilvedest sadas
ja keda võis näha igaüks, kõigile naeratamas.
Tean, see oli aferist Ikaros, kes otsekui pivedest sadas
ja keda võis näha igaüks, sulle kavalalt naeratamas.

Ta ehkki on kena kui päikese poeg
ja mulle kui pime viha.
Nii pime öö selles sügises,
nii hele kui tookordne iha,
nii hele kui tookordne iha.

Ikaros oli aferist.